Читать книгу Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat - Alexander Söderberg - Страница 7

(Pariis)

Nad kohtusid Charles de Gaulle’i lennuväljal, peatusid keset rahvamurdu.

„Leevi,” ütles Aron.

„Aron,” vastas Leevi hääl justkui hauapõhjast.

Nad hakkasid minema.

„Kui halb seis on?” küsis Leevi.

„Meil pole midagi järel.”

„Siis ikka väga halb,” ütles Leevi.

Leevi Hannula. Napisõnaline, kurvameelne, kõrgete põsesarnadega soomlane. Aroni võitluskaaslane Võõrleegionis. Paljudes konfliktides olid nad võidelnud õlgõla kõrval, tulnud välja terve nahaga, vähemalt füüsiliselt. Läinud seejärel kumbki oma teed. Aronist sai Hector Guzmani ihukaitsja, Leevi hakkas eraarmeede palgasõduriks.

„Kus on Hector?” küsis Leevi.

„Varjab end… Me kõik varjame end.”

Nad rajasid endile inimmeres teed.

„Ja nüüd tuleb sellele lõpp?”

„Jah, selline on plaan,” ütles Aron.

„Kuidas see välja näeb?”

„Veel ebaselge.”

„Aga üldjoontes?

„Räägi kõigepealt meestest, kellega me kokku saame.”

Inimesed andsid neile teed.

„Kaks venda,” ütles Leevi. „Peruulased, elavad Limas. Kuulusid miilitsasse, mis pidas kaheksaüheksakümnendatel jahti Sendero Luminoso2 kommunistidele. Hiljem on nad töötanud palgamõrtsukatena mitmes julgeolekufirmas. Ma sõdisin koos nendega Iraagis ja KongoKinshasas.”

Aron heitis Leevile kiire pilgu.

„Ja siis?”

„Nad on head võitlejad. Aga eraelus natuke tülikad.”

„Kuidas tülikad?”

Leevi mõtles veidi.

„Nagu kaks last,” ütles ta.

„Vanus?”

„Meist vanemad, üle viiekümne. Aga nad sobivad sinu vajadusteks.”

„Mida mul vaja on?”

„Paari head meest hulga keskpäraste asemel.”

„Ja veel?”

„Keegi ei otsi neid. Nad ei torka millegagi silma ja neil pole sidemeid ühegi kriminaalse kambaga.”

„Kellele nad lojaalsed on?” küsis Aron.

„Mitte kellelegi… Iseendale.”

Nad jõudsid väravasse, siinseal istusid inimesed.

Aron leidis vaba kolmekohalise sohva vaatega stardiraja poole. Leevi tuli kahe kohvitassiga ja istus Aroni kõrvale.

„Noh, milline see ebaselge plaan siis on?” küsis soomlane, hoides tassi kahe käega, nii nagu sõjaväljal supileent juues.

„Plaanil on kaks osa,” ütles Aron ja rüüpas lonksu kohvi, põletas keele ära.

„Esimene osa?”

„Me toome ära ühe isiku.”

„Kelle?”

„Hectori poja…”

„Hectoril on poeg?”

Aroni pilk oli peatunud Etihad Airwaysi Boeing 787l, mis maanduma hakkas.

„Jah, ta on seda saladuses hoidnud, see tuli välja poole aasta eest.”

„Kuidas ta nimi on?”

„Lothar…”

„Kus ta on?”

„Ta on Kolumbias Ignacio Ramireze käes vangis.”

Leevi kergitas kulme.

„Selle narkoparuni?”

Aron ei vastanud. Ta silus oma mustade juuste seitlit, sisseharjunud komme.

„Röövitud?” küsis Leevi.

Aron noogutas.

„Kuidas?”

Boeing 787 maandus akna taga.

„Ralph Hanke ja Don Ignacio lõid kampa, et Hector välja süüa ja meie ärid ning kontaktid üle võtta… kõik, mis meil oli,” ütles Aron. „Lothari olemasolu oli aastaid saladuses hoitud. Nad leidsid ta ema juurest Berliinist, tapsid naise ja röövisid poja.”

Aron rüüpas kohvi.

„Okei,” ütles Leevi. „Lothar tuleb isa juurde tuua tagasi. Ja siis?”

„Me võtame tagasi, mis meile kuulub. Ja lisaks palju muud. See on plaani teine osa.”

Rahvas kogunes värava ette.

„Don Ignacio Ramirez? Ralph Hanke?” küsis Leevi. „Suured mehed, suured grupeeringud, palju võimu, palju raha… palju kaitsevõimet. Nende vastu mina ja veel kaks?”

Aron vaatas suurest aknast välja.

„Ja mina, Leszek ja Sonya… Ja Hector.”

„Ikkagi väike rühm,” ütles Leevi.

„Jah,” sosistas Aron. „Aga nii see see on ja peabki olema.”

„Miks?”

„Meid on nurka aetud, me ei saa endale paljastamist lubada. Ignaciol ja Ralph Hankel on oma haarmed igal pool, nad otsivad Hectorit. Üks piiksatus ja me oleme kadunud. Seepärast ongi väike rühm.”

Nad jõid kohvi ja vaatasid lennukeid, mis tulid ja läksid.

„Oled sa muutunud, Aron?”

Aron vaatas üllatunult Leevi otsa.

„Imelik küsimus.”

„Imelik vastus,” ütles soomlane.

„Olen vanemaks saanud,” ütles Aron.

„Mina ka,” ütles Leevi. „Ja kõik teised kogu maailmas. On midagi muud?”

Paus.

„Läinud aasta on olnud raske,” ütles Aron.

Leevi raputas pead.

„Ei, Aron, anna andeks, aga selle taga on midagi suuremat. Lao välja.”

Aron asetas tühja kohvitassi nende vahel olevale vabale istmele.

„Üks naine suri,” ütles ta veidi aja pärast.

„Ilus naine?”

Aron mõtles.

„Võibolla, aga mitte minu jaoks.”

„Õnnetus?” küsis leevi.

Õnnetuseks nimetati neid süütuid, keda olid tabanud omade kuulid.

Aron raputas pead.

„Ei.”

„Mis siis juhtus?”

„Mina tapsin ta,” ütles Aron ja vaatas korraks Leevi poole. „Noaga,” lisas ta vaikselt, nagu oleks tundnud äkilist rääkimisvajadust.

Leevi kissitas silmi.

„Miks?” sosistas ta.

Aron ootas ära kiirust võtva lennuki mürina.

„Sophie, Hectori armsam. Ta reetis meid, töötas Hanke ja Don Ignacio heaks…”

Leevi silmitses Aronit kahtlevalt.

„Aga?”

„Aga nüüd pole ma selles enam nii kindel,” ütles ta. „Mul läheb vaja sinu abi, Leevi. Kui Hector või keegi teine saab teada, mida ma teinud olen.”

„Ta ei tea?”

„Ta teab, et naine on surnud, aga mitte seda, kuidas see juhtus.”

Leevi vaikis. Aron jätkas:

„Mina tegin selle otsuse, olin sunnitud.”

Seda veendumust tal enam polnud.

Värava kõlaritest kostis krabinat. Prantsuse aktsendiga naishääl teatas, et algab pardaleminek Air France 480 lennule Limasse.