Читать книгу Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat - Alexander Söderberg - Страница 3

(Rooma)

Auto aken oli lahti. Tsikaadid siristasid, jasmiin, lavendel, basiilik ja tsitruselised lõhnasid. Sonya Alizadeh istus pargitud Alfa Romeos rooli taga.

Piiniad ja Süüria männid varjasid vaate mäel kerkivale majale. Nähtavus oli kesine. Läbi suure raudvärava nägi ta vaid üht osa valgustatud maja juurde viivast asfaltteest. Aeda ümbritses kahe meetri kõrgune müür.

Sonya heitis pilgu käekellale. Peaaegu kell kümme õhtul. Viimaste päevade jälgimist arvestades väljub mees majast prügikotiga kella poole kümne ja poole üheteistkümne vahel, suitsetab samal ajal sigarit ning räägib telefoniga, tõenäoliselt armukesega; jutt käib vaikselt ja mõnda aega longib ta sihitult aias ringi.

Leszek oli seespool müüri. Ta oli sellest kuskil kaugemal üle roninud ja ootas varjulises osas.

Sonya laskis päikesekaitse alla ja vaatas end autopeeglist, see oli tal sisse harjunud komme. Väikesed kurrud rohekassiniste silmade kõrval, oliivjas nahavärv. Ta pühkis musta sirge juuksesalgu kõrva taha ja lükkas kaitse üles. Tee tema ees oli must, kollaste joontega. See kulges suurte villade vahel, lopsakas rohelus oli hästi hooldatud, kõik oli kaunis, luksuslik ja rahulik.

Sonya igatses rahu, kindlusetunnet ja soojust. Nüüdseks olid nad juba liiga kaua põgenenud. Tema ise, Leszek, Aron ja Hector… Põgenemine ja varjamine oli nagu alaline külmetamine. See neelas energiat. Ta oli väsinud.

Nad pidid leidma Lothari, Hectori poja, see oli peamine eesmärk. Ja nad teadsid, et Lothar oli Don Ignacio käes. Aga nad olid jõudnud tupikusse. Neil polnud kuigi palju rahalisi vahendeid. Kõik, kes oleksid võinud abistajatena arvesse tulla, teadsid, et Hector Guzman oli omadega läbi. Koostöö temaga tähendanuks rünnakut Ralph Hanke ja Don Ignacio Ramireze vastu. Ja seda ei soovinud keegi.

Nad tegid, mida suutsid. Kuulasid pealt ja häkkisid sisse rühmitustesse, mis Hanke ja Ignacio Ramirez olid Hectorilt ära võtnud ja enda omadega liitnud. Olukord oli trööstitu. Mitte ühtki lootusekiirt.

Aga mõne nädala eest oli nendeni jõudnud vihje. Aldo Moretti, keskmise kaliibriga kurjategija, kes tegutses Firenze piirkonnas, plaanis käima lükata midagi suurt. Moretti juhtis üht neist vähestest Itaalia grupeeringutest, kellel puudusid otsesidemed suuremate tuntud maffiaperekondadega. Hector oli aastate vältel temaga vahel äri ajanud. Seega, midagi suurt võis tähendada Don Ignacio Ramirezt…

Sonya vaatas võrevärava poole.

Mees loivaski mööda sissesõiduteed maja poole, ilma prügikotita.

Sonya polnud teda märganud.

Nüüd oli kiire. Ta kahmas kõrvalistmelt oma raadiotelefoni ja sosistas kiirustades mikrofoni:

„Ta on prügi ära visanud ja läheb maja poole tagasi…”

Süda tagus rinnus. Sonya jälgis meest pilguga. Too rääkis ikka veel telefoniga ja seisatas, et välgumihkliga sigarit süüdata. Puhus välja sinist suitsu, naeris millegi üle. Mees tundis end vabalt, oli koduselt riides – beežid püksid ja helesinine särk.

Leszek ilmus varjude vahelt välja, surus püstoli vastu mehe pead ja võttis ettevaatlikult tal telefoni käest.

Sonya käivitas Alfa Romeo ja tagurdas kõrgete pööretega värava juurde. Haaras käigukangist ja lükkas sisse esimese käigu. Värav avanes tema selja taga…

Leszek tõmbas tagumise ukse lahti, tõukas mehe tagumisele istmele ja ronis ise järele.

„Sõida,” ütles Leszek.

Sonya sõitis mäest alla ja vaatas meest tahavaatepeeglist. Mustad poolpikad juuksed, helesinised silmad. Auto täitus mehe lõhnaga: tugev puine meesteparfüüm ja sigar.

„Kas sina oled pangaametnik Giuseppe Russo?” küsis Sonya.

„Jah…”

Mees käitus ükskõikselt.

„Kas Aldo Moretti on sinu klient?”

„Mis siis?”

Leszek surus püstoli vastu Giuseppe keret.

„Ta on üks neist,” vastas ta.

Kurvid olid järsud. Giuseppe haaras laes olevast käepidemest.

„Mida Moretti praegu teeb?”

„Ma ei saa küsimusest aru.”

„Missugused ärid? Kellega ta töötab, mis on käimas, kõik, mida tead?”

Giuseppe Russo turtsatas. Ta oli kuni sõrmeotsteni itaallane: enesega rahulolev, ülbe, hoolimatu, enesekindel.

„Ma ei ole tema igapäevatöösse pühendatud, ma olen tema nõustaja teatud majandusküsimustes… Te olete vale mehe kinni nabinud…”

Tugev hoop Leszekilt vastu pead, Giuseppe kaotas taju. Ta tõstis käe, tahtis midagi öelda. Veel üks hoop. Sedakorda tugevam. Giuseppe vaatas ringi, tema poolpikad juuksed rippusid näo ees, ta oli segaduses ja jahmunud. Tõstis jälle käe.

„Las ma ainult…”

Viimane löök tabas meelekohta. Giuseppe Russo pea tonksas tugevalt vastu autoakent, ta põrnitses nõutult oma jalgu.

Leszek pani Giuseppele sülle foto, millel oli kaks last. Giuseppe poeg ja tütar, üks kaheksa, teine kümneaastane. Parajasti oma kandiliste seljakottidega ja sinihallis koolivormis kooliõuest väljumas.

Räpasem see mäng enam olla ei saanud.

„Mis kuradi sead te olete?” hingeldas Giuseppe.

„Anna meile seda, mida me tahame,” ütles Sonya.

Giuseppe üritas olukorda kokku võtta. Nüüd ta kartis. Seda oli tunda kogu autos, nii nagu Leszek ja Sonya olid soovinudki.

„Mida te tahate?” Tema hingamine oli vaevaline.

Sonya kordas.

„Aldo Moretti. Kõik, mida sa tead.”

„Mis ma tagatiseks saan?” katkestas Giuseppe.

„Mitte midagi, vasta meie küsimustele, need on sinu lapsed,” sosistas Leszek.

Pangamees põrnitses tühjusesse.

„Meil on olnud juttu rahavoogudest,” ütles mees.

„Kust need tulevad?”

„See on keeruline protseduur.”

„Mil moel?”

„Morettile ei tule raha, vaid temalt läheb raha… Raha tiirutatakse ringi ja peidetakse erinevate pankade ja institutsioonide vahelistesse ülekannetesse…”

„Kuhu see lõpuks jõuab?”

Giuseppe heitis pilgu on poja ja tütre fotole.

„Ühte erapanka Kariibidel.”

„Mis kuulub kellele?”

„Grupile, kellega Moretti äri ajab.”

„Millisega?”

„Ma ei tea…”

„Ajab ta juba äri selle grupiga?” küsis Sonya.

„Veel mitte. Hakkab ajama. Kõik on ette valmistatud.”

„Millal?”

„Kohtumine toimub järgmisel nädalal. See on stardipauk…”

„Kus see kohtumine toimub?”

„Arvatavasti Firenzes, Moretti elab seal.”

„Tema juures kodus?”

Giuseppe raputas pead.

„Moretti ei tee kunagi koosolekuid kodus… ega ka kontoris.”

„Kus siis?”

„Ma ei tea.”

Pangaametnik püüdis olukorra üle kontrolli saada. Aga Sonya ei andnud talle mingit võimalust.

„Kus?” kordas Sonya. „Kus te tavaliselt kokku saate?”

„Kõige sagedamini kohtume kas mingis restoranis või muuseumis, Uffizis. Vahel harva oleme lihtsalt ringi jalutanud.”

„Kui palju te kohtunud olete?”

„Üldse kokku?”

„Jah.”

„Pole aimugi. Olen olnud tema nõustaja juba aastaid. On olnud palju nõupidamisi, palju kohtumisi.”

„Kus te kõige rohkem olete kokku saanud?”

„Minu kontoris, siin Roomas.”

„Ja Firenzes, kui sa tema juurde sõitsid?”

Giuseppe mõtles.

„Restoranis.”

„Kus see asub?”

„Keset turismipõrgut, Piazza della Signoral.”

Sonja peatas auto teeservas. Ta ulatas tahapoole ploki ja pastaka.

„Kirjuta restorani nimi, ja Kariibide panga nimi.”

Giuseppe võttis ploki ja pastaka, kirjutas sinna, mida Sonya oli käskinud.

„Te peate mulle lubama, et…”

Aga kaugemale Giuseppe ei jõudnud. Leszek avas itaallasepoolse ukse, tõmbas tal ploki käest ja lükkas mehe tänavale.

Sonya võttis kohalt ja ja sõitis mäest alla. Taamal säras õhtutuledes Rooma linn. Aga sinna polnud neil asja. Sonya ja Leszek võtsid suuna põhja, Toscanasse viivale kiirteele, benediktlaste kloostri poole… Hector Guzmani juurde.