Читать книгу Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat - Alexander Söderberg - Страница 6

(Miami)

Söögilauale oli laotatud maailma kaart.

Jens kummardus selle kohale. Kõrgel asuvast avatud planeeringuga korterist avanes vaade Miami Beachile. Köök, elutuba ja söögisaal olid kõik koos.

Kevin Gorman istus televiisorisohval. Ta tõmbas jõuliselt kokaiini sisse ja haaras klaaslaualt summutiga püstoli, enne kui pea vastu diivaniselga toetas. Kas ninast jooksva vere peatamiseks või kiirema kaifi saamiseks. Gormani silmad otsisid Jensi.

„Mida sa jõllitad?”

Jens pööras pilgu jälle kaardile.

„Perset, ma räägin sinuga!”

Jens vältis Gormani pilku.

„Kurat! Vaata isa otsa, kui ta sinuga räägib.”

Jens vaatas üles. Gorman itsitas oma sõnade peale.

„Isa! Nüüdsest hakkadki mind isaks kutsuma.”

Gorman sihtis püstoliga Jensi otse näkku. See oli väga ebameeldiv.

Kevin Gorman tegi suuga mängult kolm pauku. Need pidid matkima summutiga püstoli laske. See kõlas rutiinselt ja hirmus lapsikuna.

„Kaks rinda, üks otsaette. Goodbye, sitapea Jens.” Gorman laskis püstoli alla. Kummardus jälle laua kohale, tõmbas sisse veel ühe triibu.

Jens võttis end kokku ja silmitses kaarti.

Marsruut lookles nagu uss ümber poole maakera.

Ta kuulis selja taga samme. Lothar tuli tema kõrvale ja vaatas keskendunult kaarti.

„Tere,” sosistas Jens.

„Tere,” sosistas Lothar.

Nad uurisid koos kaarti ja marsruuti, mis suundus Kolumbiast põhja poole, Haiti ja Kuuba vahelt üles, keeras läände ja jätkas Florida poole. See osa läbiti kaubalaevaga, mis sõitis seda liini korra kuus. Nad olid reisinud sellega Miami sadamasse, kus kaup lossiti, pakiti erapagasiks ning toimetati reisilaevale, lõbusõidulaevale, mis pidi minema õhtul Bermudale. Wade’i lennuväljal lastitakse saadetis British Airwaysi lennukile ja toimetatakse Londonisse Gatwicki lennuväljale. Sealt läheb see eraautoga edasi Folkestone’i, kus on Inglismaapoolne sissepääs Eurotunnelisse, ja sealt rongiga Prantsusmaale Calais’sse. Järgneb kaheteisttunnine maratonreis Firenzesse, Itaaliasse. Seal on finiš.

„Milline osa on kõige ohtlikum?” küsis Jens.

Lothar laskis silmad üle musta joone, mis väänles Kolumbiast Itaaliani. Ta torkas nimetissõrme Bermuda saartele Atlandi ookeanis.

„See,” ütles ta.

„Miks mitte London? Gatwick? Reisilennuk, toll, kõrge julgeolekutase, keset Euroopat?”

„Sest selle eest on Bermudal juba toll tasutud,” ütles Lothar.

„Kuidas nii?”

„Bermuda on Briti territoorium. Ja meil on Bermudal tollipunktid,” ütles ta.

Lothar süvenes probleemidesse, leidis lahendusi, oli huvitatud ja pühendunud. Jens oli aegsasti aru saanud, et see võis olla poisi pääsemine nende vangipõlves, kui kaasata ta Don Ignacio töösse, hoida teda hõivatuna ja pakkuda midagi, mis võiks sarnaneda kindlate rutiinidega. Kõik selleks, et luua normaalsust muidu täiesti ebanormaalses elus. Nad ei rääkinud kunagi sellest, mida nad salaja vedasid. Tonnide kaupa narkootikume.

„Lõpuks on kõige tähtsam see, et õiged inimesed oleksid õigel ajal õiges kohas,” ütles Jens. „Röögatult altkäemaksu ja päratu ports vedamist.”

„Ja meil seda päratut vedamist on,” ütles Lothar ja osutas sohva poole. Kevin Gorman tõmbas sisse veel ühe triibu uimastit, süütas suitsu, tõmbas suure mahvi ja hüüdis midagi põlglikku Doctor Philile teleriekraanil.

Lothar pilkas vahel Gormanit, kui too ei kuulnud. See oli ainus, mida ta teha võis. Gorman vihkas Lotharit. Jens teadis seda, oli seda kohe märganud. Gorman tundis end Lothari ees alaväärsena. Mida ta oligi, igas mõttes. See hirmutas Jensi. See tegi kõik väga palju ohtlikumaks.

„Sa pääsed temast mõneks päevaks,” ütles Jens vaikselt.

„Aga sina lähed samuti,” ütles Lothar.

„Mina tulen tagasi.”

„Tema tuleb ka.”

Jens ootas ja ütles:

„Sina saad teise valvuri, kui me läinud oleme. Ära muretse, keegi pole hullem kui see seal.”

Lothar näis tihti vanem kui seitseteist. Küpsem, peaaegu Jensiga ühevanune. Aga vahel, lühikeseks ajaks, muutus ta jälle poisikeseks. Ta oli näinud pealt oma ema tapmist pool aastat tagasi, siis oli ta röövitud, kongi lukustatud, Kolumbiasse lennutatud… Seal oli elu veel suurem põrgu. Lothari kohal püsis pidevalt vari, kuigi ta püüdis kõigest väest suhtuda ellu niisama kergelt nagu varem.

Jens kuulis, kuidas poiss öösiti kannatas luupainajate käes, kuidas ta üles tõusis ja ringi kõndis, kui deemonid ei tahtnud temast lahti lasta. Kuidas ta vahel istus langetatud päi ja vaikselt nutta tihkus. Lotharil polnud kedagi peale Jensi. Ja nüüd sõidab Jens ära. Poiss tundis end mahajäetuna.

Jens võttis Lotharil õlgade ümbert kinni ja vaatas talle otsa.

„Hoia madalat profiili. Tähtis on ainult see, et nad meid ei lahutaks,” ütles ta vaikselt.

Lothar noogutas ja püüdis naeratada. Aga tema elu oli sünge, ehkki ta võitles kõvasti, et seda mitte välja näidata.

„Saad sa hakkama?”

Lothar noogutas jälle. Lõpuni vapper selles põrgus…

Diivanilaual olevast raadiotelefonist kostis hääl. Gorman võttis telefoni, pomises midagi, kuulas. Siis pani ta selle enda kõrvale sohvale.

„Kakskümmend minutit, sitapea!” karjus ta Jensile.

Jens harjutas marsruudi läbimist. See kuulus kauba sisse. Läbida teekond prooviks kuni kokkusaamiseni Firenzes. Esimene etapp oli tehtud, kaubalaevaga Kolumbiast läbi Kariibi mere kuni Miamini. Lothar ja Jens olid lamanud tekil, käinud läbi tegevuskava, mänginud kaarte ja puhanud, saanud hädavajaliku puhkuse Gormanist, kes oli püsinud kajutis narko ja porno seltsis.

Ülestehtud voodil oli nahkkott, milles olid paaripäevaseks reisiks vajalikud riided. Jens läks vannituppa ja ladus tualetttarbed kotti.

Ta nägi end vilksamisi peeglist. Blond, pruuniks päevitunud, tugev. Näkku olid siiasinna ilmunud vanaduskortsud. Ja süngus, see mõistetamatu süngus. Osaliselt tulenes see vihkamisest. Igatahes nii talle tundus.Alati samad mõtted, alati, kui ta üksi oli. Tappa Gorman, tappa Aron Geisler, tappa Hector Guzman. See hoidis teda jalul, see andis talle eesmärgi. Aron Geisler, Hectori lähim mees kõigis ta ettevõtmistes, oli nad Taanis üles otsinud, löönud Sophiet noaga, keeranud seda haavas nii, et ta sureks. Aga Sophie jäi ellu. Jens leidis naise köögipõrandalt. Kiirabiautos oli ta sosistanud Jensile Aroni nime. Siis oli Jens endale lubanud, et tapab Aroni… ja Hectori, kes oli saatnud Aroni seda tegema.

Lothar oli tema selja taga. Jens pööras ümber.

„On sul abi vaja?”

Hector… Lothari isa. See oli keeruline. Jens masseeris oma kaela.

„Pane need kõik tualettkotti, ole hea.”

Gorman tuli nende järel magamistuppa. Pööras Jensi pakitud reisikoti kummuli, raputas kokkuvolditud riided põrandale, tuhnis läbi kõik koti vahed ja taskud, enne kui selle kõrvale viskas.Siis läks ta vannituppa, rebis Lothari käest tualettkoti, haaras poisil juustest ja vedas ta jõhkralt magamistuppa. Virutas talle vastu nägu ja tõukas ta asja ees, teist taga põrandale.

Viha. Gorman oli hüään. Jens tahtis ta tappa, tappa selle hüääni, murda tal kaela…

Aga Lothar tõusis püsti, niisama kiiresti nagu alati. Ta oli uhke, ei lasknud end alandada. Gorman ei kannatanud seda, seega püüdis ta kuidagi tagasi teha. Märklauaks sai Jens.

„Ära lase poisil mind pilgata,” sosistas Gorman. Nüüd seisis ta Jensi ees. Hingeõhk…

„Ta ei pilka sind,” ütles Jens.

„Ma tean, et ta seda teeb, kui ma ei kuule… Ta ei tohi seda teha.”

Gorman astus sammu tagasi. Jens tundis selle mehe tohutut ebakindlust, lausa meeleheidet. Nagu oleks ta tagakiusatud laps ja mängus oleks tema väärikus. Aga Gorman oli end kogunud. Ta püüdis oma nõrkusest mitte välja teha, vahetas teemat.

„Ma tulistasin Ernstile pähe, sa nägid seda. Mu käsi oli täiesti kindel… Mehe tapmine oli mulle käkitegu. Sama juhtub sinuga ja selle poisinagaga.”

Tema irvitus oli jõle, suu pooleldi lahti, kollased puseriti hambad.

„Kas sa ei usu mind?”

Usun küll,” vastas Jens.