Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 16

„Seal,“ ütleb Sebastian ja äratab mu mõtetest. Ma võpatan ja tõstan pilgu üles.

Me oleme möödunud paljudest põldudest ja kitsas üksildane tee on viinud meid läbi tiheda, härmatisega kaetud kõrgeid puutüvesid täis metsatuka, mille lõpus on hoonete kompleks. Kruusatee viib peahooneni – ilusa ja korraliku kahekorruselise majani, mis on suur ja lubjatud, tumedad aknad pimedalt meie poole vaatamas. Maja taga näen vilksamisi teisi väiksemaid hooneid ja väikest järve, mida ümbritseb külmunud pilliroog. Jää on täiuslik, sinine ja mõradeta.

„Issand, milline koht,“ imestab Sebastian.

„Jah, tõesti ... Ma mõtlen, et advokaat kutsus ju tegelikult seda mõisaks, aga see siin ...“ Ma vangutan pead.

„Mis hooned need teised väiksed on?“ küsib Sebastian.

Püüan ümbrust pilguga haarata. Osa ümbritsevatest hoonetes ei olegi nii väikesed. Üks neist on peaaegu pool peahoone suurusest – kahtlustan, et see on tall või mingi küün, sest see seisab teistest hoonetest veidi eemal, kössitab metsaservas.

„Kõik on võimalik,“ ütlen ma. „Ma ei tea.“

Minu imestuseks seisavad sissesõiduteel kaks autot. Üks on hall Volvo, aga teine ...

„Ma arvasin, et siin oleme ainult meie ja advokaat?“ küsib Sebastian, kui ta pidurdab ja auto seisma jätab.

Ma raputan pead.

„Mina arvasin ka seda.“

Samal hetkel silman ma oma tädi, riietatud ühte oma lugematutest mustadest mantlitest, nõjatudes sigarett suus majaseinale, ja lausun – teravusega, mis pole mulle omane, kuid mis paneb mind silmapilguks kõlama jubedalt Vivianne’i moodi:

„Tüüpiline Veronika.“

Kumbki meist ei lähe autost välja.

„Ma ei uskunud, et ta tuleb,“ ütleb Sebastian ja ma kuulen tema hääles muret, kuigi ta seda varjata üritab. Sebastian on Veronikat ainult ühe korra varem kohanud, kuid sellest oli rohkem kui küllalt. Nagu enamiku inimeste jaoks.

„Mina ka mitte. Ta ütles, et ta ei tule.“

Tema täpsed sõnad olid: „Ma ei tuleks isegi siis, kui see vanamutt mulle peale maksaks.“ Omamoodi maksabki Vivianne talle selle eest, sest Solhöga on vaja üle vaadata ja hinnata, et Veronika saaks oma päranduse kätte.

Me pole Veronikaga lähedased. Ma ei tea kedagi, kes oleks Veronikaga lähedane. Kui ma väike olin, tavatses ta, kingitused kaasas, külla tulla, läppunud glamuurne suitsuhais lohvakate mustade riiete ümber hõljumas nagu pilv. Kuid hiljem ta enam ei tulnud. Nüüd kohtun ma temaga kord aastas jõulude ajal pikal ja pingelisel lõunasöögil, kus sööme metskitsepraadi ja sõstratarretist ja kartuligratääni, sel ajal kui Veronika ja Vivianne põrnitsevad teineteist silmi kissitades üle laua ja mina proovin ülal hoida teeseldud head õhustikku nii hästi, kui oskan.

Õigemini, me tegime nii. Me ei tee niimoodi enam kunagi. Mitte meie kolmekesi. Mitte Vivianne.

Veronika vaatab Sebastiani autot sama tuima, kergelt jälestava pilguga nagu alla aetud mäkra maantee peal. Lohvakas suur must mantel on rippus nagu sorgus tiivapaar ja sirge must paažisoeng joonistab terava raami ümber pikliku näo.

Juuksed olid alati olnud tema parim tunnusmärk. Mõnikord ma võpatan, kui näen tänaval kedagi samasuguse soenguga, vaatan neile südame kloppides otsa ja ootan, kuni nad mind ära tundmata kõrvale vaatavad, enne kui julgen kergendatult hingata.

Sebastian seiskab mootori.

„Pole hullu,“ ütleb ta. „Ainult mõni päev. Ta kindlasti tüdineb ja sõidab homme koju.“

Igavene optimist.

„See seal on vist advokaat,“ ütleb Sebastian samal hetkel, kui ka mina teda märkan.

Kui Veronika näeb seal vastu seina toetades välja nagu vares, siis testamenditäitja on kui ühe advokaadi näidispilt. Tal on seljas hall mantel, mis on toon toonis Volvoga – ma ei saa mõtlemata jätta, kas see pole mitte sihilik – juuksed hoolikalt mööda ülitäpset seitlit vasakule kammitud, mustad nahkkindad ja sellega kokku sobiv nahkportfell, mis seisab ta jalgade juures, kui ta ülal trepi peal välisukse kõrval ootab.

„Tere!“ hüüan ma autost välja tulles ja sulgen enda järel ukse. Pärast kuuma autosalongi on veebruariõhk vastu mu nägu päris meeldiv.

„Victoria?“ küsib mees sellise Stockholmi dialektiga, mis teeb talle arvatavasti pikemat aega väljaspool pealinna viibimise keeruliseks. „Me rääkisime telefonis, eks? Mina olen Rickard. Lindqvisti advokaadibüroost.“

Ta võttis paar nädalat tagasi ühendust ja teatas, et on aeg külastada Solhögat, et koostada pärandvara nimekiri. Ta on noorem, kui ma autost vaadates arvasin, hilistes viiekümnendates, kui arvestada kortse silmade ümber ja hõbedasi niite tumedates juustes. Testamendiga tegeles üks teine advokaat.

„Eleanor.“ Ma naeratan, et mitte ebameeldivat muljet jätta. „Ma eelistan Eleanori.“

„Ahah,“ ütleb ta. „Meeldiv sinuga lõpuks kohtuda, Eleanor.“

Tema käepigistus on soe ja kindel. Ma lasen pisut liiga kiirelt käe lahti.

Minu pulss on tõusnud, veri pulbitseb soontes.

See on lihtsalt advokaat, kes aitab pärandi nimekirjaga. Ta pole ohtlik. Sa oled temaga telefonis rääkinud, kas mäletad?

Otsin silmadega midagi, mida vaadata, et vältida tema jõllitamist, ja mu pilk maandub Veronikal. Ta kustutab sigareti kruusa peal, trambib selle kontsaga brutaalselt ja efektiivselt sodiks ja vaatab üles minu poole.

Kumbki meist ei ütle paar sekundit sõnagi. Ta ootab, et mina alustaksin. See oli Vivianne’i nõks, kuigi Veronika saaks väga vihaseks, kui ma selle ära märgiks.

„Kui tore, et sa tulla said,“ ütlen ma viimaks.

Ta pühib suud. Ainult ühte poolt, vasakut suunurka.

Kui ma väike olin, arvasin, et ta tegi seda nimelt. Sel ajal olin ma veel lummatud oma tädist, kes valas mu hajameelse tähelepanuga üle, nagu oleks ma kutsikas. Tema tähelepanu kestis kauem kui Vivianne’i oma, kuid tema tujud muutusid kiiremini. Ma jumaldasin teda selle pärast.

Alles siis, kui ma teismeliseikka jõudsin ja Veronika intensiivsus hakkas kinnistuma agressiivsuseks, jutustas Vivianne mulle mürgise usaldusega, et tolle muige põhjustas ajutine näohalvatus, mis Veronikal juba enne minu sündi tekkis. „See oli ju tegelikult nagu mingit sorti õnnistus,“ oli Vivianne perfektselt sümmeetrilise naeratuse saatel öelnud. „Ta oli ju muidu väga oma isa moodi. See halvatus andis ta näole igatahes veidi iseloomu.“

„Ma mõtlesin ümber,“ ütleb Veronika. Ta pole Sebastiani poole isegi veel vaadanud, tervitamisest rääkimata. „Ma pole lapsest saati Solhögas käinud. Ma ei saanud tulemata jätta.“

Veronika kergitab veidi kulmu, heidab seejärel kiire pilgu Sebastiani poole.

„Ahah. See on siis poiss-sõber, jah.“

Sebastian naeratab laialt, nagu oleks Veronika teda viisakalt tervitanud.

„Meeldiv taas kohtuda, Veronika.“

Hästi tehtud.

Veronika jõllitab talle paar sekundit otsa, enne kui mõõdukalt pead noogutab ja advokaadi poole pöördub.

„Ja sina oled?“ küsib ta kulme kergitades, nagu oleks ta enne meie tulekut ennast tutvustamata ja advokaadi poole pilkugi heitmata maja ees seisnud. Arvatavasti nii see täpselt oligi.

Mees vaatab teda nagu urisevat koera.

„Rickard Snäll,“ vastab ta. „Advokaat. Olen siin, et pärandi nimekirja koostada ja kinnistut hinnata.“

„Kas sinu käes on võti?“ pöördub advokaat nüüd minu poole.

„Jah,“ noogutan ma ja lähen trepist üles, pistan käe tasku. Mu sõrmed on higised, kui ma võtmeid otsin ja väldin tema pilku.

„See oli ümbrikus, mille me Vivianne’i korterist leidsime. Koos Solhöga aadressi ja Bengtssoni telefoninumbriga. Ma ei tea, kas see sobib veel mõnele majale peale peahoone. Võimalik, et teistel ustel on teised lukud, aga sel juhul on võtmed Bengtssoni käes. Ta on ...“

„See, kes mõisa eest hoolitseb, jah,“ lõpetab Rickard mu lause. „Ma üritasin teda sellelt numbrilt, mille te andsite, kätte saada, aga keegi ei võtnud vastu.“

„Mina samamoodi,“ ütlen ma.

Olen proovinud kinnisvarahooldajat mitu nädalat kätte saada, kuid alati kostub vaid anonüümne automaatvastaja. Esimese advokaadi sõnul oli Vivianne’i testamendis kirjas, et Bengtssoni palka makstakse jätkuvalt pärandirahast, kuniks pärand on ära jaotatud.

„Võib-olla teda enam pole,“ ütleb Rickard.

Ma ei vaata tema poole, vaid panen ühe võtmetest lukuauku ja üritan seda keerata. Lukk käib raskelt, kuid siiski liigub ja uks avaneb hästi õlitatud hingedel hääletult.

Nii et see siis ongi Solhöga. See siin on saladus, mida Vivianne on minu eest terve mu elu varjanud.