Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 6

Valgus väikeses ruumis on nõrk valge kuma, mis kiirgab keskkonnasäästlikust pirnist. Kindlasti arvati, et sellest piisab, täpselt nagu nendest ilmetutest toolidest ja sellest siledast heledast puitpõrandast mu ees.

Kui ma oma käsi vaatan, näeks ma justkui ikka veel verd, hoolimata sellest, et olen need lagedas valges vannitoas antiseptilise seebiga punaseks küürinud.

Uks avaneb ja ma võpatan. Ruumi astuv mees kannab politseivormi, tal on lühikesed heledad juuksed ja käes väike diktofon.

Politseinik asetab diktofoni meie vahele lauale. Diktofon on väike, hall ja praktiline, kuid puidu peale asetades kostub heli, nagu oleks see raske.

„Kas ma võin meie vestluse lindistada, Victoria?“ küsib ta minult.

Ta kutsub mind Victoriaks, nagu tunneks me teineteist.

Maailm käib ringi. Ma olen nii väsinud ja mul on nii külm. Sulen silmad, et ümbrus seisma jääks.

„Victoria?“ kordab ta selle neetud ebasiira pehme hääletooniga.

„Eleanor,“ ütlen mina. Mu keel on kuiv ja kare, kui ma silmad avan.

„Mu nimi on Victoria Eleanor, aga keegi ei kutsu mind Victoriaks,“ jätkan ma ja vaatan talle otsa. „Mitte keegi peale Vivianne’i.“

„Olgu,“ ütleb ta. „Kas ma võin meie vestluse lindistada, Eleanor?“

Ma noogutan.

„Kas sa võiksid jutustada, mis juhtus, kui sa oma vanaema juurde sõitsid?“ küsib politseinik.

„Palun ära kutsu teda vanaemaks. Talle ei meeldi see. Tema nimi on – nimi oli – Vivianne.“

„Olgu,“ vastab politseinik järeleandlikult. „Kas sa võiksid jutustada, mis juhtus, kui sa Vivianne’i juurde sõitsid?“

Tal on selged sinised silmad, mis on nii ühtlast värvi, et näevad kunstlikud välja. Kerge meelde jätta. Hea tundemärk.

Kas ta on sellega kokku puutunud, leian end mõtisklemas. Kas keegi on talle juba prosopagnoosiat maininud? Selgitanud, mida see tähendab?

Ma olen selle seletamises osavaks saanud. See on paratamatu, kui ühte asja ikka ja jälle korrata tuleb.

Prosopagnoosia, näopimedus. See tähendab, et minu aju ei registreeri inimeste nägusid samal moel nagu teiste inimeste aju. Ma ei tunne nägusid ära, vaid pean selle asemel jätma meelde mingi iseloomuliku näojoone.

Ei, pidudel pole see eriti praktiline. Jah, see on hea vabandus, ainult et see pole mingi vabandus. See on minu elu. Ma ei tunne kedagi ära. Ma ei tunne isegi iseennast peeglist ära.

„Ma ei tea, mis juhtus,“ vastan ma.

Ta ei ütle midagi. Sunnib mind vaikust täitma.

„Ma läksin pühapäeva õhtul Vivianne’i poole. Me sööme igal pühapäeval koos õhtust. Ta ei tule minu ja Sebastiani poole koju ega ilmu minu töö juurde ega helista kakskümmend kaheksa korda, kuni ma vastan – vastutasuks lähen ma igal pühapäeval tema poole õhtusöögile. Seda teen ma alati. Ma pidin lihtsalt sõitma sinna õhtusöögile ja seejärel ...“

Ma vahin politseinikule otsa. Ma ei leia sõnu.

„See ei pea üksikasjalik jutustus olema,“ lausub politseinik. „Räägi lihtsalt, mis sul meelde tuleb.“

Nii ma teen.