Читать книгу Pärija - Camilla Sten - Страница 17

Esik, kuhu me astume, on suur ja avar, pleekinud ehtne Pärsia vaip ilusal puitpõrandal. Laed on kõrged – kindlasti üle kolme meetri – ja välisukse mõlemal pool asuvatest akendest sisse voogav valgus valgustab kõik nurgad.

Maja ei näe mahajäetud välja. Põrandal on ainult veidi tolmu, ei mingeid ämblikuvõrke nurgas ja aknad on enam-vähem puhtad. Vasakul seinal suure peegli all seisab väike laud, selline, millel mingit tegelikku funktsiooni pole, peale selle, et silm saaks puhata kumeratel kuldsetel jalgadel ja kirjul marmorplaadil, mis on piisavalt puhas, et pärastlõunavalguses läikida.

Isegi kui Bengtsson telefonile ei vasta, on ilmselge, et ta on selle koha eest hoolt kandnud. Või vähemalt, et keegi seda on teinud.

„Kas see seal on tema?“ küsib Sebastian.

Ma märkan alles nüüd maali. Valgus langeb vastasseinas rippuvale peeglile sellise nurga alt, et see tõmbab tähelepanu ja pimestab samal ajal, kuid ometi ei saa ma aru, kuidas ma esimese asjana maali ei näinud. See on hiigelsuur, kindlasti kaks meetrit lai ja poolteist meetrit kõrge, nii tume ja puhaste toonidega, et õlivärv näib kohe lõuendi pealt maha tilkuvat.

See on perekonnaportree. Mees ja naine ja kaks väikest tüdrukut tumehallil taustal. Mees istub tugitoolis, naine käetoe peal, jalad koketselt ristis. Üks väike tüdruk – see noorem – seisab naise kõrval, nukk kaenlas, napilt kaheaastane, ja teine tüdruk – viie-, kuueaastane? – istub isa jalge ees. Tal on seljas valge vööga punane kleit. Tema nägu on ilmetu valge ovaal, silmad on suured ja tumedad ja ähmased, juuksed kahte rangesse musta patsi punutud.

„Issand.“ Veronika suus muutub see üks sõna põlastavaks täispikaks lauseks.

„Jah,“ ütlen ma Sebastianile ja neelatan. „See peab olema Vivianne. Ja Evert, ja tüdrukud ...“

„Mina,“ katkestab mind Veronika ja osutab kaheaastase enda poole. Võimatu on vaadata maali peal selle lapse pontsakaid põski, pehmeid tumedaid lokke ja roosinupulist suud ning ära tunda neid jooni kõhetus kergitatud kulmudega naises minu kõrval.

„Ja ... Vendela,“ lisab ta pisut pehmema häälega ja näitab mu ema poole.

Ma soovin meeleheitlikult, et ma suudaks ära tunda midagi oma emast selles väikses tüdrukus maalil, nendes korralikes patsides või sirgetes kulmudes, väikestes kätes või sissepoole pööratud jalgades, kuid minu mälestused emast on põgusad. Ma olin kolm aastat ja neli kuud vana, kui ta suri. Vivianne ei öelnud mulle kunagi, mis kuupäev see oli. Muidu oleks ma ka nädalad ja päevad välja arvutanud.

Mis tähtsust sel on, mis päeval see juhtus, Victoria, kuulen ma Vivianne’i mürgist häält oma peas, täpselt sellisena nagu see alati tema eluajal kõlas, kõrk kõrgklassi Stockholmi keel ja vaevumärgatav väike kõnedefekt, millest ta kunagi päriselt lahti ei saanud. Nagu oleksid mõned häälikud suus valesse kohta sattunud. Ma juurdlesin alati, kas ta susistas lapsena või oli tal mingi suulaelõhe, mida varakult opereeriti, kuid ma ei söandanud kunagi küsida.

Ta on surnud. Ma ei saa seda kunagi teada.

Need väikesed fragmendid, mida ma oma emast mäletan, pole tema näojooned, vaid see, kuidas ta lõhnas, mis tunne oli pista nina vastu tema kaela, kuidas ta naeris ja kuidas ta karjus mu peale. Kõige selgem mälestus temast on see, kui ta karjub mu peale, sest ma olin peaaegu sõidutee peale roninud, ning kuidas ta siis, kui ma nutma olin hakanud, kallistab mind kõvasti, kõvasti, kõvasti, nii et kogu kurbus kaob.

Isa ma ei mäleta. Vivianne ütles, et ta oli tühi koht, polnud minu ilusat ema väärt, et ta kadus pildilt niipea, kui sai rasedusest teada. Ma leidsin ta nime oma sünnitunnistuselt, kui ma olin just kaheksateist saanud, otsisin ta Facebookist üles ja kirjutasin. Ei mingit vastust. Senimaani näib seega, et Vivianne’il oli õigus.

Sebastian paneb käe ümber mu õlgade. Algul arvan ma, et ta on mu näost välja lugenud ebamäärase igatsuse, mis lühidalt, kuid intensiivselt mu sees karjatab, kuid siis ta lausub:

„Ta oli tõepoolest ... hmm.“

Loomulikult pole see mu ema, keda ta vaatab. Loomulikult on see Vivianne. Alati Vivianne.

Ma tean, mida tema „hmm“ tähendab, see ärritab mind, kuigi ei peaks. Sest ta oli tõepoolest iludus. Seitsmekümnendates oli ta endiselt kaunis, kuid kõige jubedamal kombel. Valge nahk kõvasti ja kunstlikult pingul, tugev meik, üllatavalt pehmed juuksed. Ta võitles pööraselt aja vastu, nagu oleks see isiklik solvang.

Vivianne ei uskunud asjade mitteisiklikult võtmisesse. Vivianne’i jaoks oli kõik isiklik, isegi vananemine. Eriti, kui ta võitlust kaotama hakkas.

Vahel on ilus nägu ainus vara, Victoria.

Pane endale veidi huulepulka peale. Jumalad teavad, et sa pole piisavalt hiilgav, et ei peaks olema armas.

Sel maalil pidi ta olema umbes kolmekümnene, Evert neljakümne lähedal. Tema peal ei jää pilk pidama, kui Vivianne käetoe peal istub. Tal on seljas sinine kardigan ja liibuv tuvihall seelik – ta polnud kunagi eriti värvikirev, välja arvatud huuled ja küüned. Tema juuksed langevad pehmelt, ronkmustalt ja järguliselt ümber näo, tema nägu on kriitvalge ja sobib värvi poolest kokku pärlitega, mis ripuvad kõrvas, tema täidlased, punaseks värvitud huuled on kõverdatud ideaalselt balansseeritud saladuslikku naeratusse. Pikad ja saledad käed, üks Everti õlal, teine süles puhkamas.

Kujutan ma seda ette, et Vivianne on maalitud hoolikamalt ja särab rohkem kui teised? Isegi tema väike arm lõual on maalil; peenike valge joon, mis ainult tugevdab näo harmoonilist üldmuljet. Kas ainult mina näen teda sellisena või oli ka palgatud kunstnik temast võlutud? Kuidas saab nii olla, et naine maalil, peaaegu pool sajandit hiljem, võõra näo, võõraste juuste, võõraste riietega on ometigi ilmselgelt, vaieldamatult Vivianne?

„Jah, seda ta tõesti oli,“ ütlen mina, ei saa ma varjata pinget oma hääles.

Ma pööran maalile selja, vaatan hetkeks Veronikale otsa.

Silmapilguks tundub mulle, et tema silmis läigivad pisarad, kuid siis pilgutab ta ja need kaovad.