Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 11

Kodu.

Kojuminek pani ta alati naeratama. Neid kohmetuid päevi täis kohmetuid vaikusi ja aeg-ajalt esinevaid, hulluks ajavaid sõpruspuhanguid oli võimalik taluda tänu asjaolule, et selle kõige lõpuks oli Stephaniel kodu, kuhu minna. Naeratus algas siis, kui ta väljus Bentleyst ja laienes irveks, kui ta lükkas lahti välisukse.

Õdusus.

Ei, enamat kui õdusus. Kuuluvustunne.

Issi istus elutoas, emme liikus majas ringi ja selleks õhtutunniks magas Alice juba voodis. Kogu tema pere, elus ja väljaspool ohtu. Tõugates teadmised nende võimalikust saatusest oma mõistuse pimedasse nurka, läks Stephanie oma tuppa, vahetas riided teksade ja kapuutsiga dressika vastu ning suskas saua ja pulga voodi alla. Ta hiilis paljajalu Alice’i tuppa ja vaatas, kuidas ta magas.

„Hei seal,” sosistas ta. „Vabandust, et ei jõudnud täna sinuga mängima. Tegin tähtsat värki. Kui see kõik läbi saab, mängin sinuga igal viimasel kui päeval, ma luban.”

Alice lebas seal, silmad kinni ja suu lahti, ning nägi imeilus välja. Stephanie tundis sellist ülevoolavat armastusetunnet ja mitte esmakordselt ka puhast, kõditavat elevust, et see ongi nüüd tema elu. Tal on pere. Vanemad ja õde. Ta on normaalne tüdruk, kes elab normaalset elu. Või õigemini muutuks see normaalseks eluks niipea, kui ta pageb kogu selle veidruse eest.

Ta hiilis tagasi välja ja astus trepist alla. Tema esimeseks peatuspaigaks oli köök. Ta nälgis tundide kaupa, kuid ei vaevunud seda Leebesurmale tunnistama. Ta hakkas tajuma, et need tema bioloogilised vajadused süüa, pissida olid raskused, mida Leebesurm väga ei tahtnudki teada. Asjad olid nende vahel nagunii piisavalt pingelised – ta ei tahtnud Leebesurma veel rohkem ärritada.

Ta kuumutas mõningaid einejääke mikrolaineahjus ja uhtus need alla klaasitäie külma piimaga. Kui kõht enam ei korisenud, tegi taldriku puhtaks ja viis klaasi elutuppa. Issi isegi ei tõstnud pilku telekalt.

„Mõh,” ütles issi käega viibates.

„Hei, issi. Mis vaatad?”

„Telkut.”

„Mis sealt tuleb?”

„Film.”

„Mis selle nimi on?”

Issi ei vastanud.

„Issi? Mis selle nimi on?”

„„Kondori kolm päeva”.”

„On see hea?”

„Mhmh.”

„On see keeruline?”

„Väga.”

„Millest see räägib?”

„Pole kindel,” ütles issi. „Vist mingist linnust.”

Stephanie jättis ta filmi vaatama ja korjas väikeselt lauakeselt üles suletud ümbriku. Keegi oli kirjutanud sinna peale „Edgleyd” täiesti tundmatu käekirjaga. Miski seal sees libises ringi. Ta surus sõrmeotsa sisse, rebis ümbriku lahti ja pihku kukkus mälupulk.

„Mis see on?” küsis ta.

„Mis on mis?”

Stephanie pöördus ja näitas seda issile.

„Ah, see,” ütles issi tagasi teleka poole vaadates. „Ma ei tea, mis see on.”

„See on mälupulk,” nentis Stephanie.

„Kui sa teadsid, miks sa siis küsisid?”

„See oli meile adresseeritud ümbrikus.”

„Oli või?” küsis issi. „Imelik. See on väga imelik. Noh, veidi imelik, aga mitte eriti.” Ta pani filmi pausile. „Mul pole õrna aimugi, mis siin filmis toimub.”

„Kes selle ümbriku saatis?”

„Hmm? Aa, keegi koputas uksele, ulatas selle, ütles midagi ja kõndis minema. Kõige veidram asi, mida olen iial näinud, ainult et, taas, mitte eriti.”

„Kes see oli?” küsis Stephanie.

„Pole õrnematki aimu.”

„Mida ta ütles?”

„Ei mäleta eriti. See juhtus nädalaid tagasi. Ta seisis seal ja mäletan, et mõtlesin: „See on ebatavaline.” Tundus, nagu oleks ta nutma puhkemas või tahaks mind kallistada või siis teha mõlemat. Arvan, et ta ütles midagi sellist nagu: „On au teiega kohtuda.” Mis muidugi on nii, ainult et enamik ei ütle seda kõva häälega.”

„Ja sa ei avanud ümbrikku?”

„Ma kavatsesin,” ütles issi, „aga tüdinesin ära. Kas see on ainus asi seal sees? Sellega ei tulnud kaasa mingit saatekirja?”

„Ainult see.”

„Kas sa vaatad, mis seal peal on?” küsis issi. „Ma ei tea, kas see on tark tegu. See võib olla viirus või tehisintellekt nagu Skynet, kes tahab lihtsalt kutsuda esile tuumasõda, et meie robotitest valitsejad saaks üle võtta. Ma ei tea, kas mulle meeldiks vastutus selle eest, et ma selle kõik käima lükkasin. Selles mõttes, et ilmselt meeldiks, kuna ma oleks siis vähemalt kuulus, aga kuna see viiks kõigi suremiseni... Ma ei tea. Tunnen end vastuoluliselt.”

„Kahtlen, kas see kutsuks esile viimsepäeva.”

„Aga kindel ei saa olla, ega ju? Mul pole võimekust viimsepäeva üleelamiseks, Steph. Võib-olla kunagi oleksin võinud juhtida vastupanu, aga olen muutnud pehmeks. Olen kaotanud oma teravuse. Ma kannan nüüd susse. Ma ei kandnud tavaliselt kunagi susse.”

„Mis asi nende sussidega on?” küsis Stephanie emme sisse astudes.

„Issi lihtsalt ütleb, et ta ei suudaks iial juhtida vastupanu robotarmeele, kuna ta kannab susse.”

„See on vägagi tõsi,” lausus emme.

„Siis on otsustatud,” teatas Stephanie isa. „Kui robot­armee end ilmutab, olen mina üks esimestest reeturitest, kes müüb inimrassi maha.”

„Vau,” ütles Stephanie.

„Vaat see on üks korralik tagasipööre,” naeris emme.

„See on ainus viis,” ütles issi. „Pean veenduma, et mu pere jääb ellu. Teie kaks ja siis see kolmas, see väiksem…”

„Alice.”

„Vot just. Teie olete kõik, mis mulle korda läheb. Teie olete kõik, kellest ma hoolin. Ma reedan inimrassi, et robotarmee teid säästaks. Ja siis hiljem reedan teid, et robotarmee mind säästaks. See on ohtlik skeem, aga keegi peab olema valmis võtma suuri riske ja olgu ma neetud, kui lasen kellelgi teisel mängida oma pere tulevikuga.”

„Sa oled nii vapper,” sõnas Stephanie emme.

„Ma tean,” ütles isa ja siis vaiksemalt: „Ma tean.”

Stephanie irvitas, jättis mälupulga lauakesele ning lähenes diivanile, vajus sinna sisse ja keris jalad enda alla. Nad kõik vaatasid ära ülejäänu „Kondori kolmest päevast” ja siis selgitasid Stephanie ja emme issile selle sisu. Kui too jäi rahule, ütlesid nad headööd ja Stephanie läks üles voodisse. Ta ronis teki alla ja sulges silmad ning mõne sekundi pärast piiksus telefon. Ta luges sõnumit, saatis vastuse, lülitas voodi kõrval oleva lambi sisse ja tõusis istuli, hoides tekki enda ligi.

Fletcher Renn ilmus eikusagilt toa keskele. „Hei,” sosistas ta.

„Hei.”

Fletcher istus voodile. Ta mõjus kena, tugeva ja tervena. Ta näis päevitunud ja soeng oli ülimalt äge. Poiss nõjatus lähemale ja nad suudlesid.

„Sa maitsed mõnnalt,” lausus Stephanie.

„Käisin just Uus-Meremaal, sõin maasikaid. Tahad? Võiksime läbi hüpata...?”

„Olen voodis,” naeratas Stephanie. „Nüüd on uneaeg. Ja Leebesurm korjab mind vara peale, et sõidutada Cassandra Pharose juurde. Nii et ei mingeid kiireid käike minu jaoks.”

„Sa pole üldse lõbus.”

„Olid sa Uus-Meremaal Kolliküttidega või ainult maasikate pärast?”

„Maasikad,” tunnistas Fletcher. „Wellingtonis on üks väike jumalik pood. Neil on miskipärast alati parimad maasikad.”

Stephanie nõjatus voodipeatsi vastu. „Kuidas siis on elu suure paha Kollikütina? On see juba ametlik?”

Fletcher irvitas. „On, ja ma päriselt ka naudin seda. Donegan ja Armulik on täitsa lahedad. Aga Armulik on nii uskumatu nohkar. Kõik, mida ta on iial armastanud, on nüüd T-särgi peal kirjas. Nad palusid Dai Mayburyl ka liituda, sa kuulsid seda? Dai keeldus, sest on enda sõnul selleks liiga üksik hunt. Need olid täpselt tema sõnad, aga ta nõustus olema erakorraline Kollikütt, keda kutsutakse ainult vajadusel. Ja nüüd ta lihtsalt ei lähe ära.”

Stephanie naeris tasakesi. „Tundub, et saate kõik hästi läbi.”

„Saame,” noogutas Fletcher. „Tore on olla osa millestki, mis... muudab asju, tead. Jahime ülelaetud võimetega lindprii-sortse ja alistame neid. Me aheldame neid, me paneme neid kongi. Takistame neid tapmast süütuid, takistame neid maagiat paljastamast ja võtame ette järgmise. See on lihtsalt... See on imeline tunne. Olla kasulik.”

„Vaata vaid,” lausus Stephanie. „Mu poiss tunneb uhkust oma töö üle.”

„Sinu poiss olen, jah?” küsis Fletcher kulmu kergitades.

Stephanie naeratus haihtus. „Ei ole siis või?”

„Ma ei tea. Kas sa tahaksid, et oleksin?”

„Noh... jah.”

Fletcher nõjatus lähemale. „Okei. Eks ma siis vist olen su poiss. Kas sina oled mu tüdruk?”

„Niimoodi need asjad tavaliselt käivad.”

Fletcher suudles teda uuesti. „Tore.”