Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 8

Roarhaven oli noor linn – vaevalt enam kui kolm nädalat vana. See kasvas surnud järve kõrval asuva linnakese tagasihoidlikust algusest arhitektuurilise oivalisuse imeks lausa silmapilguga. Paralleelreaalsuses ehitatud ja seejärel siinsesse tõugatud ala kattis vana linnakese laitmatult. Roarhaveni kitsad tänavad olid nüüd laiad, kasinad majakesed luksuslikud. Selle piir oli tohutu ja seda kuulutati autoriteetselt välja seda ümbritseva kaitseseinaga, see kasutas trikke ja teadust ja maagiat, et varjata seda uudishimulike surelike silmade eest. Linna keskmes asuv Pelgupaik meenutas tegelikult pigem toretsevat lossi oma uhkeldavate tippude ja tornikestega ning tekitas kaunikesti kadedust maagiakogukondades üle maailma.

Sellest pidi saama uue ilmakorra esimene maagiline linn. Järgnema pidid teisedki, vastavalt Raveli plaanile. Kui Arbujad hakkasid surelikke tapma ja viimased vajasid päästjaid, pidid kohale tuisanud sortsid hordi tagasi peksma ja seejärel oleks nad kuulutatud kangelasteks. Nad pidid tõestama end hindamatute liitlastena värskelt vastatud pimedusevägede vastu. Sorts ja surelik pidid seisma üheskoos. Ja siis, aeglaselt ja vaevumärgatavalt, kavatsesid sortsid surelikud kõrvale nügida ja maailm oleks kuulunud neile. Ent mis see tsitaat nüüd oligi, mida Valküüria kord kuulis ja mis Stephaniele praegu meenus?

Ükski plaan ei ela üle esmast kokkupuudet vaenlasega.

Arbujaid tuli oodatust arvukamalt. Nad võtsid kilbi maha, lõid müüri puruks ja tungisid väravast sisse. Võiduvõimaluste parandamiseks saatis Erskin Ravel nendega võitlema Võimendi abil üles paisutatud sortse – ent need ülelaetud agendid osutusid samavõrra ohtlikuks nii vaenlasele kui ka oma poolele. Ja siis ilmus välja Darquesse.

Järgnenud kaoses jätsid eluga hüvasti veel paljud. Oma juhi tapmist pealt näinud Arbujad hajusid laiali ja taganesid, üheksateist ülelaetud sortsi põgenes ning Darquesse pani Erskin Raveli kandma karistuste karistust.

Roarhaven jäi alles, kuid unistus murti.

Nüüd, kuusteist päeva pärast lahingu lõppu, oli vaid kübeke selle uhkest hoonestusest rahvastatud. Tänavaid kattis vaikus ning rahvas tundis alandust, hirmu ja häbi. Neile lubati hiilgust ja ülemvõimu, neile tõotati sünnipärast õigust olla maailma vallutavad kangelased. Pidi see vast olema alles šokk, kui nad avastasid, et selle väikese loo pahalased on hoopis nemad.

Aga Stephaniel puudus nende vastu igasugune kaastunne. Nad nägid endas võib-olla lõvisid, kuid jooksid ringi nagu kari lambaid.

Ent linna koha pealt ei osanud tüdruk veel seisukohta võtta. Jah, see oli muljetavaldav ja kohati imeilus. Lisaks avastas ta, et kõige selle tühjus lisas teatava kõheda, kuid ometi meelepärase tooni. Ent Bentleyga võttis linnaväravast Pelgupaigani minek kaheksa minutit. Ja seda mitte liikluse tõttu – see oli vaevu üldse kõneväärt –, vaid selle naeruväärse ruudustiku pärast, mida nad tänavate korraldamiseks kasutasid. Poleks sugugi hull, kui neid kaheksat minutit täidab sujuv vestlus, aga sel hommikul oli Leebesurm üks neist vaikivatest tujudest, niisiis istus Stephanie sõnatult.

Nad jõudsid Pelgupaika – õigemini paleesse, mis Pelgupaigast oli saanud – ja sõitsid kaldteelt keldrikorrusele. Nad parkisid auto ära ja sõitsid liftiga fuajeesse. Polnud säästetud ühtki kulutust, et meenutada külastajatele: just siin lasub tõeline võim. Fuajee oli nägemus kujudest ja maalidest, valgest marmorist ja sügavaimast obsidiaanist. Valves seisid hallides vormides Raidurid, vikatid kurjalt läikimas.

Administraator sammus neile vastu. „Detektiiv Leebesurm,” tervitas heerold. „Preili Edgley, peamaag Port on õige pea valmis teiega kohtuma.”

Leebesurm noogutas ja heerold kõndis minema, otsides märkmelehelt juba järgmist ülesannet tegemist ootavate ülesannete nimekirjas. Leebesurm surus oodates käed taskutesse ja seisis sama liikumatult kui kujud tema ümber. Stephanie polnud kaugeltki nii kannatlik, niisiis läks ta uitama ja tundis heameelt võimaluse eest Leebesurmast eemale pääseda. Viimasel esines oma kergushetki, hetki, mil ilmus välja vana Leebesurm, kuid need olid harvad ja üürikesed. Tema mõtted käisid muid radu. Tema mõtted püsisid Valküüria Kainil.

Stephanie ei soovinud viibida Leebesurma läheduses, kui too mõtles Valküüria Kainile.

Ta lahkus kirkalt valgustatud marmorkoridoridest ja sisenes alasse, mida tunti Vana Pelgupaigana. Need olid jäänused algsest hoonest oma betoonseinte ning väreleva valguse ja tantsisklevate varjudega. Vaid vähesed sortsid viitsisid siia alla tulla ning just seepärast see Stephaniele meeldiski. Need ülejäänud sortsid jõllitasid teda ebalevalt. Nende jaoks oli ta peegelpilt maailmalõhkujast, odav koopia tüdrukust, kes pidi nad kõik tapma. Nad ei usaldanud teda. Ta ei meeldinud neile. Nad kohe kindlasti ei hinnanud teda.

Ta astus Võimendi ruumi.

„Hei,” lausus ta hoogsalt.

Insener pööras end ümber. Naerunägu, mille Clarabelle tema siledale metallpeale joonistas, oli endiselt seal ja andis robotile armsalt rõõmsa ilme. Ruunidega kaetud kerest olid mõned tükid puudu ja nendes lõhedes tuksles sinivalge valgus leebelt, peaaegu hüpnootiliselt.

„Tere, Stephanie,” ütles Insener. „Kuidas teil täna läheb?”

Tüdruk kehitas õlgu. Võimendi seisis ruumi keskel nagu avara suudmega vaas ja seina ülemised tipud peaaegu kriipisid lage. Selle naha all jooksvad vooluvõrgustikud praksusid eredalt. See ammutas oma väge lõhest siinse maailma ja kogu maagia allika vahel, see lõhe oli nõelatorke­suurune ja selle ümber ehitati kogu masinavärk.

„Läheb eredamaks,” ütles tüdruk.

„Jah, läheb küll,” nõustus Insener. „Iga kord, kui vägi teeb ringi, see paisub.”

Algul ütles see neile tähtajaks kakskümmend kolm päeva, kaheksa tundi, kolm minutit ja kaksteist sekundit enne, kui Võimendi saab ülekoormuse. Saanud ülesandeks pikendada tähtaega, nikerdas see masina kallal, suunas ümber selle väevoolu ja kasutuse, kuni loendusele lisandus veel seitse päeva. Ent see põgus hingamisruumi hetk oli alla neelatud, sest aeg marssis üha edasi.

„Kui palju aega veel, kuni see kõik teeb „kõmm”?” küsis Stephanie.

„Neliteist päeva, seitse tundi ja kaks minutit,” lausus Insener. „Kuigi heli, mida see siis teeb, ei ole „kõmm”. Kui Võimendi üldse jõuab ülekoormuseni, on see heli pigem väga vali „fiss”. Võib-olla ka „vomp”.”

„Selge. Nii et mitte eriti muljetavaldav.”

„Tõepoolest. Mõju aga saab olema eriti muljetavaldav.”

„Jah,” noogutas Stephanie. „Iga sorts üle maailma saab kakskümmend korda võimsama väe kui tavatasemel ja läheb selle käigus hulluks, määrates põhimõtteliselt kogu planeedi hukatusse. See on pagana muljetavaldav küll.”

„Sarkasm on teie tugev külg, preili Edgley.”

Tüdruk muigas. „Nii kena sinust seda öelda, Insener. Nii, kas keegi on juba astunud ette, et pakkuda oma hinge vastutasuks selle välja lülitamise eest?”

„Veel mitte.”

„Eks neil on ilmselt tegemist.”

„Olen seda järeldanud.”

„Meile on jäänud kaks nädalat. Olen kindel, et vabatahtlike järjekord kasvab niipea, kui jutt sellest levima hakkab.”

„Kahtlemata.”

Tüdruk naeris. „Sa oled lahe robot, tead seda?”

„Tõenäoliselt lahedaim. Olete saanud kahjustada?”

„Vabandust?”

„Teie nägu. See on muljutud.”

„Aa,” taipas Stephanie, „see pole midagi. Lihtsalt järjekordne hüve selle töö juures.”

„Teeb see haiget?”

„Ei. Mitte eriti. Ainult siis, kui seda surgin.”

„Arvestades, et valu üldiselt ei otsita, miks te peaks seda surkima?”

„Täpselt seda mõtlesin mina ka,” irvitas Stephanie, seejärel irve lahtus. „Kas võin sinult midagi küsida? See käib nende sümbolite kohta sinu peal. Ühe asjana hoolitsevad need selle eest, et surelikud ei saaks sind näha, eks?”

„Põhimõtteliselt.”

„Aga mina olen surelik ja mina näen sind.”

„Aga teie olete teistsugune.”

„Kuidas? Selles mõttes, et mul pole maagiat.”

„Kuid te tulete maagiast,” selgitas Insener. „Sarnaselt minuga olete maagiast sündinud. Ent erinevalt minust olete ületanud oma algse eesmärgi. Teist on saanud isik – üsnagi nagu Pinocchiol selles vanas loos.”

„Pinocchio,” imestas Stephanie. „Heh. Polegi seda niimoodi vaadanud.”

„Minu looja, doktor Root, luges seda mulle õhtul ette. See oli tema lemmiklugu. Nüüd on see ka minu lemmik.”

„Oh, see on lausa nunnu. Sa tahad olla inimene?”

„Oi, ei, üldsegi mitte,” tunnistas Insener. „Ma tahan olla marionett.”

Stephanie leidis Leebesurma meditsiinitiivast Reverie Sünekdohhiga vestlemas. Stephanie ei läinud liiga lähedale. Sünekdohh oli piisavalt kena arst, kuid liigagi võlutud Stephanie sõltumatust eksistentsist – ja see tekitas tüdrukus veidi kõhedust. Stephanie lasi Leebesurmal vestelda ja hoidus eemale, eest ära.

Meditsiinitiib asus teadusetiiva kõrval ja kõik selles Pelgupaiga osas viibijad olid tõsised ja töökad ning alatasa ametis. Välja arvatud Clarabelle. Stephanie vaatas teda töötamas – või vähemalt tegi ta midagi, mida võis ekslikult tööks pidada. Clarabelle liikus ringi täiesti selle energiata, mis oli teda ümbritsevatel tegelastel. Plika kandis kaasas tühja alust märkmelehtede jaoks, ent keskendunud ilme tema näol oli raevukas, kaks korda kõvem kui teistel. Täna olid tal erkrohelised juuksed.

„Hei, Clarabelle,” tervitas Stephanie.

Clarabelle jäi seisma, kuid ei kaotanud ilmet. „Hei, Valküüria.”

Stephanie raputas pead. „Kardan, et endiselt Stephanie.”

„Miks sa kardad? Tegid sa midagi valesti?”

„See on väga tõenäoline,” vastas Stephanie. „Sa näed tegus välja.”

„Ma tean. Ma harjutan. Ükski siinsetest arstidest ei lase mul midagi teha enne, kui olen end tõestanud. Seepärast teesklen, et olen tegus. Siis nad näevad, et oskan seda tõeliselt hästi.”

„Sa arvad, et see läheb läbi?”

„Olen suhteliselt kindel,” nentis Clarabelle. „Niimoodi professor Grauss mind palkaski. Pärast ütles mulle, et kahetses oma otsust kohe, aga ma olin selleks ajaks oma asjad sisse kolinud. Siinsed arstid pole nii lõbusad. Üks näeb välja nagu seen. Võiksid kujutada ette, et mõne seene moodi tegelase seltsis oleks lõbus, aga ei ole. Pealegi ei meeldi talle, kui teda seeneks hüütakse. Isegi doktor Nye oli lõbusam kui Seenepea. Kus on Doktor Nye?”

„Vanglas.”

„Millal see välja saab?”

„Veel pikka aega mitte.”

Clarabelle surus huuled hetkeks prunti ja noogutas siis. „See on vist hea mõte. Doktor Nye pole kuigi kena. Sellele meeldib eksperimente teha. Kuulsin, et see pani kord kentauri ülemise otsa kokku minotauruse alumise otsaga ja siis olend põgenes ning seda võib vahel kuulda metsas öösiti uitamas, täiskuu poole ulgumas...”

„Ma pole kindel, et miski sellest tõele vastab.”

„Aga ikkagi,” ütles Clarabelle minema kõndides, „võtab mõtlema, on ju?”

„Stephanie!” hüüdis doktor Sünekdohh ja viipas teda lähemale.

Stephanie summutas oige ja liitus nendega erilise entusiasmita.

„Mul on sulle midagi,” lausus Sünekdohh töölaua sahtlites sobrades. „Ma isiklikult ei kiida seda heaks, sest mul on kombeks pigem elusid päästa, kui neid ära võtta. Aga hiljuti avastati Vana Pelgupaiga tagaruumidesse mattununa üks ese. Kaalusin olukorda ja mõtlesin et... las ma otsin selle üles...”

„Mu olukorda?” küsis Stephanie.

„Et pole maagiat,” sekkus Leebesurm. „Elektrišokipulk on kasulik, aga piiratud, kui sa ei saa seda ise laadida. Sau on peatamatu, ent omal moel samuti piiratud. Sul ei pruugi olla sihtimiseks ja tulistamiseks ruumi.”

„Niisiis nägin midagi,” jätkas Sünekdohh, „ja mõtlesin sinule. Ah, siin see on. Mis sa arvad?”

Ta sirutas ette mustast metallist mõõgakinda.

Stephanie silmad läksid suuremaks ja isegi Leebesurm kangestus.

Sünekdohh märkas paratamatult seda reaktsiooni. „Kas midagi on lahti?”

„See on see metallkinnas, mida ma kannan nägemuses,” ütles Stephanie.

„Näib nii,” pomises Leebesurm.

„Olete näinud seda nägemuses?” küsis Sünekdohh. „Aga ma sattusin sellele peale alles eile. Mõtlesin, et tahad seda äkki viimases hädas kasutatava relvana.”

Stephanie kortsutas kulmu. „Mida see teeb?”

Sünekdohh kõhkles. „Vana Pelgupaiga ehitasid jõhkramat sorti sortsid. See kuulus ühele neist. Seda kutsutakse Surmapuutekindaks. Kui see käivitada, võtab üksainus puudutus kellegi elu. Tavaliselt oleksin lasknud selle kohe hävitada, ent arvestades seda, mis sulle vastu astub, mõtlesin, et sul läheb vaja kogu abi, mida saaksid kasutada. Ütlesid, et Mevolent tõmbas Darquesse’il pea otsast ja too pani selle tagasi külge, eks? Ta suutis kasutada oma viimaseid sekundeid kestvat mõtlemist enda ravimiseks. Surma­puutekindaga pole mingeid viimaseid mõtteid. Füüsiline surm ja ajusurm on silmapilksed, nii et kui Darquesse ei tea, mis on tulekul, pole tal isegi võimalust seda üle elada.”

Stephanie kiikas Leebesurma poole. „Kui ma seda ei kanna, kas siis meie nähtud tulevik hoitakse ära?”

„Suurema tõenäosusega ei mõjuta kinda kandmine üleüldse seda, kas nägemus osutub tõeks,” selgitas Leebesurm. „Oleme näinud nägemuse üksikasju muutumas, aga tulemus on alati sama.”

„Noh, mina seda igatahes ei kanna,” tunnistas Stephanie. „Nii. Olen otsustanud. Kas võime minna Cassandra juurde? Vaadata üle, kas nägemus lõpeb endiselt samamoodi?”

Leebesurm noogutas, tema hääl muutus järsku erksamaks. „Palun Cassandral meid oodata. Doktor, aitäh pingutuste eest, aga paistab, et kinnast me kaasa ei võta.”

„Hea küll,” noogutas Sünekdohh. „Aga ma panen selle sinu jaoks kõrvale, Stephanie, nii igaks juhuks.”

„Ärge nähke vaeva,” ütles Stephanie juba minema liikudes. „Ma ei tõmba seda eladeski kätte.”