Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 7

Purustatud supermarketi värelev valgus heitis tumedatest kohtadest välja varjusid ja Stephanie astus sealt kõigest läbi, üks käsi mähkunud kõvasti kuldse saua ümber. Riiulirivid lebasid üksteise peale kukutatuna nagu pillutatud konservide ja ketšupipudelitega doominorida. Tüdruk haistis väikese mahavalgunud äädikaookeani lõhna ja kiikas paremale just õigel ajal, et märgata triibulise ülikonna välgatust. Siis oli ta jälle üksi selles pooleldi kokkuvarisenud labürindis, ainsaks heliks külmikute tasane ümin.

Ta nihkus pimedusse ja sealt jälle valgusse. Aeglased sammud ja vaiksed sammud ning taas neelas pimedus ta oma külma näljaga. Labürint avanes tema ees. Seal hõljus mees, meeter maa kohal, justkui oleks lebanud nähtamatul voodil. Olevus hoidis käsi kõhul koos ja tema silmad olid kinni.

Stephanie tõstis saua.

Üks mõte ja rohkem polnudki vaja, et must välgunool muudaks ta põrmuks. Üks lihtne käsk, mille andmiseks ta vähem kui aasta eest poleks isegi kõhelnud. Ferrente Rhadaman oli ohtlik. Ta oli ohuks Stephaniele ja teistele. Ta astus Võimendisse ja tema väe kasv muutis ta vägivaldseks. Ebastabiilseks. Varem või hiljem tapaks ta kellegi avalikkuse silme ees ja täpselt sel moel paljastataksegi maagia maa­ilmale, mis pole selleks valmis. Ta oli nüüd vaenlane. Vaenlane vääris surma.

Ja ometi... ta kõhkles.

Ta polnud selline, kes kahtleb iseenda otsustes. Ta ei kaldunud mõtisklustesse. Suurema osa oma eksistentsist elas Stephanie täiesti pinnapealselt. Tema oli see peegelpilt, see asendaja, see koopia. Sel ajal, kui Valküüria Kain mängis kusagil kangelast, käis Stephanie koolis, istus lõunalauas, jätkas normaalset elu. Teda vaadati kui tunneteta objekti. Ta oli olnud see.

Aga nüüd, kus ta oli tema, muutusid asjad hägusemaks. Vähem piiritletuks. Nüüd, kus ta oli isik, nüüd, kus ta oli päriselt elus, avastas ta, et ei tahtnud röövida teiselt elusolendilt sama võimalust – mitte siis, kui sai selles küsimuses midagi ette võtta. Tõsi – ta tunnistas avalikult, et see tekitas tohutult ebamugavusi.

Juustega ühte värvi tumedat kulmukortsutust kandes astus ta varjust välja ja lähenes aeglaselt Rhadamanile. Ta võttis seljakotist käerauad ja hoolitses selle eest, et kett ei kõlksuks. Tüdruk hoidis saua mehele sihituna – ta ei tahtnud võimalusel kedagi tappa, ent ta polnud loll – ja valis oma samme hoolikalt. Põrandat kattis supermarketi sodi. Ta oli poolel teel sinna ja ometi ei avanud Rhadaman veel silmi.

Mida lähemale ta jõudis, seda kõvemini tagus peas pulsirütm. Ta oli kindel, et mees pidi kuulma tema südame­lööke. Kui mitte südamelööke, siis vähemalt naeruväärselt valju hingamist. Millal ta nii valjusti hingama hakkas? Kas ta oli alati nii valjusti hinganud? Ta eeldas, et keegi oleks võinud seda siis ju mainida.

Kolme sammu kaugusel Stephanie seisatas, vaatas ringi, otsis triibulist ülikonda. Ei midagi. Miks ta ei oodanud? Miks ta pidi seda tegema omal käel? Kas ta tõesti peab nii paljut tõestama? Ilmselt küll, kui ta nüüd selle peale mõtles. Kas siis Rhadamani kinni nabimine ihuüksi teeks temast väärilise partneri? Kas see õigustaks tema jätkuvat eksistentsi?

Ta polnud veel harjunud kõigi nende konfliktsete mõtetega, mis peas ringi põrkusid.

Kolm sammu veel ja ta sirutas end välja, käerauad valmis.

Rhadamani silmad laksasid lahti.

Mees põrnitses teda. Tema põrnitses meest.

„Ee... See on unenägu?” proovis ta ning energialaine paiskas ta eemale.

Tüdruk lendas uperkuuti ja taipas mingis hämaras ajuosas, et tema peod olid tühjad. Seisma jäädes vaatas ta üles ja seal seisis Rhadaman, sau käes.

„Olen seda raamatutes näinud,” ütles mees. Ta oli ameeriklane. „See on ehtne, eks? Iidsed päriselt kasutasidki seda Nägudeta Jumalate tapmiseks, nende pagendamiseks sellest reaalsusest. Algupärane Jumalatapja.” Ta sihtis sellega tüdrukut, kui too tõusis, ja kortsutas siis kulmu.

„Ei tööta.”

„Ilmselt katki,” poetas Stephanie. „Kas võin selle nüüd tagasi saada?”

Ta sirutas käe välja. Võõras vaatas teda veel hetke ja mehe silmad läksid suureks. „Sa oled tema?”

„Ei,” vastas Stephanie.

Rhadaman pillas saua ja mehe käed hakkasid kumama. „Sa oled tema!”

„Ei ole!” karjatas Stephanie enne, kui ta jõudis rünnata. „Sa arvad, et ma olen Darquesse, aga ma ei ole! Olen tema peegelpilt! Ma olen täiesti normaalne!”

„Sa tapsid mu sõbrad!”

„Lõpeta!” hüüatas Stephanie ja sihtis vastast näpuga. „Lõpeta kohe praegu! Kui ma oleks Darquesse, võiksin su kohe tappa, on ju? Mul poleks vaja käeraudu su vaos hoidmiseks. Kuula mind. Valküüria Kainil oli peegelpilt. See olen mina. Valküüria Kain läks käest ära, tegi kurja ja muutus Darquesse’iks, aga mina olen veel siin. Nii et mina ei ole Darquesse ja mina ei tapnud kohe kindlasti su sõpru.”

Rhadamani alahuul värises. „Sa ei ole peegelpilt.”

„Olen. Või olin. Ma arenesin. Minu nimi on Stephanie. Kuidas käsi käib?”

„See on trikk.”

„Ei,” nähvas Stephanie. „Trikk oleks palju nutikam kui see.”

„Ma peaks... ma peaks su tapma.”

„Miks sa peaks seda tahtma teha? Ma töötan Pelgupaiga heaks. Sõda on läbi, eks? Seda mäletad ju? Me oleme kõik samal poolel, kuigi teie, kutid, natuke nagu kaotasite ja asja juhime meie. Nii et kui käsin sul alla anda, pead alla andma. Nõus?”

„Mitte keegi ei käsuta mind enam,” ütles Rhadaman.

„Ferrente, sa ei taha teha midagi, mida sa hiljem kahetsed. Võimendi andis su maagiale jõudu, aga see muutis su ebastabiilseks. Me peame su tagasi viima ning jälgima su seisundit, kuni sa naased normaalsuse juurde. Sa ei mõtle praegu selgelt.”

„Ma mõtlen vägagi selgelt. Sinu tapmine ei pruugi tuua mu sõpru tagasi, aga see kohe päris kindlasti toob mu näole naeratuse.”

„Vaat see on lihtsalt häirivalt ebatervislik,” sõnas Luuker Leebesurm ja surus Rhadamani kõrvale astudes revolvritoru ta meelekohale.

Rhadaman tardus, silmad suured. Leebesurm seisis seal kogu oma triibulises hiilguses, kaabu kelmika nurga all, kolb püüdmas valgust.

„Ma ei taha, et sul tuleks mingeid mõtteid,” ütles Leebesurm. „Sa oled võimas, aga mitte piisavalt võimas, et kõndida minema pähe lastud kuuli järel. Oled arreteeritud.”

„Sa ei saa mind iialgi elusana kätte.”

„Ma tõesti arvan, et peaksid mõtlema öeldu läbi enne, kui selle huulilt välja paiskad. Sa ei kõla üleüldse tervemõistuslikuna. Stephanie, tundub, et oled pillanud oma käerauad. Kas saad need üles korjata ja panna…”

Rhadaman liikus kiiremini, kui Stephanie oodata oskas. Kiiremini, kui isegi Leebesurm oodata oskas. Silmapilgu jooksul libises Leebesurma relv üle põranda ja tema ise kargas Rhadamani haarde eest kõrvale.

„Te ei saa mind peatada!” kriiskas Rhadaman.

Leebesurma lips vajus viltu. Ta lükkas selle lühikeste ja järskude liigutustega sirgeks. „Tahtsime su vägivallata kinni võtta, Ferrente. Ära tee asja raskemaks, kui see peab olema.”

„Sul pole aimugi, mis tunne on omada sellist väge,” nähvas Rhadaman, silmis välgatamas viha. „Ja sa tahad, et loobuksin sellest? Läheksin tagasi selle juurde, milline ma olin enne?”

„See väetase ei kesta,” selgitas Leebesurm. „Sa tead seda. Juba see hakkab langema, eks? Viieteistkümne päeva pärast on rohkem langusi kui tippe ja kuu lõpuks oled taas normaalne. See on vältimatu, Ferrente. Nii et tee endale suur teene. Loobu enne, kui teed tõsist kahju. Hangime sulle kogu vajamineva abi. Kui kõik on läbi, suundud tagasi oma vana elu juurde. Alternatiiv on jätkata seni, kuni teed kellelegi viga. Kui seda teed, on su tulevikuks vangikong.”

„Sa kardad mu väge.”

„Sinagi peaks kartma.”

„Miks peaks mina kartma? See on parim asi, mis on iial minuga juhtunud.”

„See?” üllatus Leebesurm. „Päriselt? Vaata ringi, Ferrente. Oleme ühe supermarketi keskel. Parim asi, mis on iial sinuga juhtunud, ja sina otsustad laamendada ühes supermarketis? Oled sa tõesti nii piiratud?”

Rhadaman naeratas. „See? Oh, seda ei teinud mina.”

„Ei? Kes siis?”

„Mu sõbrad.”

Stephanie ei suutnud midagi parata – ta pidi ringi vaatama.

„Ja kus su sõbrad nüüd on?” küsis Leebesurm.

Rhadaman kehitas õlgu. „Lähedal. Nad ei jaluta kuigi kaugele. Neid jäi lahingute järel ellu terve hunnik. Ma leidsin ühe salga ja adopteerisin nad. Nad ei räägi eriti.”

Stephanie haistis õhus kerget lehka. „Õõnsad Mehed?”

„Andsin neile nimed,” tunnistas Rhadaman talle. „Ja panin nad riidesse. Ma kutsun neid vastavalt oma sõpradele, nendele, kelle Darquesse tappis. Arvan, et neile meeldivad nimed, mitte et nad kunagi seda välja näitaks.”

„Õõnsatele Meestele ei meeldi miski,” vastas Stephanie. „Nad ei mõtle. Nad ei tunne.”

„Peegelpildid väidetavasti ka ei tunne,” vaidles Rhadaman vastu. „Aga sina väidad, et tunned. Mis sind neist eristab?”

„Mina olen päris isik.”

„Või siis lihtsalt arvad end olevat.”

„Kui sa alistud, luban, et võtame su sõbrad kaasa ja kohtleme neid hästi. Kui Võimendi mõjud ära kaovad, antakse nad sulle tagasi. On meil kokkulepe?” pakkus Leebesurm.

„Kas tead, mis neile tõesti meeldib?” küsis Rhadaman, justkui poleks ta Leebesurma üldse kuulnudki. „Neile meeldib teisi lödiks peksta. Neile meeldib vaadata, kuidas pritsib verd. Nad armastavad seda tunnet, kui nende rusikate all murduvad luud. See on see, mis mu sõpradele meeldib. See on see, mis neid õnnelikuks teeb.”

„Sa ei taha seda teha,” ütles Leebesurm.

Rhadaman muigas, kõverdas huult ja tõi kuuldavale lühikese viletörtsu.

Leebesurm alustas jooksu, nõksatas randmega Rhada­mani poole ja saatis saua lendama Stephanie kätesse. Rhadaman püüdis Leebesurma kinni, heitis tolle maha ja kargas talle järele. Veel enne, kui Stephanie jõudis appi tormata, sööstsid talle kallale läbi hommikuhelveste karpide koperdavad Õõnsad Mehed. Kogu see seltskond mõjus halvasti istuvates ülikondades totrana ning voogavates lillelistes kleitides naeruväärsena.

Must välk sähvatas saua pandud kristallist ja muutis kolm neist põrmuks kõssugi tegemata. Välk sähvatas ikka ja jälle, ent neid muudkui voogas juurde. Siis kogunes Stephanie taha veel Õõnsaid Mehi ning nad jõudsid üha lähemale. See oli nende tugevus. Aeglased, kohmakad ja rumalad küll, aga just siis, kui neid alahinnati, muutusid kõige ohtlikumaks.

Stephanie sööstis paremale, tegi endale raja puhtaks, põikas tema poole sirutuvate raskete käte alt läbi. Tüdruk tõmbas neid kitsasse vahekäiku järele, mõlemal küljel seisid suured ja kobakad külmikud. Stephanie pöördus ümber ja taganes, nemad aga jahtisid teda jõnksuvate sammudega. Arvukus ei tähenda midagi, kui vaenlast saab kuhugi karjatada. Seda õpetas talle Leebesurm. Kogu asi seisneb selles, kus võitlust pidada.

Must kristall sülgas praksuvat energiat. Kui see suutis tappa hullunud Jumalaid, kelle ilmumisest piisas surelike hulluks ajamisest, siis polnud nahkjast paberist kestaga ja kokku vähem kui ühe ajurakuga tehisolenditel erilist lootust. Need lõhkesid põrandale hõljuvaks tolmuks, mille peal trampisid nende mõtlematud vennakesed. Nad ei peatunud. Muidugi ei teinud nad seda. Nad ei tundnud hirmu. Neil polnud mingit eneseteadvust. Üksnes hale imitatsioon elust, üsna sarnased sellele, mis Stephanie kord ise oli. Kunagi.

Aga nüüd oli Valküüria Kain läinud ja alles oli jäänud vaid Stephanie Edgley.

Ta kuulis kusagilt supermarketist mürtsatust, ilmselgelt võitles Leebesurm Rhadamaniga. Ta ei muretsenud. Leebesurm saab ka ise hakkama.

Tüdruku kõrval liikusid varjud ja üks rusikas virutas ta käsivarre pihta. Stephanie sõrmed paiskusid laiali ja sau lendas tiireldes ümberlükatud riiuli alla. Stephanie põikas vandudes tagasi. Tema ainsaks allesjäänud relvaks osutus seljal rippuv nikerdatud elektrišokipulk. Kuna asjanduse laengud olid piiratud, muutus see kasutuks kõigi nende puhul, kellel puudus närvisüsteem. Ta jooksis mööda mikrolaineahjude ja saumikserite riiulist, mööda pottidest-pannidest. Ta rabas kätte roostevabast terasest kulbi. See mõjus käes mitte kuigi üllatava ja mitte eriti rahuldavana. Tüdruk pillas selle kohe, kui nägi üksikut karpi kööginugadega. Ta lohistas selle riiulilt maha ja lennutas otse lähima Õõnsa Mehe näkku. Karp kukkus ja noad libisesid üle põranda laiali.

Stephanie napsas kaks suurimat üles ja vibutas, terad lõikusid läbi Õõnsa Mehe kaela. Rohelist gaasi tuprus kui õhku purunenud kummist. Isegi edasi lidudes tundis Stephanie kurgus gaasi kõrvetust.

Kaks Õõnsat Meest tema ees, üks lipsu ja särgiga, kuid püksata. Teine siidist hommikumantlis.

Ta kukkus põlvili ja libises nende vahelt läbi, lõikus möödudes neil jalgu. Selleks ajaks, kui nad hakkasid end tühjaks jooksma, oli ta jälle jalgel ning suskas fileerimisnoa ühe pidžaamas Õõnsa Mehe rindu. Ta pöördus gaasipahvakast eemale, köhis, silmi täitsid pisarad. Miski hägustus tema ees ja tüdruk hakkis seda, tõukas eemale, nägemine halvenes, kopsud õhetasid. Kõhus pööras. Ta tundis kõrvetavat sapimaitset ja libises millegi peal. Kukkus. Kaotas ühe noa.

Üks käsi haaras tal juustest, tiris teda tahapoole ja tüdruk karjatas. Stephanie üritas rehmata olevusele teise noaga, kuid relv jäi talle jaki sisse kinni ning ta kaotas ka selle. Ta ajas end ülespoole, surus küüned koreda naha sisse ja üritas läbi käristada. Tema juustest lasti lahti. Miski räntsatas talle näkku. Maailm sähvatas ja tiirles. Teda löödi uuesti. Tüdruk kattis end kätega, käsivars andis endast parima, et raskeid hoope vastu võtta, pea rappus iga löögi peale. Oleks tal maagiat, põleks Õõnes Mees praegu juba ammu või kisuks saadetud varjud seda elajalikult lõhki. Aga tal polnud maagiat. Tal polnud sellist luksust, mille poole viimaks pöörduda, end hädast välja aidata. Ta polnud Valküüria Kain. Tal ei olnud maagiat vaja.

Stephanie tõmbas põlved üles ja keerutas end seljal. Õõnes Mees kõrgus ta kohal, vaevalt enamat kui must kogu. Vastase rusikas maandus tema kõhul purustuskuulina. Hoop oleks tema kopsud hetkega tühjaks löönud, kui ta poleks kandnud soomustatud riideid. Ta toetas labajalad Õõnsa Mehe jalgadele ja lükkas end löögiulatusest välja, rullis end tagurpidi kukerpalliga kükakile ja Õõnes Mees tuikus pisut. Stephanie torkas käe tema kõrval olevasse vitriini ja kobas relva järele, sõrmed kägardusid ühe mopi ümber. Õõnes Mees tormas peale ja Stephanie tõusis ning vibutas moppi pesapallikurikana.

Ta tundis puudust puumoppidest. Neil oli mingitki kaalu, aga see plastmopp tema käes vaid põrkas kergelt Õõnsa Mehe pea vastu.

Ta keeras mopi teistpidi, ajas teise otsa sellele suhu ja lükkas seni, kuni vastane taaruma hakkas. Seejärel lasi varrest lahti ja jooksis tuldud teed tagasi. Tema silmad olid selginemas. Enam ei tahtnud ta oksendada. Üks Õõnes Mees pöördus tema suunas ja tüdruk põikles selle ümbert mööda, komistas, kukkus ja nägi saua. Ta viskus ette, suskas käe ümber kukkunud riiuli alla, sõrmed sulgusid kohe rahustava raskuse ümber. Õõnes Mees küünitas tema poole ja Stephanie muutis olevuse tuhaks.

Ta tõusis üles, põrmustas järgmise ja ülejärgmise. Veel kolm vantsis silme alla ja ta kõrvaldas nad sama kergelt. Nüüd pärinesid selle paiga ainsad helid Leebesurmalt.

Ta ruttas tagasi lageda ala poole just selleks, et näha, kuidas Rhadaman tõmbas Leebesurmal käsivarre soklist välja.

Leebesurm röökis ja tema kondid klõbisesid maha. Üks energiapahvakas paiskas ta jalgelt ja Rhadaman sammus lähemale, valmis andma surmahoopi.

„Paigal!” karjus Stephanie ja sihtis sauaga otse talle rindu.

Rhadaman pöördus tema poole ja naeris. „See ei tööta, mäletad?”

Stephanie nihutas pisut sihikut ja muutis tema taga oleva ukse põrmuks. „See töötab ainult omaniku heaks, idikas. Nii, kui sa nüüd ei taha, et su jäänused prügikühvlile pühitakse, paned endale ise rauad peale.” Ta lõi käerauad jalaga üle põranda Rhadamani poole. Need tabasid tolle jalgu, kuid Rhadaman ei liigutanud end.

„Ma tean, mida sa mõtled,” torkas Stephanie. „Sa mõtled: „Kas jõuan tappa selle plika enne, kui ta tulistab?” Noh, arvestades seda, et see Iidsete Sau, maailma võimsaim Jumalatapja võib muuta su üheainsa mõttega põrmuks, pead küsima endalt…”

Leebesurm virutas revolvripäraga Rhadamanile vastu lõugu. Olevus tegi pool tiiru ja varises kokku.

Stephanie jõllitas. „Päriselt või?”

Leebesurm müksas Rhadamani jalaga ja veendus, et too on oimetu.

„Mul oli parajasti midagi pooleli,” alustas Stephanie. „Ta oli mul käes ja mul oli midagi pooleli. Ma esinesin parajasti. Sa ei sega vahele, kui keegi esineb parajasti.”

„Pane ta raudu,” käsutas Leebesurm. Ta torkas revolvri tagasi kabuuri, korjas üles oma käsivarre ja hakkas seda läbi varruka põimima.

„Ma jõudsin peaaegu parima lauseni ja sina... heakene küll.” Stephanie suskas saua oma seljakotti, sammus ligi ja pani Rhadamani käed kõvasti raudu. Ta seisis seal, kuni Leebesurma käsivars klõksas tagasi soklisse.

„Ai,” pomises too ja vaatas siis teda. „Vabandust? Sa ütlesid midagi?”

„Ma olin äge,” ajas Stephanie rinna kummi.

„Kahtlen selles.”

„Olin tõsiselt äge ja tsiteerisin parajasti lõiku ühest tõsiselt ägedast filmist2 ja sina täiega rikkusid selle minu jaoks ära.”

„Oi,” poetas Leebesurm. „Mul on kahju.”

„Ei, sul ei ole. Sa ei talu lihtsalt seda, kui teistel avaneb võimalus öelda midagi ägedat sel ajal, kui sinul on liiga palju tegemist karjumisega. On nii?”

„Ta siiski tõmbas mul käe otsast.”

„Sul tõmmatakse kogu aeg käsi otsast. Mina saan harva öelda midagi ägedat ja tavaliselt pole siis nagunii seal kedagi seda kuulmas.”

„Ma tõesti vabandan,” ütles Leebesurm. „Palun jätka.”

„Noh, ega ma seda nüüd enam ei ütle.”

„Miks mitte? Ilmselgelt tähendab see sinu jaoks palju.”

„Ei. Pole mõtet. Ta on juba raudus. Pealegi on ta oimetu.”

„See võiks parandada su enesetunnet.”

„Ma tunneks end tobedana,” lausus Stephanie. „Ma ei saa öelda ägedaid asju neile, kes on teadvuseta.”

„Asi pole temas. Asi on sinus.”

„Ei. Unusta ära. Sa lihtsalt naeraks mu üle.”

„Ma luban, et ei naera.”

„Ma ütlesin, unusta ära.”

Leebesurm kehitas õlgu. „Hea küll. Kui sa ei taha seda lõpetada, ei pea sa seda tegema. Aga see võib parandada su enesetunnet.”

„Ei.”

„Okei siis.”

Leebesurm seisis ja vaatas teda. Stephanie põrnitses pahaselt vastu ja avas suu vestluse jätkamiseks, kuid Leebesurm pöördus järsku ümber ja kõndis minema. Otsekui oleks talle just meenunud, et Stephanie võib ju mõjuda ja kõlada ja rääkida Valküüria Kainina, aga ta pole Valküüria Kain.

Ega saa selleks iialgi.

2 Viide Clint Eastwoodi monoloogile filmis (“Räpane Harry”).