Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 13

Ta ei tahtnud seda teha. Leidus terve tonn asju, mida ta oleks eelistanud just sel hetkel teha. Jätta see sinnapaika, esiteks. Kõndida minema, teiseks. Minna puhkusele, kuhugi kuuma ja laiska kohta ja lasta kellelgi teisel see asi korda ajada. Aga ta ei saanud lihtsalt kõike sinnapaika jätta. Veel mitte. Mitte enne, kui teab kindlalt, et kusagil on keegi, kes suudab Darquesse’i peatada. Niisiis pani Sanguin ära õlle, mida oli vaevu puutunud, ja läks karje kohta uurima.

Ta lükkas valla tühja toa ukse. See tabas midagi teisel küljel, midagi veerevat, mis jäi laisalt seisma, kui uks laiemalt lahti läks. Pea. Mees. Sanguin ei tundnud nägu ära. Ega ka teisi nägusid toas, väändunud, tardunud kabu­hirmu­ilmetesse. Kui palju neid seal vedeles? Võimatu hinnata. Kehaosasid oli laotud kuhjadesse, pead seisid lähimas nurgas. Põrandalauad olid punased ja läbiligunenud. Verepritsmed katsid seinu ja seda tilkus laest. Ruumi keskel kükitas Darquesse ja tema sõrmed kaevusid sellesse, mis oli ühest rindkerest alles jäänud. Ta oli ärganud oma talveunest ja ärkas uudishimuga. Ta vaatas üles Sanguini poole, nägu rahulik.

Sanguinil polnud mingeid probleeme inimelu võtmisega. Tal polnud isegi probleeme süütu elu võtmisega juhul, kui talle selle eest maksti või tal oli piisavaid isiklikke põhjuseid. Ta oli tapja. Kui ta magas, ei kummitanud ohvrid tema unenägusid, niisiis oli ta hea tapja. Kõiki neid asju ta mõistis ja möönis, kui küsis mõningase õudustundega: „Mida sa teinud oled?”

Darquesse surus sõrmed veidi sügavamale. Varjunahal ei olnud verd näha. „Ma uurin,” lausus ta madalal häälel.

Sõnu, tajus Sanguin, tuli valida hoolikalt. „Kes need olid?”

„Vabandust?”

„Need tegelased... kehad.”

Darquesse tõusis püsti. „Sa mõtled nende nimesid? Mina ei tea. Ei küsinud. Selle nimi oli vist Daisy, sest tema nimesildil on öeldud Daisy. Ta töötas supermarketis.”

„Või nii. Ja miks sa Daisy tapsid?”

„Ma ei teinud seda.”

„Sa ei tapnud teda? Kes siis seda kõike tegi?”

Darquesse vaatas ringi, siis tagasi tema poole. „Mina.”

„Siis sa ikkagi tapsid ta.”

„Ei. Noh, ma peatasin ta südame ja lõpetasin ajutöö, kui sa seda küsid.”

„Seda ma küsin.”

„Aga ma ei tapnud teda. Ta on endiselt siin. Nad kõik on siin, Billy-Ray. Ma ei tapaks neid lihtsalt niisama. Kui julm see oleks?”

„Jajah,” pomises Sanguin. „See oleks päris julm jah. Nii et kui sa ütled, et nad on endiselt siin, mis sa täpselt selle all mõtled?”

Darquesse siputas sõrmedega. „Nad on endiselt siin. Meie ümber.”

„Sa mõtled nigu tondid?”

„Mõnes mõttes,” naeratas Darquesse. „Ma mõtlen nende energiat. Sa ei tunne seda?”

„Pean olema sinuga aus, Darquesse, seda mina ei tunne. Peab olema üks su erivõimetest, sest minu jaoks paistab nii, et sa mõrvasid just terve portsu inimesi täitsa niisama.”

„Oi,” piiksatas Darquesse. „See on nii kurb.”

„See on tsipa masendav, jah. Nii, mida sa siis uurid, millist energiat?”

„Ma vaatan, kuidas see töötab.”

„Oled miskit leidnud ka?”

„Üsnagi. Aga pean ilmselt vestlema mõne eksperdiga. Võib-olla teadlastega. Pean teadma, kuidas asjad töötavad enne, kui saan nendega mängida, kas tead.”

„Kõlab loogiliselt,” lausus Sanguin ettevaatlikult.

„Tead, mis oleks kasulik? Jäänused. Terve hulk selliseid. Nemad võtavad eksperdid üle, eksperdid räägivad mulle, mida ma teada tahan. Kas see ei kõla kasulikuna?”

„Ee, see kõlab nigu rohkem jama, kui asi väärt on...”

„Rumalus,” torises Darquesse. „Jäänused on imetoredad. Kas sa pole mitte siiski ühega lausa kihlatud?”

„Tanita on erijuhtum. Ja kuda sa üldse neid leiad? See Reservuaar on ära peidetud…”

„Ei ole,” kilkas Darquesse rõõmsalt. „Olid plaanid selle ümber kolimiseks. Suurepärased plaanid. Plaanid, mille puhul koondus tähelepanu mujale. Mida unustati. Jäeti vaikselt maha. Reservuaar on endiselt MacGillycuddy mäeahelikus, seda valvavad mõned sortsid ja üks jagu Raidureid. Pole probleemi.”

„Sa tõesti arvad, et see on tore mõte? Viimane kord, kui need Jäänused ula peale läksid, lõid sa neist terve portsu maha. Jäänustel on hea mälu.”

„Sa ei arva, et ma meeldiks neile?” küsis Darquesse ja kortsutas kulmu. „Võib-olla peaksime Tanitalt küsima.”

Ta astus välja. Sanguin kõhkles pisut ning järgnes siis talle. Nad leidsid Tanita köögist, kohvitassist rüüpamas.

„Ma kavatsen Jäänused lahti lasta,” teatas Darquesse. „Mida sina sellest arvad?”

Tanita peatus, võttis uue lonksu ja kehitas õlgu. „Ei hooli nii- ega naapidi, kui aus olla. Osal on hea meel sind näha. Osal mitte.”

„Tahad minuga liituda? Neile tere öelda?”

„Muidugi,” noogutas Tanita. „Las ma joon selle ära ja kohtume katusel.”

Darquesse irvitas, astus akna juurde ja lendas välja.

Tanita silmitses viivuks Sanguini. „Tundub, et sul on midagi öelda.”

Sanguin hoidis häält vaiksena. „Sa ikka tead, et ta koksas mingeid tüüpe maha üksnes selleks, et vahtida nende energiat, mida iganes see põrgu päralt ka tähendab. Ta tapab, aga ei pea seda tapmiseks. Tanita, sihuke asi põle ohutu. Ta on kaldumas üle ääre.”

„Üle mille ääre? Terve mõistuse? Billy-Ray, mida tähendab terve mõistus temasuguse jaoks? Kuidas see üldse kehtib?”

„Ta võib tappa meid täpipealt sama kergelt kui kedagi teist.”

„Ei,” lausus Tanita. „Ta ei tapa meid. Mitte enne kui päris lõpus.”

„Ta ei teeks sinu silmis üldse miskit valesti, mis?”

„Tegelikult,” ütles Tanita, „teeb ta päris palju valesti. Alustuseks raiskab aega. Selles mõttes, et milles on probleem? Tal on piisavalt väge, et muuta maailma mustavaks, söestunud kestaks.”

„See on see, mida sa tahad?”

„Sa tead, et tahan seda.”

„Ma tean, et seda sa tahtsid,” lausus Sanguin. „Aga see oli enne, kui sa vestlesid kutiga, kes õppis kontrollima Jäänust enda sees.”

„Tema nimi on Surmatund. Ja ta ei kontrolli Jäänust, eks? Kui palju kordi ma pean seda ütlema. Paari päeva pärast ei ole Jäänus lihtsalt enam eraldi olend.”

„Okei, vabandust, aga mu mõte jääb samaks. Ta ütles, et sa ei pea olema selline. Ta ütles, et sa võiksid ehitada oma teadvuse ümber, kui sa selle kallal töötaksid.”

„Miks ma peaks seda tahtma?” küsis Tanita. „Olen suurima rõõmuga mina ise.”

„Ei ole.”

Tanita naeris ja pani kohvitassi lauale. „Oh, tõesti või? Sina oled ekspert selles, kuidas ma end tunnen ja mida mõtlen, on nii?”

„Ma nägin sind töötamas Valküüria ja Kolliküttide ja Surnud Meeste kõrval. Sul on muidugi lõbus, aga seal peitus enamat. Sa olid seal, kuhu sa kuulusid.”

„Miks sa lihtsalt ei tunnista seda? Sa ei taha, et Darquesse maailma hävitaks, eks?”

Nüüd oli Sanguini kord naerda. „Muidugi ei taha ma seda.”

„Miks sa siis meid aitad?”

„Sest ma armastan sind. Ma tahan olla seal, kui sa adud oma eksimust, sest sel päeval läheb sul vaja kedagi, kes sind kataks.”

„See on kõige totram asi, mida olen iial kuulnud.”

„Armastus muudab meid kõiki narriks.”

„Kas sa palun lõpetaks selle sõna korrutamise?”

„Miks? Muudab su olemise ebamugavaks? Äkki on nii, et mida rohkem seda kuuled, seda rohkem seda mäletad. Äkki ongi see siin probleemiks.”

„Pole mingit probleemi,” ärritus Tanita. „Ma lihtsalt tahan, et Darquesse kiirustaks ja tapaks kõik ära.”

„Sa tahad, et maailm lõppeks nüüd, sest mida kauem see aega võtab, seda rohkem on sul aega mõelda ja kahelda ning endale küsimusi esitada. Näed, sul saab läbi see imetore kindlustunne, kus teadsid raudselt, et soovisid maailma lõppu. Aga sul põle enam seda kindlust ja see hirmutab sind.”

Tanita vahtis teda korra vihaselt ja kõndis akna juurde. Napilt enne välja ronimist vaatas ta tagasi ja ütles: „Sa ei tunne mind pooltki nii hästi, kui arvad.”

„Justament,” noogutas Sanguin. „Ei tea, jah. Aga põrgut küll, Tanita, sa ise ka ei tunne ennast.”