Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes - Derek Landy - Страница 9

Selana Port ootas juba ees, kui nad Prismade ruumi sisenesid. Õhukesed tahulised klaassambad ulatusid põrandast laeni ja ruumi keskel istus peamaag ise. Ta nägi voogavas puudrisinises kleidis elegantne välja ja tema kõrgendatud staatust tähistas pross rinnal. Kuulujuttude põhjal valis ta külaliste vastuvõtmiseks just selle toa, kuna seal leidus rohkem tahke, mis peegeldaks tema ebaloomulikku ilu – ronkmusti juukseid, jää moodi silmi, täiuslikke näojooni –, ent Stephanie teadis paremini. Selana valis selle toa seepärast, et näha igaüht, kes üritas talle selja taha hiilida. Selana oli kõrilõikaja ning ainult kõrilõikajad teadsid, kuidas kõrilõikajad tegutsesid.

Selana trooni – sest seda see oli – taga seisis hääletult ähvardav Must Raidur.

„Sealt nad tulevadki,” naeratas Selana. „Ainsad kaks, kes mulle üldse häid uudiseid toovad. Kas teate, kui masendav see võib olla? Oleks ma habras, minestaksin kindlasti surve tõttu.”

„Ise tahtsid seda tööd,” poetas Leebesurm.

„Ma tahtsin tiitlit, võimu ja kõiki neid imetoredaid raamatuid. Oleksin saanud hakkama ka surveta. Olen arvatavasti lähedal sellele, et saan laubale murekriipsu.”

„Kui hirmus,” ütles Leebesurm nöökiva alatooniga.

„Näed? Sina mõistad. Ja siin te nüüd oletegi heade uudistega. Muuseas, õnnitlused selle puhul, et võtsite Ferrente Rhadamani maha ühtainsatki avalikkuse esindajat ärevaks muutmata. Skrutnik ja Random on teinud ületööd, et katta mõningaid väga lohakaid esitusi. Olen jahmunud, et me ei täida kõiki uudiseid. Kas Rhadamanil oli mingit informatsiooni allesjäänud lindprii-sortside kohta?”

„Tal polnud üksikasju, aga rääkis küll nende võimalikust kogunemisest.”

„Sest arvukus tagab ohutuse?”

Leebesurm raputas pead. „Tema sõnul on keegi nendega ühendust võtnud. Kõlab nii, nagu pakutaks varjupaika.”

„Mulle ei meeldi selle kõla. Sa mõtled mingit teist Pelgupaika?”

„Mul pole rohkem teavet.”

Selana nõjatus tagasi ja lausus mõne hetke pärast: „Kui mõni teine Pelgupaik neile peavarju pakub, peame uurima välja, milline. Pelgupaikade sõja järel on rahvusvahelised suhted... haprad. Viimane asi, mida vajame, on see, et üks neist läheb käest ära ja ajab kõik teised endast välja.”

Avanes uks ja sisse kõndis heerold. Ta sosistas Selanale midagi kõrva ja too noogutas. Kui heerold lahkus, kiikas Selana Leebesurma ja Stephanie poole.

„Kannatage üks minut,” ütles ta.

Sisse astus mingi mees. Pikk ja kõhetu, ajamata habeme, lõikust vajavate juuste ja pesu vajavate kulunud teksadega. Temast õhkus ähvardavat aurat, see oli tema jaoks sama loomulik kui hingamine.

„Härra Foe,” sõnas Selana. „Hakkasin juba imestama, kas te üldse jõuate siia.”

Vincent Foe silmitses neid kõiki kartlikult. „Vabandust, peamaag. Töötasin oma ratta kallal.”

„Noh,” naeratas Selana, „kui teie mootorratas läheb katki järgmiseks korraks, kui teid kutsun, jõuate eeldatavasti esimese saadaoleva bussi peale.”

Foe huul kõverdus selle mõtte peale.

Selana jätkas: „Teil tasub heaga meelde jätta, et võin hetketuju ajel lasta Raiduritel teid üles korjata ja kongi heita ning mitte keegi, ma tõesti mõtlen, et mitte keegi ei esitaks ühtki vastuväidet.”

Foe pühkis juuksed silmilt. „See natuke nagu mõjub minu jaoks võimu potentsiaalse väärkasutusena.”

Selana muie süvenes selle peale. „Nagu ma alati ütlen, mis mõtet on võimul, kui seda ei saa vääralt kasutada? Olete mulle võlgu, härra Foe, ja kuni teie võlg on tasutud, kuulute mulle. Kas saate aru?”

„Jajah.”

„Kuidas palun?”

Foe köhatas kurgu puhtaks. „Jah, saan aru. Ja kuidas, imestan mina, saan ma teada, et võlg on tasutud?”

„Oh, ma kindlasti ütlen teile.”

Foe muigas pisut ning vaatas siis Leebesurma ja Stephanie poole. „Teile selline asi sobib või kuidas? Niimoodi türanne luuaksegi?”

„Miks teie sellest hoolite?” küsis Stephanie. „Olete nihilist.”

Mees kehitas õlgu. „Lihtsalt juhin tähelepanu.”

„Härra Foe,” jätkas Selana, „ma pole lõpetanud oma võimu väärkasutust.”

Foe tegi väikese kummarduse. „Taas mu vabandused. Milline vaenlane on teie sihikul, kui tohib küsida?”

„Üks vanadest,” vastas Selana. „Eliza Skornil on Nägudeta Jumalate kirik ilusti käima läinud. Olen vaadanud Elizat seda üle võtmas, toetust kogumas ja üles ehitamas ning olen oodanud täiuslikku hetke selle kõige maha kiskumiseks. Tahan seda teha korralikult – mitte ainult siin Iirimaal, vaid üle kogu maailma. Niisiis vajan ligipääsu igale tema väikesele saladusele.”

„Tahate, et me murraks kuhugi sisse, varastaks tema kaustu?”

„Ütlesin juba, et tahan seda teha korralikult. Ametlikult. Ei mingit sissemurdmist, ei mingit varastamist. Ma vajan põhjust, et konfiskeerida sellelt naiselt viimne kui üks paberitükk.”

„Ja siis?” küsis Foe.

„Ta tahab, et liituksid kirikuga,” sekkus Leebesurm.

Foe kortsutas kulmu. „Aga meie ei kummarda Nägudeta Jumalaid.”

„Vahet pole,” sõnas Selana. „Kirikule ametliku staatuse andmisel kehtestatud ühe reegli põhjal ei tohtinud kriminaalse tausta korral isikut liikmeks võtta.”

„Aa,” venitas Foe. „Ja mina ning mu väike kamp on endised kurjategijad.”

„Täpselt. Teie liitute, meie lendame peale. Eliza kaotab kõik.”

„Ja siis oleme tasa?”

Selana naeris. „Härra Foe, te üritasite mind tappa. Oleme veel kaugel sellest, et oleksime tasa. Lahkuge.”

Foe kõhkles, noogutas siis ja kõndis välja.

Kui ta vaateväljast kadus, ütles Leebesurm: „Oleks viga seda meest usaldada.”

„Täpselt nagu tema jaoks, oleks viga minuga pahuksisse minna,” vastas Selana. „Kuhu me nüüd jäimegi? Ah jaa, õnnitlesin teid selle eest, et võtsite Ferrente Rhadamani vahi alla. Väga tubli töö, mõlema puhul. Muidugi, see pole see töö, mida oleksite pidanud tegema. Määrasin Dexter Vexi ja Saracen Rue otsima neid lindpriisid üles Kolliküttide abiga.”

„Ja neil läheb väga hästi,” teatas Leebesurm. „Üheksateistkümnest oleme meie võtnud maha ühe, nemad on püüdnud kinni kuus, veel kaks on end ise läbi põletanud ja mitmed Pelgupaigad üle maailma on tegelenud veel neljaga. See jätab meile veel kuus lindpriid, kes luusivad endiselt ringi.”

„Ja sa räägid meelega mööda,” ütles Selana. „Lindpriide kokku korjamine on tohutult tähtis, ma tunnistan seda. Aga mina määrasin teile kahele ülesande leida üles ja peatada Darquesse. Andsin teile ligipääsu mis iganes ressurssidele, mida te selle jaoks vajate, sest see on jätkuvalt meie prioriteet number üks. Kui lindpriisid pole kokku aetud, teavitavad nad maailma meie olemasolust. Ent kui Darquesse’i ei peatata, pole enam maailma, mida teavitada. Nii et rääkige mulle, kuidas edenevad asjad sellel rindel?”

„Nagu eeldatud,” vastas Leebesurm.

„Tõesti? Me eeldasime, et progressi pole?”

„See, et meil pole tulemusi, ei tähenda kohe, et me pole saavutanud progressi. Otsime üht isikut, kes võib olla sõna otseses mõttes ükskõik kus üle kogu ilma. Sellises varases staadiumis on see kõrvaldamisprotsess.”

„Või nii,” pahurdas Selana. „Ja millised asukohad olete praeguseks kõrvaldanud?”

Leebesurm vaatas ringi. „Selle koha siin. Darquesse’i ei ole siin, järelikult saab selle toa kõrvaldada nimekirjast nende paikade kohta, kus ta võiks olla. Kui ta just ei sisene siia pärast meie lahkumist, sellisel juhul oleks meie poolt rumalus seda täielikult välistada.”

Selana ohkas. „Sinu hinnangul on niisiis võimatu teda üles leida.”

„Ei, üldsegi mitte. Tegelikult on meil kaks viisi tema asukoha leidmiseks. Esimene on üpris lihtne – toome ta meie juurde.”

„Ja kuidas me seda teeme?”

„Ta karistab Erskin Ravelit Antoni ja Traageli mõrvamise eest. Igal päeval tekitatakse Ravelile kahekümne kolme tunni jooksul kujuteldamatut agooniat. Kui arstid üritavad tema kannatusi leevendada, valu suureneb. Kui ta muutub mõnevõrra tolerantseks, valu suureneb. See side nende vahel on midagi, mida saame ära kasutada. Kui tõukame Raveli teise reaalsusesse, võib side katkeda.”

„Ja see aitab meid kuidas?”

„Kui side on katkestatud, tuleb Darquesse vastuseid otsima. Kui toome Raveli tagasi, on tema Darquesse’i esimene sihtmärk. Loomulikult peame olema valmis, sest meil on ainult üks võimalus tema kohale meelitamiseks.”

Selana ajas huuled prunti. „Riskantne.”

„Oh jaa,” noogutas Leebesurm. „Tohutult riskantne. Võimalik, et enesetapjalik. Aga me peaks ilmselt hakkama otsima reaalsust, kuhu Ravelit tõugata.”

Selana ohkas. „Hea küll. Ja teine viis?”

„See on pisut keerukam, aga samas otsekohesem. Meil pole vaja jahtida teda – peame vaid jahtima neid, kes on temaga.”

„Sa mõtled Tanita Tasast.”

Leebesurm noogutas. „Jah, mõtlen küll. Tanita Tasast ja Billy-Ray Sanguini.”