Читать книгу Surnute laul - Douglas Lindsay - Страница 12

Kuusk istub endises asendis ja tema ees on uus latekohv. Ta vaatab minu lähenemise ajal kuhugi teisale. Viibib kus ta viibib, igatahes siin ta küll ei ole. Ta on mõtetesse vajunud, aga ilme tema näol ütleb, et kui ma ta neist mõtteist välja raputan, siis ta isegi ei suuda neid mäletada.

Ma oleksin oodanud, et leian ta telefoni näppimast. Seda me ju kõik vist teeme, kui meile mõni vaba minut antakse? Võib-olla ei ole laeval internetilevi. Ma ei ole järele kontrollinud.

Annan toimikut lauale asetades oma saabumisest teada. Ja ta ongi tagasi.

„Ma kõigest võtan veel ühe kohvi,” ütlen ma. „Kas ma võin teile ka midagi tuua?”

„Tänan teid, pole vaja.”

Tulen hetke pärast tagasi cappuccino ja klaasitäie veega. Sedapuhku on ta minu jaoks valmis ja toimik on tooli käetoe kõrvale topituna vanal kohal tagasi.

„Kas teie usute teda? Üsnagi ebatõenäoline isegi juhul, kui teda poleks surnuks kuulutatud.”

„Seda on veel liiga vara öelda,” sõnab ta. „Minu arvates me viibime praegusel hetkel ikka veel kuulamise ja faktide kogumise järgus.”

„Te peate ...” Ma vangutan pead. Tobu. Ära mine kellelegi ütlema, mida ta peab tegema. „Kas teil ei tekkinud temast mingisugust ettekujutust? Tema motivatsioonist? Kas te ei saanud aimu ...”

„Tema jutt jättis täiesti veenva mulje. Ma tean küll, kuidas see välja näeb ja kõlab. Ma ütleksin, et vähemalt tema ise usub seda.”

„Kuidas ta suhtus võimalusse, et ta viiakse haiglasse? Kas ta ei oodanud, et ta saab astuda ühendusse oma perekonnaga? Kas ta lootis ikka veel kohtuda Emily Kingiga?”

„Preili Kingi ta peaaegu ei maininudki. Tegelikult oli nii, et kui ma talle preili Kingi kohta küsimusi esitasin, olid tema vastused napid. See pakub kindlasti huvi. Ta tahtis innukalt midagi oma perekonnast teada saada ja kui ma temaga esimest korda kohtusin, ei olnud mul sellekohast informatsiooni talle jagada. Ma usun, et mõni teie saatkonna inimene on nüüdseks talle sellest rääkinud.”

„Kas ta ei tahtnud meeleheitlikult kellelegi helistada?”

Kuusk raputab pead.

„Kas te ei arva, et esimene asi, mida te tahaksite pärast kahtteist aastat kadunud olemist teha, on astuda ühendusse oma perekonnaga, kaaslasega või kellega iganes?”

„Seda küll, detektiivinspektor, aga te peate asjaolusid arvesse võtma. Kui ta on ehtne John Baden, siis on ta isegi veel praegu kõigest kolmekümne viiene. Kaks kolmandikku oma täiskasvanuelust on ta saatnud mööda pisikeses ruumis. Tema peas valitseb ilmselt üsna suur segadus. Milliseid mõtteid pidi ta küll mõtlema kõikide nende aastate jooksul, mil ta välismaailmaga kokku puutumata vangistuses viibis. Kas perekonnale pühendatud mõtete külge klammerdudes on võimalik elus püsida või on kergem need hoopiski peast tõrjuda? Ja mis puutub tema tüdrukusse, siis kui mitmel viisil oli ta teist petnud? Kui mitme naisega? Kui palju tüdrukuid oli talle vägisi kaela määritud? Mõni inimene võib vist väita, et ta poleks tagajärgedele vaatamata pidanud midagi tegema? See peab olema tugev ja iseäralik mees, kes endal siis suurt süükoormat ei tunne.”

Head tähelepanekud. Kakskümmend üheksa aastat vana ja saab inimolemise tingimustest aru paremini kui mina.

„Heakene küll. Kas te vaatasite ta röntgeniga läbi ...?”

„Mitte mina isiklikult.”

„Kui me kavatseme hästi läbi saada, siis pole teil edaspidi tarvis pedantne olla.”

Ta naeratab.

„Ta käis röntgenläbivaatusel sõjaväehaiglas. Läbivaatus kinnitas, et temalt on eemaldatud üks kops, põrn, kõhunääre, üks neer, osa maksakudet ja mõni jalg peensoolt. Leidus ka tõendeid selle kohta, et tema käsivarde on torgatud nõelu, mida kasutati tema väitel sagedaseks verevõtuks, ja ka tõendeid luuüdi võtmisest. Ning vana ja valusa meetodiga.”

Joo lonks kohvi. Nii saad aega mõelda. See pole esimene kord millestki sellesarnasest kuulda. Inimesed kasutavad teisi inimesi ära jubedal viisil. Inimesed teevad igasuguseid asju ja satuvad igasuguste asjade sisse. Sellegipoolest ei kõrvalda veel miski kodaratest seda põhilist kaigast – John Baden on ju kaksteist aastat surnud olnud.

„Toimikus ei ole midagi selle kohta, kuidas ta üldse vangistati,” ütlen ma.

„Ta ei mäleta.”

„Mida ta mäletab?”

„Ta heitis hotellinumbris koos Emily Kingiga magama ja ärkas siis oma vangikongis.”

„Nii et keegi tuli tema numbrisse ja uimastas ta mingisugusel viisil või laskis anda talle uimasteid enne seda, kui ta magama läks, ning tegi siis öösel koos temaga minekut ilma Emilyta, kes jagas temaga voodit ega teadnud sellest kõigest midagi.”

„See on see, mis meil on.”

„Kas talle ei meenu, nagu oleks ta ennast enne magama heitmist imelikult tundnud?” Ma raputan pead. „Emily seda ei öelnud. See näis olevat otsast otsani harilik õhtu, kaasa arvatud seks, millega oletatavasti poleks tegelnud, kui ta oleks olnud uimastatud ja ennast halvasti tundnud. Või mida iganes.”

„Ta mäletab tavalist õhtut, mille lõpetas seks Emilyga, ning tema kaisus magama uinumist.”

Ta peab viivu vahet ja noogutab siis endamisi, olles otsustanud oma arvamuse kuuldavale tuua.

„Oleks huvitav teada, kas ta võib seda naist süüdistada. Emilyt. Ta ei ole küll midagi öelnud, aga on olemas veel üks seletus asjaolule, et Emily jäi puutumata, kuid tema ise toimetati öösel kähku minema. See võis olla nii juhul, kui Emily ise oli mingil viisil osaline. Võib-olla seda ta ongi kõik need aastad iseendale kinnitanud. Ehkki muidugi ta tegelikult ei tea, kas Emily viidi ka ära või mitte.”

„Kas ta ei ole seda küsinud?”

„Ei ole.”

„Te ei rääkinud talle, et ta on surnuks tunnistatud?”

„Ei rääkinud.”

Veel kohvi. Ma vaatan kella. Sugugi mitte paha aeg, et juua üks džinn toonikuga. Ja siis õhtustada. Ja seejärel varajane õhtu koos varajase hommikuga ning uuesti toimiku kallale, et lugeda veel kord läbi kõik, mille ma varem täiendavat läbimõtlemist väärivana välja valisin.

„Lugu niisugusel kujul, nagu tema seda esitab,” ütleb ta, „peab vastu säärasele kontrollimisele, millele ma saame seda praegu allutada. Vastu peab kõik peale esimese ja kõige olulisema tähtsusega osa.”

„Laiba.”

Ta noogutab.

„Ma vajan üht napsi ja õhtusööki. Kas te tahate minuga kampa lüüa?” küsin ma.

Ta vaatab kella.

„Kindla peale. Tõeline möll algab alles poole kaheteistkümne ajal.”