Читать книгу Surnute laul - Douglas Lindsay - Страница 5

Ma viibisin 2007. aastal Gomas. Oleksin pidanud saatma seal mööda enam-vähem pool aastat. Sedalaadi operatsioonil, mida mõned inimesed võivad põnevaks pidada. Mõni aasta varem oleksin arvatavasti pidanud ka mina ise. Gomasse jõudmise ajaks oli mul sellest aga kõrini. Liiga palju mänge, liiga palju kordi peeglisse vaatamist nii, et sa ei tunne ära seda inimest, kes sulle vastu vaatab. Jah, see on klišee, kuid nii see oli.

Kes too sell on? Ma ei osanud öelda, mis värvi on tema silmad ja kas nende taga on elu. Eriteenistusse tulles olin ma midagi välja lülitanud. Ma ei olnud loomult näitleja ega valetaja. Seda mängu oskasin ma mängida ainult nii, et ma ei olnud keegi ega näidanud midagi välja. Keegi ei teadnud, kes ma olen. Mind varem tundnud inimesed panid imeks, mis minust on saanud ja millega ma nüüd tegelen. Ma katkestasin tasapisi sidemed nende kõikidega.

Goma oli selle lõpp. Ma olin käinud kaks tiiru Helmandis, viibinud Kabulis ja Islamabadis ning juhtinud paar kuud mõnda meest Bagdadis. Goma pidigi igal juhul olema viimane. Nad teadsid seda. Nad teadsid, et mul on vaja mõneks aastaks Londonisse jääda. Igatahes mina arvasin, et ma jään mõneks aastaks Londonisse. Nemad arvasid tõenäoliselt, et väänavad minust välja veel viimase jõutilga ja viskavad mu siis rämpsuhunnikusse. Vähemalt ei olnud siis enam seitsmekümnendad aastad, mil prügihunnik tähendas kuuli kuklasse, et keegi eales kellelegi piinlikkust ei valmistaks.

Goma seisnes selles, et mind visati otse Rwanda ja Kongo DV üheksakümne neljandast aastast peale kestnud piirikonflikti keskele. Meie, Ühendkuningriik, püüdsime ikka veel kaasa mängida. Püüdsime ikka veel sündmustele mõju avaldada.

Meie valitsust ei süüdista ma mitte põrmugi. Kas te arvate, et me keerame lihtsalt tuksi kõik, mida puudutame? Te peaksite nägema kõiki teisi.

Ligikaudu neli kuud pärast minu jõudmist sinna oli üks öö, mil ma pidin linnaserval kohtuma paari mehega. Väikeses hurtsikus, mis oli kunagi olnud teemaja, mida polnud aga viimastel aastatel keegi suurt millekski kasutanud. Nüüd ei olnud see enam midagi. Tühi maja, ämblike, putukate ja väikeste loomade kodu. Oleks võinud ju arvata, et sinna kolitakse elama, kuid keegi polnud seda teinud. Võib-olla inimesed teadsid. Võib-olla see oleks pidanud hoiatuseks olema.

Ma olin nendega mõne korra varemgi kohtunud. Vahest nii viis-kuus korda. Ma püüdsin neist koolitada meie mehi Rwanda mässuliste jõudude FDLR sees. Nad poleks tohtinud teada, kelle heaks ma töötan. Enda mäletamist mööda arvasin ma päris siiralt, et nad ei teagi. Tõenäoliselt nägid nad minu hädise Lõuna-Aafrika häälduse läbi juba esimesel korral, kui ma ühes baaris nende vastas istusin.

Kui tobe mäng. Ma tahan öelda, et kas tõesti? Teeseldud Lõuna-Aafrika hääldus? Ja ka mina ise, kes ma püüdsin välja mängida sellega, et rääkisin nii vähe kui võimalik.

Nad korraldasid mulle kohtumise linnast põhja pool umbkaudu poole lennutunni kaugusel džunglis Uganda piiri kandis. Nende asjaarmastajalikkusest andis aimu asjaolu, et nad ei lasknud lool kaugemale areneda. Nad oleksid võinud mind palju rohkem haneks tõmmata, kui tegelikult tõmbasid. Oleksid võinud lüpsta Ühendkuningriigi valitsust palju rohkem, kui lüpsid.

Võib-olla olid nad mures seepärast, et ma võin millelegi liiga lähedale jõuda. Ma ei tea. Ei saagi kunagi teada.

Lennuk oli väike neljakohaline logu, siin ei olnud midagi võltsitud. Ma heitsin sellele üheainsa pilgu ja tahtsin plehku panna. Olin saanud oma portsu kohutavaid lende sõjategevuse piirkonnas, vaevu õhku tõusta suutvaid lennukeid ja tule eest kõrvale põikavaid helikoptereid kätte juba varasematel aastatel.

Aga mis tähtsust oli veel ühel lennul?

Ma mõistsin, et midagi on toimumas. Nad olid närvilisemad kui tavaliselt. Ma olin siiski viibinud piisavalt karmides olukordades, et mitte kahelda oma võimes supi seest välja rabelda. Ära hakka ümber mõtlema, vaid lihtsalt mängi kaasa ja tegele sellega, mis parajasti toimub.

Me tõusime lendu, kaks nendest olid ees ja mina istusin paari musta kilekoti kõrval taga. Nad ei rääkinud mulle, mis kotid need on. Tuli välja, et need olid langevarjud.

Viis minutit hiljem, kui me olime linnaservast eemaldudes järsult kõrgust võtnud ja Nyiragongost üle saanud, oli mul püstol pea juures ja nad sidusid mu istme külge kinni. Nad võtsid ära kogu raha, mis mul kaasas oli, nagu olekski kogu asi üksnes selles ja terve mu elu maksakski säärase armetu summa, panid langevarjud selga, jätsid lennuki otsekursil edasi lendama, lükkasid juhthoova rooli vastu ja hüppasid alla.

Väljas oli pime. Lennuk vappus ja keeras nina alla. Ma ei näinud midagi ja isegi kui ma oleksin käed vabaks saanud, polnud siin raadiosaatjat, mille abil ma oleksin võinud püüda kellegagi ühendusse astuda.

Kas neil oli kavas lasta mul lennata seni, kuni lennuk jõuab Uganda piirini ja seal alla tulistatakse? Kui nad arvasid, et see võib põhjustada mingisuguse diplomaatilise intsidendi, mida neil õnnestub võib-olla ära kasutada, siis nad eksisid. Briti valitsus ei oleks minu olemasolu mitte mingil juhul tunnistanud.

Piirini see lennuriist ei jõudnudki. Ma ponnistasin köidikute kallal, kuid ei suutnud neid katki rebida. Ühel hetkel hakkas lennuk puulatvu riivama. Ma ei näinud küll midagi, aga tundsin seda. Ma tundsin, kuidas kere alumine külg džungli puudevõlvi katusega flirdib.

Siis tundsin ma hirmu. Tolleks ajaks olin ma juba nii mõndagi läbi teinud ja miski pidi varem või hiljem panema mind hirmu tundma. Ja käes see oligi. Ma istun lendurita lennukis ja tean, et varsti prantsatab ta maha.

Vasak tiib takerdus ilmselt mõne puuladva taha ja lennuk löödi kursilt kõrvale. Ma paiskusin ikka veel istme külge seotuna vastu kabiiniseina ja siis sööstis lennuk raginal läbi puude allapoole, kuni põrutas jõhkralt vastu üht jämedat tüve ja sadas kähku maha.

Plahvatust ei järgnenud. Välja polnud mul sellegipoolest võimalik pääseda. Keegi leidis mu ja keegi hoolitses minu eest ning kuidagiviisi jõudsin ma Londonisse tagasi, istusin ühe peadirektori ees ja kuulasin tänusõnu oma töö eest.

Mind taheti Kongo DVst lennukiga tagasi tuua, aga ma nõudsin midagi muud ja valisin retke riigi idapiirilt Dakari, kasutades mitmesuguste rongide ja maanteede kirevat sigrimigri, kusjuures suur osa nendest oli tõenäoliselt ohtlikum kui õhusõit. Dakarist reisisin ma laevaga Prantsusmaale ja edasi rongiga Londonisse.

Kokku kulus sellele üksteist päeva ja sealtmaalt saadik ei ole ma enam ühegi lennuki pardal viibinud.