Читать книгу Surnute laul - Douglas Lindsay - Страница 6

Põhjameri on laudsile. Häirivalt ja hääletult sile. Isegi parvlaeva mootorite tuhm tuksumine näib olevat alla surutud. Meri, niiske õhk ja halb nähtavus on selle endasse neelanud.

Vesi laeva järellainetuse taga on tüüne. Kuidas saab vahel nii mässav meri olla niivõrd elutu? Nagu oleks antud välja käsk, et täna meri ei liiguta ennast. Laineid ei tule. Ei tule midagi.

Udu tõkestab pilgu tee veidi rohkem kui mõnesaja jardi kaugusel. Seal võib olla maa ja sa ei saagi sellest teada, kuigi kaart kajuti televiisori ekraanil näitab, et me oleme keset merd ja nihkume pikkamisi Rootsi poole.

Ma seisan koos suitsetajatega tekil. Mul on mantel seljas, õhus on novembrikülma ja ma vaatan halli tühjusse, kus meri muutub taevaks kohas, mida pole võimalik täpselt näidata. Taevast ei ole.

Möödunud õhtul võisin ma ju laeval endale ette kujutada, et saadan suure osa päevavalgest ajast mööda tekil merele vaadates. Praegu siin väljas seistes tunnen ma aga külma ja rahulolematust. Isegi kerget igavust. Kuidas saab seda vaadates igavust tunda? Sätin ennast nii hästi kui oskan niisugusesse kohta, kus ma pääsen sigaretisuitsu eest, otsekui võiks selle nuhtluse kõrvaldamisest abi olla. Aga rahulolematus jääb ja üsna varsti ma otsustan uuesti sisse minna.

Seisan mõne hetke liikumatult. Minu ümber on kerge sagin, mida põhjustab lakkamatult ühelt tegevuselt teisele üle minevate reisijate liikumine. Kohvik, restoran, kino, lavakava, meelelahutused, sisseostude tegemine ja edasi-tagasi jalutamine, kusjuures on võimalik, et nad kõik on sama rahulolematud kui mina.

*

Sean ennast kohvikus sisse nii, et saan vaadata halli pärastlõuna poole. Tass kohvi ja kaneelirull, et veel üks jupike hallist päevast mööda saata, ja siis tagasi kajutisse toimiku ülejäänud osa lugema.

„Me võiksime olla suvalises kohas.”

Ma pöördun. Laua kõrval seisab sõrmed minu tühja tassi juurde alustassile toetanud ettekandja, kes on pilgu aknast välja suunanud nagu minagi.

„Selles on midagi ajatut. Me otsekui oleksime lõksu jäänud.” Ta ei vaata rääkides minu poole. Ta kõneleb just nagu tervele saalile või siis võib-olla iseendale. Keeran silmad tema eeskujul taas mere poole.

Udust nähtavale ilmuv kummituslaev poleks siin sugugi kohatu.

„Miski tekitab minus rahulolematust,” ütlen ma.

„Teil on õigus.”

„Mis see on?”

Vaatan vilksamisi tema suunas, kuid ehkki me vestleme teineteisega, ei pöördu ta ikka veel minu poole.

„Te ei saa olla üks osa sellest. Te vaatate midagi niisugust, millega teil pole võimalik kokku kuuluda. Nii on see ka kõikide mäestikuvaadete või ... ma ei tea ... laia tasandiku ja avara taeva puhul. Lumi on teistsugune, sest lumega saab suhelda. Te võite lumes mängida, sellest asju teha ja seda katsuda. Niisamuti on see supelranna ja sooja türkiissinise merega. Merre on võimalik sukelduda.”

Ma ei tea, mida sellest arvata, ja nõnda ma siis ei arvagi midagi. Pealegi me tegelikult ei vestlegi ju teineteisega. Tema kõneleb ja mina istun kuidagi ebamääraselt siin tema läheduses.

„Kas teid valdab seal väljas seistes ja reelingule nõjatudes igatsus vette hüpata?” küsib ta. „Kuigi te teate, et see oleks uskumatult rumal. Kuigi te teate, et ei tohi seda teha. Te tahate ikkagi hüpata. Miski just nagu kutsuks teid ja kisuks üle parda.”

Ma noogutan. Tal on õigus.

„Asi on selles, et te tahate sellega ühte kuuluda. See on ainus viis seda tõepoolest väärtuslikuks pidada.”

„Ka mäe otsa on võimalik ronida,” ütlen ma.

Ma näen nõrgukeselt peegelduselt aknal, et ta noogutab.