Читать книгу Surnute laul - Douglas Lindsay - Страница 9

Detektiivinspektor Rosco viibis Eestis kümme päeva ja kui ta tagasi tuli, ei olnud tema jaoks enam miski endine. Toimikust järeldub, et tema asjatundlikkus oli seal teretulnud. Küllap pidas ta neid päevi oma muretuks õnneajaks, mis ei tule enam kunagi tagasi ja jääb alati paremaks sellest, mis ees ootab.

Mitte et tema asjatundlikkus oleks neid kuhugi välja viinud.

Ta küsitles koos oma Eesti ametivendadega rohkem kui sadat inimest, kuid ükski nendest ei olnud võimeline pakkuma välja mingisugustki kasulikku informatsiooni. Keegi ei näinud, kuidas John Baden hotellist väljus, mistõttu ei olnud teada, kas tema lahkumine oli sunnitud. Pärast seda ei märgatud teda enam kordagi kusagil. Lähim elumaja asus kohast, kus tema surnukeha kaldale uhuti, rohkem kui viie miili kaugusel ja loomulikult ei olnud sealsetel inimestel juurdlusele midagi lisada. Miks olekski pidanud olema? Järves on tugevad hoovused ja võeti teatavaks, et Badeni laip võis olla visatud vette suvalises kohas.

Rosco lähtus oma töös oletusest, et Badeni surma põhjus on varjul Eestis, ja sealt midagi leidmata tõi ta juurdluse viimaks üle kodumaale.

Kolleegid olid tema äraolekul küll seda ja teist uurinud, ent neil ei olnud talle midagi teatada. Nende juurdlus polnud just suurem asi. Riigis ei ole isegi nii kaugel põhjas ühtki politseiasutust, kellel poleks teha midagi muud peale selle, et näha vaeva kellegi teise juhtumi kallal, mis leidis pealegi aset teisel maal.

Koju jõudnud Roscot ootas ees õhuke toimik ja sellele ta pidigi toetuma. Ta tiris päevavalgele mõned kummalised tegelased Badeni ülikooliajast ning kulutas nendele kasinatele eeldustele toetudes veel mõne nädala, käies läbi lühikesi niidiotsi, mis ei viinud kuhugi välja, ja küsitledes inimesi, kes olid Badeniga Aberdeenis kümme minutit tuttavad olnud.

Lõpuks sai niidiotste tagavara otsa ja ta viidi üle millegi muu peale.

Šotimaale tagasi jõudes – ja ma ei kavatse veeta Eestis sama palju aega kui detektiivinspektor Rosco – pean ma mingil hetkel kõnelema Badeni emaga, sest tema isa suri mõne aasta eest, ja loodetavasti ka Emily Kingiga, kui meil õnnestub tema jälile jõuda.

Rosco toimiku viimaste paberite lugemine ei andnud midagi ega viinud mind ihaldatud geniaalsele mõttevälgatusele lähemale. Sellega tuli oodata.

*

Laev sildub Göteborgis ning ma kõnnin oma pisikese punase kohvriga kaile ja otsin üles raudteejaama viiva bussi. Ilm on tuuline ja morn. See päev tuleb tavapärasest veelgi lühem.

Buss on rahvast täis ja mõned inimesed seisavad vahekäigus püsti. Vaadet linnale varjavad uduga kattunud aknad. Mööda vilksatavad autod, jalgratturid ja näod, suurem osa inimesi peidab end vihmavarjude ja mütside alla. Reis on lühike. Oleksin ma taibanud, kui lähedal on raudteejaam, oleksin ma jala käinud.

Mõnda aega tagasi olin ma Stockholmis seoses ühe tööga. Sõelusin edasi-tagasi ega näinud linna kuigi palju. See oli veel siis, kui ma sain ilma higiga kattumata lennuki pardale minna. Peale saartest lapiteki ei mäleta ma suurt midagi.

Mul oli siis üks kokkulepitud kohtumine Skandinaavia kõige külastatavamas muuseumis Vasa muuseumis. Vasa on Rootsi 17. sajandi sõjalaev, mille projekteerija oli paberilehe kahureid täis pildunud. Raskemast raskes suurtükilastis alus uppus oma esimesel reisil pärast mõnesaja jardi läbimist. Ma ei olnud temast varem kuulnud ja tundsin tollal seepärast kerget piinlikkust, kuid ta kujutab endast ülihead võrdpilti poliitikute ja sõjaväelaste ülbuse ja rumaluse väljendamiseks.

Ühel nendest hetkedest, mil ma oleksin võinud veeta muuseumis märksa rohkem aega, temast lugeda ja päästetud laevakeret vaadata, pidin ma töö teisele inimesele üle andma ning olin taas teel lennujaama.

Ma jõudsin tollal otsusele Vasa kohta rohkem lugeda, ent ei lugenud. Ma mõtlen Stockholmi rongis istudes uuesti selle peale, aga täna ei ole mul aega, et muuseumi üles otsida. Ma olen läbisõidul. Võib-olla siis koju naastes.

Mary on jätkuvalt andnud mulle parima. Võib-olla on eelarves raha, mida tuleb kulutada, sest muidu võetakse see järgmisel aastal ära. Kaheinimesevoodi eile öösel laeval ja nüüd esimese klassi pilet rongis.

Ma istun üksinda neljases lauas ja peale minu pole vagunis peaaegu kedagi. Rootsi vilksatab mööda ühelaadsete järvede ja puude jadadena ning siin-seal tühjade eraldatud sõidusuundadega maanteedena.