Читать книгу Surnute laul - Douglas Lindsay - Страница 13

Minu esimesel aastal selles ametis ja esimesel aastal Dingwallis oli meil üks neid juhtumeid, mida vihkavad kõik politseinikud – teadmata kadunud teismeline.

Teismelised lähevad muidugi kaduma iga päev. Nad jäävad välja ja tulevad koju alles paari päeva pärast. Nad jooksevad ära ega tulegi enam kunagi tagasi. Vanemad lähevad politseisse, aga mida meie saame ette võtta? Vahel nad isegi ei tule politseisse, sest nad ei taha, et politseinikud teaksid, mille pärast nende laps üldse kodust põgenes.

Iga kord, kui teatatakse kadunud inimesest, langetad sa mingisuguse otsuse. Ole kannatlik ja oota, kuni ta kõrtsist tagasi roomab; räägi vanematega ja tee kindlaks, miks nimelt võib nende laps praegu istuda Londonisse sõitvas bussis; või vaata näkku ebameeldivale tõele, sest sa tead otsemaid, et midagi on juhtunud. Mine ajakirjanike juurde, anna neile sellest teada ja looda, et nad asjast kinni haaravad, kuna sedapuhku sa vajad nende abi.

Kuid see, et sa ajakirjanike abi palud, ei tähenda iseenesest veel sugugi, et sa neist kas või veidigi lugu peaksid. Ajakirjanikud on nagu kassid. Nad teevad, mida tahavad ja millal tahavad. Nad võivad mõnikord jätta sulle mulje, et nad on sinu poolel ja sa saad neid teataval määral juhtida, kuid tegelikult ei ole sa neile midagi enamat kui õhtusöök.

Ajakirjanikud aitavad politseid ainult siis, kui see neile sobib. Minu arvates nappis tollal Dingwallis uudiseid. Teisel pool merd olid sealsed tavalised hädad, Šotimaal aga ei juhtunud üldse suurt midagi. Lisandus siiski asjaolu, et kaduma jäänud teismeline oli seitseteist aastat vana, naissoost ja kütkestav.

Ainuüksi ajalehti uskuma jäädes võiks arvata, et valdav osa Suurbritannias teadmata kaduma jäävatest inimestest on kena välimusega teismelised tüdrukud. Me kõik muidugi teame, et tegelikkus on hoopiski niisugune, et selliseid kadunuid tahavad toimetajad, sest üldsusele meeldib nendest kuulda.

Meie tüdruk Abby sobis pildile. Ja ma teadsin algusest peale. Ta ei olnud ära jooksnud ega lösutanud senimaani Ullapoolis šoti muusikaga kõrtsis baarileti otsal. Ma tajusin seda päris esimesel tunnil. Ma astusin nende majja, et ema, isa ja noorema vennaga rääkida, ning tundsin kurbuse lömastavat taaka.

Siiski mitte perekonna kaudu. Nemad ei olnud kurvad. Veel ei olnud. Nemad viibisid senimaani paanika faasis. Paanika ja hirmu, millega käis kaasas mingisugune arusaam, et kui nad niiviisi reageerivad, siis osutub see loodetavasti alusetuks, nende tütar kõnnib iga hetk välisuksest sisse ning nad saavad kergendust tunda, selle üle naerda ja politseinikelt vabandust paluda.

See lömastav kurbuse taak lähtus Abbyst endast. Ma tunnetasin seda kõikjal. Ta oli ikka veel majas. Vähemalt mingisugune osa temast oli ikka veel majas. Ja kui ta tegelikult füüsiliselt siin ei olnud, siis tähendas see, et ta on surnud ja tema vaim on koju tulnud, et olla koos perekonnaga. Et leinata iseenda lahkumise pärast.

Midagi enamat ma teada ei saanud. Mul ei olnud võimalik tema käest küsida, mis juhtus või kust võiksime tema surnukeha leida. Ma ei näinud teda oma ihusilmaga. Ma lihtsalt tajusin teda ja tajusin niivõrd tugevalt, et mind üllatas, et keegi teine seda ei tunne.

Ma muidugi ei pärinud järele, aga ma sain sellest aru. Keegi teine ei näinud välja nii, nagu tunneks ta sedasama, mida tunnen mina. Perekond kujutas endast ikka veel toda hirmu ja lootuse muserdatud ja jubedat segadikku.

Me tuvastasime tapja veidi aja pärast ja veidi aja all ma pean silmas kahtkümmet minutit. Tuvastamine ei võta harilikult kuigi palju aega. Aeg kulub süüdistuse tõestamisele.

Tal oli olnud elu jooksul üksainus poiss ja nad olid kolm kuud tagasi lahku läinud. See oli tüdruku otsus. Ma läksin poisiga rääkima. Ta oli juba endasse sulgunud. Oli ju arvata, et politsei on tema ukse taga niipea, kui tüdruk kadunuks kuulutatakse. Ta oli korvi saanud ja kuivõrd sõbralikuna vanemad ka ei püüdnud nende lahkuminekut kujutada – ja nad ei heitnud talle viivukski midagi ette ning ainus kord, mil nad paistsid Abby peale pahased olevat, oli siis, kui jutuks tuli asjaolu, et ta lõpetas vahekorra nende pojukesega, kellesse nad olid väga kiindunud –, oli motiiv siinsamas käepärast.

Mõned seitsmeteistkümnesed on võimelised külmavereliselt valetama. Minu arvates mitte just paljud, aga mõned siiski on. Sellised, kellest saavad kogu nende lahkusetuks eluks ehtsad sotsiopaadid. Kõik ülejäänud siiski reedavad ennast ja ainus viis seda mitte teha on endasse sulguda. Täielikult.

See poiss ei suutnud peaaegu rääkidagi. Ta vaatas mulle otsa, kuid tema silmad olid surnud. Ta ei reetnud midagi, kui mitte arvestada, et ta reetis kõik. Ta ei paistnud šokis olevat, vaid nägi välja nii, nagu püüaks ta rääkimast hoiduda.

Rahuldava lõpptulemuseni ei jõutud ühelgi tasandil. Me leidsime Abby laiba ühest ojakesest teisel pool Evantoni. See ei olnud just iseäranis hästi peidetud. Käsivartel ja jalgadel olid kriimustused. Teda oli vägistatud ja kägistatud. Me ei oska öelda, mida tema poiss mõtles, sest ta ei võtnud seda kunagi omaks. Ta jäigi lukku. Ta ei teinud kohtus kordagi häält ega vastanud ainsalegi küsimusele. Meil oli olemas tüdruku laibalt saadud tõendusmaterjal. Meil oli DNA. Meil olid sõrmejäljed. Meil olid meilid, mis ta oli tüdrukule saatnud. Kahtlusi ei olnud.

Kui ma viimast korda Abby majas viibisin, oli see mattunud kurbusse, aga nüüd oli kurbus igaühes ja igal pool. Leina oli nii palju, et oli raske aru saada, kas ta viibib ikka veel siin ja otsib lohutuna perekonnalt tröösti.

Nende ülejäänud aeg siin maamuna peal saabki niisugune olema. Leinamise aeg. Nende tütar on surnud ja nende elu ei muutu enam iial endiseks. Nüüd, seitse aastat hiljem näen ma neid inimesi mõnikord linna peal. Nad pole praeguseks toibunud ega toibugi enam kunagi.