Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 13

Oma jutustusega Primassost ja Cluny abtist paljastab Bergamino vaimukalt Cane della Scala ootamatut kitsidust.

Kuninganna ja kõik teisedki pidid tahtmatult naerma Emilia jutustuse ja selle lõbusa tooni üle ning kiitma ristikandja ootamatut nupukust. Kui aga naer vaibus ja kõik vaikseks jäid, hakkas Filostrato, kelle kätte järg oli jõudnud, jutustama:

On väga kena, mu väärikad daamid, kui tabatakse paigalseisvat märki, aga palju enam tuleb imetleda seda, kui kütt äkki silmapiirile ilmuvale märgile otsekohe pihta saab. Vaimulike patune ja räpane elu, mis sageli kõneleb nende kurjast meelest, annab igaühele kergesti põhjust rääkimiseks, pilkamiseks ja laitmiseks. Ma pean kiitma seda tublit meest, kes inkvisiitori ees naeruvääristas munkade silmakirjalikkust, kellede heategevus selles seisis, et nad vaestele andsid seda, mida nad muidu oleksid sigadele pidanud andma või solki viskama, aga veelgi suuremat kiitust on minu arvates ära teeninud see mees, kes mulle eelmise loo jutustamise ajal meelde tuli ja kellest ma teile nüüd jutustada tahan. Ta pilkas nimelt muidu heldet Cane della Scalat ta ebatavalise, ootamatult ilmnenud kitsiduse pärast sellega, et jutustas temale naljaka loo, milles ta teiste nimede all ennast ja teda kujutas. Lugu ise on järgmine:

Härra Cane della Scala, keda elus tihti õnn saatis, oli üle maailma kuulus kui üks silmapaistvamaid ja heldemaid võimumehi, kes kunagi Itaalias oli elanud keiser Friedrich II-st saadik. Ta oli kavatsenud korraldada Veronas suursuguse ja toreda peo, ning juba oligi sinna igalt poolt kokku tulnud palju inimesi, eriti rohkel arvul neid, kes mitmesugusel viisil oskasid teiste meelt lahutada. Äkki aga mõtles ta ei tea miks ümber ja saatis nad kõik ära, mõnele ka kingitust kaasa andes. Kohale jäi ainult Bergamino, kes oli nii osav ja uskumatult leidlik jutumees, et sellel, kes teda ise kuulnud pole, on temataolist raske ette kujutada. Kuna talle midagi ei antud ja teda ka ära minna ei lastud, jäi ta lootma, et see kõik talle kunagi hiljem veel kasuks tuleb. Härra Canel oli aga niisugune arvamine, et Bergaminole midagi anda tähendab sedasama, mis tulle visata. Ta ei lausunud talle sellest sõnagi ega lasknud ka teistel talle midagi öelda. Juba mitu päeva polnud Bergaminost keegi kuidagi välja teinud, teda ei kutsutud õukonda ega tahetud tema kunsti näha; küll aga kasvas võõrastemajas arve tema enese, ta hobuste ja teenrite ülalpidamise eest järjest suuremaks ning ta muutus rahutuks. Ometi jäi ta veel ootama, arvates, et pole hea, kui ta ära sõidab. Et peol korralikult esineda, oli tal kaasas kolm ilusat ja kallist ülikonda, mida suured härrad talle olid andnud. Et võõrastemaja peremees arvete õiendamist nõudis, andis Bergamino talle algul ühe ülikonna, ja kuna ta sealt veel ei lahkunud, siis ka teise. Juba otsustas ta elama hakata kolmanda ülikonna arvel ja vaadata, kui kauaks sellest jätkub, ning siis ära sõita.

Elades nõnda oma viimase tagavara arvel, ilmus ta kord lõunaajal mureliku näoga Cane della Scala juurde. Teda nähes ütles Cane, rohkem küll selleks, et teda kiusata kui talt mõnda teravmeelset vastust oodata:

“Bergamino, mis sul on? Oled nii nukker. Jutusta meile ometi midagi.”

Silmapilkugi ootamata, nagu oleks kõik juba ammu valmis mõeldud, jutustas Bergamino järgmise loo, milles ta silmas pidas oma asju:

“Mu härra, te teate ju, et Primasso oli suur ladina keele tundja ja võrratult vaimukas värsisepp. Nende omaduste tõttu oli ta nii kuulus, et kus teda isiklikult ei tuntud, seal oli raske leida inimest, kes tema nime polnud kuulnud. Olles kord Pariisis viletsas olukorras, nagu seda temaga sageli juhtus, sest kel varandust oli, need ei osanud ta väärtust hinnata, kuulis ta räägitavat Cluny abtist, keda ta suurte sissetulekute pärast issanda kirikust peeti kõige rikkamaks prelaadiks paavsti kõrval. Räägiti imeasju tema heldusest, sellest, kuidas tema õukonnas alati pidusid peeti ja kuidas ta oma külastajaile kunagi sööki ega jooki ei keelanud ning iga sisseastuja lõunalauda vastu võttis. Kui Primasso, kes heameelega silmapaistvaid inimesi ja suuri härrasid näha tahtis, sellest kuulis, otsustas ta minna abti juurde, et oma silmaga tema toredust näha saada. Järele pärides, kui kaugel abt Pariisist elab, sai ta teada, et selle mõis asub linnast kuue penikoorma kaugusel. Primasso arvestas, et kui ta hommikul aegsasti minema hakkab, jõuab ta parajasti lõuna ajaks pärale. Ta kuulas järele, kuidas sinna minna, aga kuna sinnapoole ühtki inimest ei läinud, oli tal hirm, et ta võib oma õnnetuseks ära eksida ja niisugusesse paika sattuda, kust kerge pole toitu saada. Et sellisel korral mitte nälga jääda, otsustas ta kaasa võtta kolm leiba, vett aga, mida ta eriti ei armastanud, arvas ta igalt poolt leida võivat. Pistes leivad põue, asus ta teele. Kõik läks hästi ja abti mõisa jõudis ta veel enne söögiaega. Sisse astudes ja ringi vaadates nägi ta kõikjal kaetud laudu, köögis suurt askeldamist ja üldse muidki ettevalmistusi lõunaks ning tuli otsusele, et abt on tõepoolest nii helde nagu temast räägitakse. Kui ta neid asju mõnda aega pealt oli vaadanud, käskis abti majavanem käte pesemiseks vett tuua, sest oli aeg kätte jõudnud sööma hakata. Kui vesi oli toodud, paluti kõiki lauda. Juhtus nõnda, et Primasso pandi istuma otse vastu selle toa ust, kust abt pidi söögisaali tulema. Siin majas oli kombeks, et enne abti lauda istumist ei toodud lauale veini, leiba ega muud söögi- ja joogipoolist. Kui nüüd kõik lauda olid istunud, laskis majavanem abtile teatada, et kõik on valmis, ja kui ta soovib, võib kohe söömist alustada. Abt käskis avada toaukse, et minna söögisaali. Otse enda ette vaadates puutus talle kohe silma viletsas riides Primasso, keda ta nägupidi ei tundnud. Niipea kui abt teda märkas, käis tal peast läbi paha mõte, mida ta varem kunagi polnud mõelnud.

“Vaata,” mõtles ta, “keda ma oma varandusest pean söötma!”

Ta pöördus kohe ümber, laskis ukse enese järel sulgeda ja küsis oma saatjatelt, kes on see hulgus, kes seal lauas istub otse vastu tema tuppa viivat ust. Keegi ei teadnud. Primasso, kel seljataga oli pikk reis ja kes polnud harjunud paastuma, hakkas nälga tundma. Ta ootas veidikese, nägi, et abt ei tule, ja tõmbas siis põuest välja ühe kaasatoodud leibadest ning hakkas seda sööma. Natukese aja pärast laskis abt järele vaadata, kas too Primasso ära on läinud.

“Ei, mu härra,” vastas teener, “ta sööb seal koguni leiba, mida ta arvatavasti ise kaasa on toonud.”

Seepeale tähendas abt:

“Söögu siis pealegi oma leiba, kui tal seda on. Meie leiba ta täna igatahes ei saa.”

Abtile oleks meeldinud, kui Primasso ise ära oleks läinud, sest teda ära saata ei paistnud sünnis olevat. Kui Primasso ühe leiva ära oli söönud, abt aga ikka veel ei ilmunud, hakkas ta teist leiba sööma. Ka sellest teatati abtile, kes oli käskinud järele vaadata, kas ta ikka veel seal on. Kui abt ka nüüd veel ei tulnud, hakkas Primasso, kes ka teise leiva ära oli söönud, kolmandaga pihta. Kui abt ka sellest teada sai, jäi ta mõttesse ja lausus endamisi:

“Imelik, midagi enneolematut on täna mu hinges! Kust äkki see kitsidus? Kust see põlgus? Ja kelle pärast? Juba palju aastaid olen ma oma lauas toitnud igaüht, kes süüa on tahtnud, ega ole küsinud, kas ta on kõrgest või madalast soost, rikas või vaene, kaupmees või suli. Oma silmaga olen ma näinud, kuidas mu toitu on söönud lõpmata paljud hulgused, kuid kunagi pole mul pähe tulnud säärased mõtted, nagu selle inimese puhul. Tõesti, harilik inimene see küll ei ole, kelle pärast mind niisugune kitsidus on haaranud. Ses hulgusena paistvas inimeses peab olema midagi iseäralikku, kui mu vaim nõnda tõrgub temale külalislahkust osutamast.”

Seda mõelnud, tahtis abt teada saada, kes see mees on. Kuuldes, et see on Primasso ja ta on siia tulnud selleks, et oma silmaga näha saada abti heldust, millest ta ammu on kuulnud, hakkas tal häbi, ja soovides oma halba käitumist parandada, püüdis abt talle igati oma lugupidamist näidata. Pärast lõunat laskis ta Primasso peenelt ja väärikalt riidesse panna, andis talle raha ja ratsu ning jättis talle vabaduse kas ära sõita või kohale jääda. Rõõmustades selle üle, tänas Primasso teda kõigest südamest ja sõitis ratsa tagasi Pariisi, kust ta jalgsi oli tulnud.”

Taibuka inimesena sai Cane della Scala ilma pikematagi aru, mida Bergamino öelda oli tahtnud, ja lausus naeratades:

“Bergamino, sa oled üsna teravmeelselt näidanud oma meelehärmi, oma leidlikkust, minu kitsidust ja seda, mida sa minult soovid saada. Tõepoolest, kitsidus pole minu üle kunagi varem nõnda võimust võtnud kui praegu sinu puhul, kuid ma ajan ta minema sellesama kepiga, millest sina siin seletasid.”

Ta laskis kinni maksta Bergamino arve, andis talle selga oma uhked riided, kinkis lisaks veel raha ja ratsu ning jättis talle vabaduse kas ära sõita või sinna jääda.