Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 6

Algab Dekameroni esimene päev, kus autor seletab, mispuhul hiljemesinevad isikud kokku tulevad vestlema ja siis Pampinea juhtimisel jutustavad, mis kellelegi meeldib.

Niipea kui ma endamisi arutades järele mõtlen, kui loomupäraselt tundehellad te kõik, mu kaunid daamid, olete, tunnen ma, et käesoleva teose sissejuhatus paistab teile raske ja kurb, sest just niisugune on ta etteotsa paigutatud valus mälestus möödunud katkutaudist, mis nii raske oli igaühele, kes seda nägi või teisiti tunda sai. Kuid ma ei taha teid oma sissejuhatusega ära hirmutada, nagu peaksite te ka edasi lugedes kohtama aina õhkamisi ja pisaraid. See õudne algus tähendab teile sedasama, mis teekäijatele raskesti ligipääsetav järsk mägi, mille taga asetseb imekaunis lagendik, – seda meeldivam, mida raskem oli üles tippu tõusta ja sealt alla laskuda. Nagu äärmisele rõõmule järgneb kurbus, nii lõpevad ka õnnetused rõõmu tulekuga. Lühikesele kurvale osale (ütlen lühikesele, sest selleks ei kulu palju sõnu) järgneb kohe meelelahutus ja lõbu, nagu ma teile olen eespool tõotanud ja mida pärast niisugust algust keegi ilma selle tõotuseta ei teaks oodata. Ja tõepoolest, kui ma teid oma eesmärgi juurde oleksin saanud viia teist, korralikumat ja mitte seda järsku rada mööda, siis oleksin ma seda meelsasti ka teinud, aga kuna on võimatu ilma nende mälestusteta seletada nähtuste põhjust, millest allpool juttu on, siis olen ma teatud määral sunnitud neist kirjutama.

Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes, ses Itaalia kõige kaunimas linnas, puhkes surmakülvav katk, kas taevatähtede mõjul või jumala õiglase viha poolt surelikele määratud karistusena nende pattude eest. Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõud, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. Ei mõjunud ka see, et vagad inimesed sel puhul korraldatud protsessioonides või mõnel teisel kombel oma alandlike palvetega alatasa jumala poole pöördusid.

Mainitud aasta kevade algul hakkas see tõbi õudsel ja imelikul viisil oma kohutavat tööd tegema. Ta avaldus siin teistmoodi kui idamaal, kus verejooks ninast oli selgeks märgiks, et inimest ootab möödapääsmatu surm; siin ilmusid haiguse algul nii meestel kui naistel kubemesse või kaenla alla muhud, mis kasvasid hariliku õuna või muna suuruseks, esinedes vahel suuremal, vahel väiksemal määral. Rahvas nimetas neid katkumuhkudeks. Mainitud kehaosadest levisid need surmatoovad katkumuhud lühikese ajaga üle kogu keha; tõve järgmiste tunnustena ilmusid käsivartele, reitele ja mujale mustad või siniverkjad tähnid, mõnikord suured ja harvad, mõnikord väikesed ja tihedad. Ja nagu nähtavale ilmunud muhk nii alguses kui ka pärastpoole kõige kindlamalt surma ennustas, nõnda tegid seda ka need tähnid. Näis, et arsti nõuanded ja ravimid ei avaldanud sellele tõvele mingit mõju ja neist polnud mingit kasu. Kas oli haiguse laad niisugune või ei tundnud ravijad haiguse põhjusi (kui mitte arvesse võtta õpetatud arste, siis oli neid ravijaid, nii mehi kui naisi, lõpmatu hulk, aga kellelgi neist polnud arstiteadusest vähematki aimu) ega leidnud seepärast vastavaid vahendeid, igatahes terveks said ainult väga vähesed. Peaaegu kõik surid enam-vähem kolmandal päeval pärast haigusetunnuste ilmumist, enamasti ilma palavikuta või muude kõrvalnähtudeta. Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad. Veelgi pahem oli see, et mitte üksnes rääkimine ja läbikäimine haigega ei andnud tervele edasi haigust ega saanud surma põhjuseks, vaid tõbi nakatus ka haige riiete või muude nende poolt kasutatavate asjade paljast puudutamisest.

Seda, millest ma nüüd tahan rääkida, on päris imelik kuulda. Kui mu enese ja paljude teiste silmad seda ise pealt poleks näinud, ei julgeks ma seda uskuda, veel vähem sellest kirjutada, kuigi ma seda oleksin kuulnud usaldusväärselt isikult. Sel tõvel oli nimelt nii suur võime ühelt teisele nakata, et seda ei juhtunud ainult inimestega, vaid palju enamatki: kui tõbise või tõppe surnud inimese asjasse puutus loom, siis haigestus temagi ja suri lühikese aja jooksul. Nagu öeldud, nägin ma ühel päeval sellist juhtumit ise oma silmaga pealt: katkutõppe surnud inimese kaltsud olid välja tänavale visatud ja kaks siga, nagu see neil kombeks on, asusid nende kallale algul kärsaga, siis hammastega, tuuseldades neid edasi-tagasi. Veidi hiljem aga hakkasid loomad tiirlema, nagu oleksid nad mürki võtnud, ning langesid õnnetute kaltsude peale surnult maha.

Sellised ja paljud teised selletaolised või jubedamadki juhtumid tekitasid ellujäänutes igasuguseid hirmukujutlusi ja kõigil oli hinges üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda. Mõned arvasid, et kaine eluviis ja hoidumine liialdustest aitab tõhusalt kurjale vastu panna; nad koondusid väikestesse ringidesse ning elasid teistest lahus, varjates ennast ja sulgudes majadesse, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Tarvitades suurima mõõdukusega kõige valitumaid roogi ja peenemaid veine, vältides liialdusi ja lubades mitte kedagi väljaspoolt enesega rääkida ning surmast või haigeist uudiseid tuua, saatsid nad oma aega mööda muusikaga ja muu meelelahutusega, mida nad võisid endile lubada. Teised aga olid vastupidisel arvamisel, väites, et selle häda vastu on kõige tõhusam rohi palju juua ja nautida, lauldes ja lõbutsedes ringi hulkuda, nii palju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita kõige üle. Ja nii nagu nad rääkisid, nõnda nad ka talitasid, kuivõrd see nende võimuses seisis, rännates päeval ja ööl ühest kõrtsist teise, juues sihitult ja piiri pidamata, ja seda enamasti ikka võõrastes majades, kus midagi neile meele järele oli või kõlbas. Ja seda oli neil kerge teha, sest kõik olid oma asjadele käega löönud, nagu poleks neil enam kaua elada. Majad olid enamikus üldiseks omanduseks muutunud, ja kui võõras sinna sisse astus, võis ta seal talitada nagu peremees kunagi. Kuigi need, kes nõnda mõtlesid, oma loomalikele tungidele järele andsid, hoidusid nad siiski haigetest võimalikult eemale. Niisuguses masendatud ja viletsas olukorras langes ja kadus meie linnas peaaegu täiesti kõigi jumalike ja inimlike seaduste autoriteet, sest nende valvajad ja täidesaatjad olid kõik kas surnud või haiged nagu teisedki elanikud, või oli neile üle jäänud nii vähe teenijaskonda, et ei suudetud enam mingit ülesannet täita, – ja seetõttu oli igaühel lubatud teha kõik, mis süda soovib.

Paljud aga olid valinud kesktee selle kahe eluviisi vahel: nad ei piiranud ennast söögi suhtes nagu esimesed ega läinud üle piiri joomise ja liialdustega nagu teised, vaid tarvitasid kõike seda parajal määral ja tarvidust mööda; ei sulgunud tuppa, vaid hulkusid ringi, hoides käes lilli, lõhnavaid taimi või muid aromaatseid rohte, mida sageli nuusutasid, pidades väga kasulikuks oma aju lõhnadega kosutada, sest õhk oli täis laipade, haigete ja arstimite läppunud lehka. Teiste arvamus oli rangem, kuid võib-olla õigem, et kõige parem abinõu tõve vastu on selle eest põgeneda. Selles veendunud, jätsid paljud mehed ja naised, kes peale enese millegi muu pärast muret ei tundnud, maha kodulinna, majad ja kodud, oma sugulased ja varandused ning läksid maale võõrasse kohta või ka oma kodukohta, nagu ei saaks jumala viha, mis inimeste nurjatust selle tõvega nuhtles, neid ükskõik kust kätte ja tabaks tingimata ainult neid, kes linnamüüride vahele on jäänud. Nad näisid arvavat, et linnale on kätte jõudnud viimne tund ja sinna ei tohi jääda ainsatki hinge.

Neist nii erisuguste vaadetega inimestest ei surnud küll mitte kõik, aga kõik ei pääsenud ka eluga; haigus tabas nii neid kui noid, ükskõik, kus nad ka olid. Niipea kui nad nõrgaks muutusid, jäeti nad peaaegu täiesti maha, nagu nad ise terved olles teistele tervetele eeskuju olid andnud. Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldse mitte. Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad. Haigestunud meeste ja naiste eest, keda oli äraarvamatult palju, kandsid hoolt ainult mõned helde südamega sõbrad (neid sõprugi oli vähe) või ahned teenijad, keda meelitas abistama ülemäära suur tasu. Aga neidki oli vähe järele jäänud, ja need toored ning asjatundmatud mehed ja naised oskasid vaevalt muud teha kui haigetele kätte anda, mida need tahtsid, või pealt vaadata, kui nad surid. Ses teenistuses hukkusid nad sageli ise koos kõige oma tasuga. Kuna naabrid, sugulased ja sõbrad haigeid maha jätsid ja ka teenijaist puudus oli, siis oli selle tagajärjeks ennekuulmatu nähtus: kui haigestus isegi mõni peen, ilus ja suursugune daam, siis polnud tal selle vastu midagi, et teda teenis mõni mees, ükskõik kas noor või vana, ja kui haigus nõudis, oli ta valmis ilma vähemagi häbita iga oma kehaosa paljastama, mida ta muidu ainult teise naise juuresolekul oleks teinud; küllap hiljem selle tagajärjel tõvest pääsnute juures ka häbi ja autunne vähenes. Muude hulgas surid ka paljud, kes ehk ellu oleksid jäänud, kui neid keegi oleks aidanud. Ja nii oli haigete puuduliku hoolitsemise ning nakkuse tugevuse tõttu surijate arv linnas nii päeval kui öösel niivõrd suur, et oli jube seda mitte ainult pealt näha, vaid isegi sellest kuulda. Nii tekkisid linna elanikel, kes ellu jäid, hoopis teistsugused kombed kui seni.

Oli kombeks, nagu seda nüüdki veel näeme, et surnu majja tulid kokku naissoost sugulased ja naabrid, et siin kadunu lähemate omastega koos itkeda; teiselt poolt aga kogunesid surnu majaläve ette meessoost sugulased, naabrid ja teised linnakodanikud, ning selle järgi, kes kadunu oli, tulid siia ka vaimulikud. Kadunud kaaslased tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid teda matuserongis küünalde ja laulu saatel kirikusse, mille ta enne surma enesele välja oli valinud. Kui aga taud ägedamaks muutus, ununesid need kombed täiesti ja nende asemele tulid uued. Inimesed surid, ilma et naised kokku oleksid tulnud; palju oli ka neid, kes sellest elust lahkusid, ilma et keegi nende juures oleks viibinud; hoopis vähe oli neid, kellele osaks said lähedaste härdad kaebed ja kibedad pisarad; küll aga oli see-eest sageli kuulda naeru, naljatusi ja üldist lõbusat tuju – selle kombe võtsid meeleldi omaks daamid, kes unustasid naiseliku kaastunde, et ainult oma tervist säilitada. Harva juhtus, et surnukeha kirikuni saatsid rohkem kui kümme või kaksteist naabrit, ja needki polnud auväärsed ja lugupeetud linnakodanikud, vaid omamoodi surnumatjad lihtrahva hulgast, keda hüüti bekiinideks ja kes oma töö eest tasu said. Nad ilmusid kirstu juurde ja ruttasid sellega kiiresti minema, kuid mitte selle kiriku juurde, mida kadunu ise enne surma endale välja oli valinud, vaid enamasti kõige lähema kiriku juurde, kandes teda nelja või kuue vaimuliku saatel väheste küünaldega või hoopis ilma nendeta. Need vaimulikud, kes surnu ees käisid, ei hakanud ennast vaevama pika ja piduliku tseremooniaga, vaid asetasid laiba mainitud surnumatjate abiga esimesse juhuslikult vabasse hauda.

Veelgi haletsemisväärsemat pilti pakkus alamrahva ja suurelt jaolt ka keskseisusse kuuluvate inimeste saatus: lootus või vaesus hoidis neid sageli oma kodu küljes kinni ja nad käisid läbi ainult naabritega; neid haigestus päevas tuhandete kaupa, ja kuna neid keegi ei teeninud ega aidanud, surid nad peaaegu kõik. Paljud neist heitsid hinge tänaval päeval ja öösel, paljusid tabas surm küll kodus, aga nende surmast said naabrid teada alles siis, kui hakkasid tundma laguneva surnukeha lehka. Kõik kohad olid tulvil surijaid. Kartes nakatumist surnult, aga ühtlasi kaasa tundes lahkunuile, toimisid naabrid enamasti ikka ühteviisi: nad tassisid kas ise või kandjate abiga, kui neid saadaval oli, laibad majast välja ning panid nad välja läve ette maha, kus neid möödaminejad võisid lõpmatul arvul näha, eriti hommikuti. Siis saadeti kirstule järele. Kuid oli ka neid, kes kirstu puudumisel laiba laudadele asetasid. Sageli võis ühel kanderaamil näha kaht või kolme laipa, kuid juhtus sedagi, ja kes jõuaks neid juhtumeid loetleda, et ühel ja samal kanderaamil lamasid naine ja mees, kaks või kolm venda või ka isa ja poeg jne. Tuli väga sageli ette sedagi, et matuserongiga, mille ees paar preestrit risti kandes käisid, liitusid veel kandjad kolme või nelja kanderaamiga, nii et preestritel, kes arvasid, et neil on matta ainult üks surnu, tuli matta kuus või kaheksa laipa, vahel isegi rohkem. Surnuile ei avaldatud austust ei pisarate, küünalde ega saatjatega, mindi isegi nii kaugele, et surnud inimesest niisama vähe hooliti kui tänapäeval kärvanud kitsest. Siit näeb selgesti, et sellal kui asjade harilik käik tarkugi ei õpeta väikesi ja harva esinevaid kaotusi kannatlikult taluma, võivad suured õnnetused kõige harilikumaidki inimesi muuta arukaks ja ükskõikseks. Kuna selle tohutu hulga laipade matmiseks, mis kõigi kirikute juurde iga päev ja peaaegu iga tund kokku toodi, pühitsetud maad ei jätkunud, eriti kui oleks tahetud muistse kombe järgi igaühele eri matusepaik anda, siis kaevati kirikute juures kitsaks jäänud surnuaedade maasse määratu suured augud, kuhu paigutati sadade kaupa järjest juurde toodavaid laipu, laoti nad kiht kihi peale nagu mingit kaupa laeva laoruumi ja kaeti nad kergelt mullaga, kuni auk ääretasa täis sai.

Et mitte enam jutustada meie linna poolt läbi elatud kannatuste kõigist üksikasjust, ütlen, et kui see aeg raske oli linnale, siis ei säästnud ta sugugi vähem ka linnalähedast maad. Kui kõrvale jätta lossid, mis sarnanesid väikesel mõõdul linnale, siis jäid vaesed õnnetud talupojad oma peredega laialipillatud külades ja taludes ilma arstiabita ja hoolitsuseta ning surid teedel, viljapõldudel ja majades nii ööl kui päeval mitte kui inimesed, vaid peaaegu nagu loomad. Nagu linnakodanikud, nii muutusid nemadki kommetelt lõdvaks ega tundnud oma asjade ja tegude pärast vähematki muret, vaid ootasid igal uuel saabuval päeval aina surma. Neile ei läinud korda, mis saab nende loomadest, maast ja tehtud töödest, nad katsusid seda, mis neil käepärast oli, lõpuni ära tarvitada kuidas oskasid. Ja nii hulkusid härjad, eeslid, lambad, kitsed, sead, kanad ja isegi inimtruud koerad kodust väljaaetuna omapead väljadel, kus vili oli koristamata ja isegi lõikamata maha jäetud. Päeval end täis söönud loomad läksid, nagu oleks neil mõistust olnud, õhtul ilma karjase sundimata tagasi koju.

Kuid jättes maa ja pöördudes tagasi linna, võin ma ainult seda öelda, et taeva ja osalt vahest ka inimeste karmus oli nii suur, et ränga katkutõve tõttu ja seetõttu, et nakkuse kartusel terved haigete eest halvasti hoolitsesid või neid omapead jätsid, suri Firenze linnamüüride vahel märtsist juulini enam kui sada tuhat inimest, kuna enne seda taudi vaevalt teatigi, et linnas nii palju inimesi elab. Kui palju suuri losse, ilusaid maju, toredaid elamuid, mis varem olid täis rahvast, härrasid ja daame, jäi tühjaks viimse teenrini! Kui palju nimekaid sugukondi, suuri pärandeid ja tohutuid rikkusi jäi ilma pärijateta! Kui palju oli väärikaid mehi, kauneid naisi, toredaid noormehi, keda Galenos, Hippokrates ja Asklepios ise oleksid täiesti terveks tunnistanud, kes hommikust sõid omaste, seltsimeeste ning sõpradega, aga õhtust juba teises ilmas oma kaugete esivanemate seltsis!

Mul on raske nii pikalt neil kannatustel peatuda. Jättes seepärast vahele, mida vahele jätta saab, ütlen ainult niipalju, et sellal kui meie linn niisugustes tingimustes peaaegu tühjaks jäi, juhtus, nagu ma hiljem usaldusväärselt inimeselt kuulsin, et ühel teisipäeva hommikul pärast jumalateenistust said Santa Maria Novella auväärses, aga peaaegu tühjas kirikus kokku seitse noort daami, kes kõik üksteisega seotud olid sõpruse, naabruse või sugulussidemetega ning kõik ajakohaselt leinariideid kandsid. Keegi neist polnud üle kahekümne kaheksa ega alla kaheksateistkümne aasta vana, kõik nad olid arukad, kõrgest soost, ilusad, hästikasvatatud ja kombelised. Ma nimetaksin neid nimepidi, kui poleks põhjust sellest hoiduda: ma ei taha, et keegi neist tulevikus peaks häbenema allpool järgnevate lugude pärast, mis nad jutustasid või kuulsid, sest tänapäeval on lubatud lõbude piirid palju kitsamad kui tol ajal. Eelpool mainitud põhjustel olid need piirid tol ajal palju avaramad, mitte ainult nende ea, vaid ka palju küpsema ea kohta. Samuti ei soovi ma kadedaile, kes valmis on isegi laitmatut elu elavat inimest salvama, põhjust anda sündsusetute juttudega väärikate naiste ausa nime rüvetamiseks. Et aga segi ajamata kõigest aru saada, mida keegi allpool räägib, kavatsen ma igaühele niisuguse nime anda, mis kellegi omadustele kas täielikult või osaliselt vastab. Esimest, teiste hulgas kõige vanemat, nimetame Pampineaks, teist Fiammettaks, kolmandat Filomenaks, neljandat Emiliaks, viiendat Laurettaks, kuuendat Neifileks ja viimast mitte just ilma põhjuseta Elisaks. Kõik nad olid kokku rääkimata, täiesti juhuslikult kokku saanud ühes ja samas kiriku osas, kus nad poolringis istet võtsid. Jättes issameie lugemise, ohkasid nad ja hakkasid omavahel halbadest aegadest elavalt vestlema. Vähe hiljem, kui teised vaikisid, hakkas Pampinea rääkima:

“Mu kallid daamid, olete vist küll palju kordi nagu minagi kuulnud, et ei tee kellelegi kahju oma õigust sündsalt kasutada. Igaühel, kes ilmale on sündinud, on loomulik õigus oma elu nii palju kui võimalik hoida, säilitada ja kaitsta. See on sedavõrd õige, et vahel on oma elu päästmiseks isegi süütuid inimesi tapetud. Kui seda lubavad seadused, mis peavad hoolitsema iga sureliku hea käekäigu eest, kas ei tohi siis palju rohkem meie ja iga teine inimene kellelegi kahju tegemata tarvitusele võtta kõik võimalikud abinõud oma elu alalhoidmiseks? Tarvitseb mul vaid kujutleda ainult meie käitumist täna hommikul, jah, ka paljudel teistel möödunud päevadel, ning mõelda, kuidas ja mis me rääkisime, ning mul on selge nagu vahest teilgi, et igaüks on hirmul iseenda pärast. Kuid mitte see ei pane mind imestama, vaid see, et oma naiseliku tundlikkuse juures keegi meist ei otsi väljapääsu sellest olukorrast, mille pärast igaüks meist põhjendatult väriseb. Mulle näib, et me elame siin ainult selleks, et tunnistada, kui palju laipu kalmistule viiakse, või et kuulata, kas siinse kloostri mungad, kelle arv täiesti kokku on sulanud, ka ettenähtud kellaajal oma teenistust peavad, või et oma riietusega igaühele näidata oma häda ja selle suurust. Siit väljudes võime näha, kuidas kõikjal laipu ja haigeid kantakse, kuidas need, kes avalike seaduste põhjal oma süütegude pärast pagendusele on mõistetud, nende seaduste üle irvitavad ja märatsedes ringi jooksevad, teades, et nende täidesaatjad on surnud või haiged; kuidas linna põhjakihid, bekiinid, kes meie verest elavad, meie nuhtluseks igal pool ringi ratsutavad ja luusivad, irvitades meie ja meie hädade üle rõvedate lauludega. Muud ma ei kuulegi kui ikka ainult: “Need on surnud ja nood on suremas.” Kui aga inimese moodi käitutaks, kostaks kõikjalt meie kõrvu ainult haledat nuttu. Ma ei tea, kas teiega on sama lugu mis minuga, aga ma kardan, et siit koju minnes ei leia ma suurest perest enam kedagi eest peale oma ümmardaja, ning mind haarab hirm ja kõik mu ihukarvad tõusevad püsti. Kuhu ma ka läheksin ja kus viibiksin, ikka viirastuvad mulle lahkunute varjud, kuid mitte niisugustena, nagu ma neid olin harjunud nägema, vaid nad hirmutavad mind oma uue kes-teab-kust saadud õudse välimusega. Seepärast ei tunne ma ennast kuskil hästi, ei siin kirikus ega mujal, isegi mitte kodus, ja seda enam, et mulle näib, nagu poleks peale meie kedagi enam järele jäänud, kel veri veel soontes voolab ja kel on koht, kuhu minna. Olen sageli kuulnud räägitavat inimestest (kui neid veel järele on jäänud), kes ei tee vahet sündsa ja kõlvatu vahel, vaid ainult ihast aetuna, üksi või teistega koos, päeval või öösel, kõike teevad, mis neile ainult lõbu pakub. Ja mitte ainult vabad inimesed, vaid ka need, kes on kloostritesse suletud, on tulnud otsusele, et ka neile sobib ja on lubatud mis teistelegi; ning murdes sõnakuulmise tõotust ja andudes lihalikele lõbudele, on nad muutunud liiderlikuks ja kombelõdvaks, lootes nõnda surmast pääseda. Kui see nii on (selge, et nii see ka on), mis meie siis siin teeme? Mida me ootame? Millest me unistame? Miks peame meie oma tervise suhtes hooletumad ja loiumad olema kui kõik teised kaaskodanikud? Kas oleme vähem väärt kui teised või arvame, et meie elu on meie keha külge kõvemate sidemetega kinnitatud kui teistel ja meil pole tarvis muretseda selle pärast, mis meie tervisele kahju võiks tuua? Me eksime, me petame ennast! Kui rumalad me oleme, kui niiviisi mõtleme! Me võime selles täielikult veenduda, meenutades, kui palju ja kui tublisid noormehi ja daame see julm taud on juba surma saatnud! Et meid jonnakuse või hooletuse tõttu ei tabaks see oht, mida me nii või teisiti saaksime vältida, pean ma kõige paremaks (ma ei tea, kas te samal arvamisel olete mis mina) siit linnast üheskoos lahkuda, nagu seda juba paljud on teinud ja veelgi teevad. Vältides nagu surma teiste halba eeskuju, läheksime siit korralikult maale oma mõisatesse, mida meil igaühel küllalt leidub, ja anduksime seal mõistlikkuse piirist üle astumata meelelahutustele, rõõmudele ja lõbustustele, mida võime endale lubada. Seal kuuleme linnukeste laulu, näeme haljendavaid künkaid ja aasu, põldusid, millel vili merena lainetab, tuhat liiki puid, hoopis avaramat taevast, mis küll meie pärast vihane näib olevat, aga siiski meie eest oma igavest ilu ei varja, ja mida on palju mõnusam vaadata kui meie tühjaks jäänud linna müüre. Pealegi on õhk seal hoopis värskem ja kõike, mida me niisugusel ajal vajame, on seal palju suuremas külluses kui siin; seal on vähem põhjust ka tuska tunda. Kuigi ka seal talupoegi sureb nagu siin linnakodanikke, on seal siiski vähem ebameeldivusi, sest maju ja elanikke kohtab seal harvemini. Teisest küljest ei jäta me siin ju kedagi maha, ümberpöördult, me oleme siin tõttöelda ise mahajäetud, sest surres või surma eest põgenedes on omaksed meid ses õnnetuses üksi omaette jätnud, nagu oleksime neile võõrad olnud. Niisiis, kui me selle nõu järgi teeme, pole meil karta mingit etteheidet; kui aga mitte, siis võivad meid ees oodata kannatused, meelehärm ja vahest surmgi. Seepärast, arvan ma, me teeksime hästi, kui me oma ümmardajaid kaasa kutsudes ja neil kõiki tarvilikke asju kaasa võtta käskides kord ühes, kord teises paigas peatuksime ning endale lubaksime kõiki lõbustusi ja meelelahutusi, mis niisugusel ajal võimalikud on. Niiviisi võiksime elada senikaua, kuni näeme (muidugi kui surm meid enne ei taba), missuguse lõpu taevas kõigele sellele määrab. Tuletan teile meelde, et parem on meil siit väärikalt lahkuda kui jääda siia ebaväärikalt aega mööda saatma nagu paljud teised.”

Kuuldes Pampinea sõnu, kiitsid teised daamid ta nõu heaks, ning soovides selle järgi talitada, hakkasid juba omavahel arutama mida teha, nagu tuleks neil püsti tõustes kirikust otsemaid teele asuda. Kuid Filomena, kes oli kõige ettevaatlikum, lausus:

“Kuigi kõik, mis Pampinea rääkis, väga hea on, siiski ei maksa nõnda kiirustada, nagu teil plaanis näib olevat. Tuletagem meelde, et me kõik oleme naised ja keegi meist pole nii lapselik, et ei teaks, mis moodi naised omapead on ja kui raske meil on ilma meeste hoolitsuseta oma elu sisse seada. Meil pole püsi, me oleme jonnakad, kahtlustajad, meil puudub meelekindlus, me oleme arad; seepärast kardan ma väga, et kui me teisi ei lase end juhtima tulla, laguneb meie seltskond üsna varsti koost ja see teeb meile vähem au kui vahest soovitav oleks. On parem enne kaaluda kui asjaga alustada.”

Seepeale lausus Elisa:

“Tõsi küll, mees on naise pea ja ilma meeste juhtimiseta jõuavad meie üritused harva kiiduväärt lõpule. Aga kust neid mehi võtta? Teatavasti on meie omaksed enamasti kõik surnud, need aga, kes ellu on jäänud, soovides vältida sedasama õnnetust, millest meiegi tahame eemale hoiduda, põgenevad salkades üks sinna, teine tänna, ja me ei tea, kus nad praegu asuvad. Võõraste poole aga pole sünnis pöörduda. Kui me tahame, et me käsi hästi käiks, siis peame leidma niisuguse tee oma elu korraldamiseks, et seal, kuhu me lõbu ja puhkust läheme otsima, ei ootaks meid pahandused ja häbi.”

Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. Ühel oli nimeks Pamfilo, teisel Filostrato ja kolmandal Dioneo; kõik nad olid haritud ja meeldivad inimesed. Nüüd aga oli nende kõikide sooviks sel vapustaval ajal kokku saada oma daamidega, kes ka kõik kolm juhuslikult siinse seitsme hulgas viibisid. Mõned daamidest olid mõne noormehega ka sugulusvahekorras. Vaevalt märkasid noormehed daame, kui ka need noid nägid, ning Pampinea naeratas ja ütles:

“Vaadake, kuidas õnn on meie poolt, saates meile need mõistlikud ja tublid noormehed, kes meeleldi valmis on meile juhtijaiks ja teenreiks hakkama, kui me neid ainult ses ametis näha soovime.”

Neifile läks häbist üleni punaseks, sest ta oli neist, keda üks noormeestest armastas, ja ta lausus:

“Jumala pärast, mõtle, mis sa räägid, Pampinea! Ma tean kindlasti, et neist kõigist seal võib ainult head rääkida ja ma usun, neile sobivad suuremad ülesanded. Samuti mõtlen ma, et nende seltsis viibimine meeldiks ja teeks au isegi meist kaunimaile ja väärikamaile daamidele. Kuid nagu teada, on nad mõnesse meist armunud, ja ma kardan, et võidakse (kuigi see meie ega nende süü pole) meist halvasti rääkima hakata ja meile häbi teha, kui me nad kaasa võtame.”

Seepeale ütles Filomena:

“See ei tähenda midagi. Kui ma ausalt elan ja mu südametunnistus puhas on, siis räägitagu mistahes, mind kaitsevad jumal ja tõde ise. Kui nad ainult nõus oleksid kaasa tulema, siis võiksime öelda nagu Pampinea, et õnn on meie poolt.”

Kuuldes tema sõnu, ei mõelnudki teised daamid vaikida, vaid olid kõik üksmeelselt valmis noormehi enda juurde kutsuma, neile oma kavatsustest rääkima ja neid paluma, et nad suvatseksid selleks teekonnaks nende seltsi tulla. Pampinea, kes ühele noormeestest sugulane oli, tõusis kohe püsti ja läks noormeeste juurde, kes eemal seistes daamide poole vaatasid. Ta tervitas neid rõõmsalt, seletas neile oma kavatsustest ning palus kõigi nimel puhaste, vennalike mõtetega neile seltsiks tulla. Noormehed arvasid algul, et nendega nalja tehakse, kuid nähes, et Pampineal on tõsi taga, vastasid nad rõõmsalt, et on valmis kaasa tulema. Enne kirikust lahkumist leppisid nad ilma pikemata kokku, mis enne teekonda veel teha tuleb.

Kui kõik, mis vaja, täpselt ette oli valmistatud, samuti ka ette teadustatud sinna, kuhu nad kavatsesid minna, asusid daamid mõnede oma ümmardajatega ja kolm noormeest oma teenritega järgmise päeva – see on kolmapäeva – hommikul teele ning lahkusid linnast. Käinud ära vaevalt kaks penikoormat, jõudsid nad oma esialgsele peatuskohale. See koht asus teedest eemal väikese mäe otsas, kus kasvas tihedasti mitmesuguseid rohelisi põõsaid ja taimi, mis silmale suurt mõnu pakkusid. Mäe harjal asus loss ilusa suure siseõuega, lahtiste rõdudega, saalide ja tubadega, millest igaüks omaette oli tore ja suurepäraste rõõmsate piltidega kaunistatud. Ümberringi asusid aasad ja imeilusad aiad, samas ka kaevud värske veega ja keldrid kallite veinidega, mis oleksid sobinud pigem veinitundjaile kui karskeile ja hästikasvatatud daamidele. Oma suureks rõõmuks leidis päralejõudnud seltskond eest kõigiti puhtad ruumid; voodid olid üles tehtud, põrandad kaetud pillirooga, kõikjale oli puistatud lilli, mis sellel aastaajal saadaval olid. Kui saabujad istet olid võtnud, ütles Dioneo, kes teiste hulgast silma paistis oma lõbusa olemisega ja vaimukusega:

“Mu daamid, meid on siia toonud pigem teie õige vaist kui meie mõistus. Mis teie siin kavatsete oma mõtetega ette võtta, seda ma ei tea; minu mõtted aga jäid linnavärava taha, kui ma ennist sealt teie seltsis väljusin. Seepärast emba-kumba, kas olete valmis siin minuga koos lõbutsema, naerma ja laulma (muidugi nii palju kui see teie väärikusega kokku käib), või lasete mind oma muremõtetega tagasi kannatavasse linna pöörduda.”

Sellele vastas lõbusalt Pampinea, nagu oleks temagi suutnud muremõtted enesest eemale ajada:

“Sa ütlesid hästi, Dioneo, siin tuleb elada lõbusalt; muud põhjust meil ju polnud murede eest põgeneda. Kuid kuna kõik see, mil kindlat kuju pole, kaua ei kesta, siis arvan ma kui nende mõtete algataja, mis meie kena seltskonna kokku tõid, et meie hea tuju peaks siiski kestma ning meil oleks vaja juhtijat, keda me austaksime kui vanemat, kelle sõna me kuulaksime ja kelle mõtted tegeleksid ainult sellega, kuidas meile lõbusat elu korraldada. Kuid et igaüks meist tunda saaks niihästi hoolitsemise koormat kui ka auameti-mõnu ja kellelgi kadedust ei tekiks, panen ma ette, et see koorem ja au järgemööda igaühele meist üheks päevaks osaks langeks. Esimene vanem tuleks meil valida, järgmise päeva vanema aga määraks õhtupalvuse liginemisel oma äranägemise järgi see, kes päeval vanemaks oli. Kes aga nõnda teiste ülemaks on saanud, peab oma valitsemispäeval oma tahtmise järgi talitama ja ära määrama, kus ja kuidas meil tuleb elada.”

Need sõnad meeldisid kõigile väga ja Pampinea valiti üksmeelselt esimese päeva vanemaks. Filomena aga jooksis kiiresti loorberipuu juurde, sest ta oli sageli kuulnud, kuidas loorberilehtedega austust märgitakse ja kui väärikas see on, kes loorberipärja ära on teeninud. Ta murdis mõne oksa, punus neist ilusa pärja ja pani selle Pampineale pähe. Kuni seltskond kokku jäi, oli see pärg ta kandjale kuningliku võimu ja autoriteedi tunnuseks.

Kuningannaks saades laskis Pampinea enda juurde kutsuda noormeeste teenrid ja daamide ümmardajad, keda oli neli, käskis neid hästi tähele panna ja ütles siis, kui kõik vait olid jäänud:

“Et teile esimesena eeskuju anda, kuidas meie seltskond korralikult ja mõnuldes enesele häbi tegemata võib elada ning senikaua kesta, kuni me ise soovime, määran ma kõigepealt Dioneo teenri Parmeno oma õuemeistriks. Tema ülesandeks jääb hoolitseda kogu meie teenijaskonna ja toidu eest. Pamfilo teener Sirisco saagu meie arvepidajaks ja laekuriks ning ta kuulaku Parmeno käsku. Tindaro jääb Filostrato ja teise kahe noormehe juurde neid teenima, kui muud kohustused peaksid teisi teenreid takistama. Minu ümmardaja Misia ja Filomena ümmardaja Licisca jäävad kööki, kus neil Parmeno korralduse kohaselt tuleb hoolikalt toitu valmistada. Lauretta ümmardaja Chimera ja Fiammetta ümmardaja Stratilia jäävad daamide tubasid korraldama ja valvama meie ühiste ruumide puhtuse eest. Me soovime ja nõuame, et igaüks, kes tahab meie poolehoidu pälvida, hoiduks väljast sisse toomast uudiseid peale lõbusate, ükskõik kuhu ta ka läheks ja kust ta tuleks, mida ta ka kuuleks ja näeks.”

Vaevalt oli Pampinea andnud need korraldused, mida kõik heaks kiitsid, kui ta rõõmsalt püsti tõusis ja ütles:

“Siin on meil aedu ja aasu ning palju teisi veetlevaid kohti. Igaüks võib jalutada nii palju kui süda kutsub, aga niipea kui kell lööb üheksa, olgu kõik kohal, et võiksime einetama hakata kuni veel jahe on.”

Kui uus kuninganna rõõmsale seltskonnale loa andis lahkuda, läksid noormehed kaunite neidudega mõnusalt vesteldes aeda jalutama, kus nad mitmesugustest lilledest ilusaid pärgi punusid ja armastuslaule laulsid. Kui aga saabus kuninganna poolt määratud tund, tulid nad tagasi ning leidsid, et Parmeno on hoolikalt asunud oma kohuste täitmisele, sest alumise korruse saali astudes nägid nad, et lauad olid kaetud lumivalgete linadega, peekrid särasid hõbedaselt ja kõikjale oli puistatud leetpõõsa õisi. Kui kuninganna käsul käte pesemiseks vett oli antud, võtsid kõik istet nii, kuidas Parmeno oli määranud. Lauale ilmusid maitsekalt valmistatud road, samas ootasid ka kõige valitumad veinid ja kolm teenrit asusid sõna lausumata laudkonda teenima. Kuna kõik hästi ja korralikult oli tehtud, oli igaühel suurepärane meeleolu ja kõik sõid mõnusalt naljatledes ja suurt rõõmu tundes.

Kui laud ära oli koristatud, andis kuninganna käsu kohale tuua pillid, sest daamid ja noormehed oskasid tantsida, mõned neist hästi ka mängida ja laulda. Tema käsul võttis Dioneo lauto ja Fiammetta vioola ning nad hakkasid koos mahedat tantsuviisi mängima. Kuninganna saatis teenrid sööma ja hakkas teiste daamidega ning kahe noormehega selle muusika saatel aeglaste sammudega ringmängu mängima, selle lõppedes aga ilusaid, rõõmsaid laule laulma. Nõnda lõbustasid nad end seni, kuni kuninganna leidis, et on aeg puhkama minna. Kui kõik loa said lahkuda, läksid noormehed oma tubadesse, mis daamide omadest olid eraldatud ja kust nad eest leidsid ülestehtud voodid ja, nagu söögisaalistki, palju lilli. Ka daamid lahkusid, riietusid lahti ja heitsid puhkama.

Kella kolme paiku päeval tõusis kuninganna üles, laskis ka teised daamid ja noormehed äratada, öeldes, et päeval kaua magada pole kasulik. Siis läksid nad kõik välja aasale, kus kõrge rohi haljendas ja kuhu päike juurde ei pääsenud ning kus puhus pehme tuuleke. Siia rohu sisse istusid nad kuninganna soovil kõik sõõri maha ja ta ütles:

“Nagu näete, on päike veel kõrgel ja kuumus suur ning on kuulda ainult tsikaadide sirinat õlipuudel. Praegu kuhugi minna oleks ilmne rumalus. Siin on hea jahe olla, teil on käepärast kabe ja malelauad ning igaüks võib siin mõnu tunda nii kuidas talle meeldib. Kui te aga minu mõtte järgi tahate käia, siis võiksime päeva kuumema aja veeta mitte neid mänge mängides, kus ühe poole tuju paratamatult langeb, ilma et teine pool või pealtvaatajad seejuures palju lõbu tunneksid, vaid jutte vestes, sest kui üks midagi jutustab ja kogu seltskond kuulab, võime kõik rõõmu tunda. Vaevalt suudab meist igaüks ühe loo jutustada, kui päike juba vajuma hakkab ja õhk jaheneb ning siis võime oma lõbuks sinna minna, kuhu ise soovime. Kui see, mis ma praegu ette panin, teile meele järgi on, siis teemegi nõnda, sest ma olen valmis teie soovi kohaselt talitama. Kui aga mitte, siis tehku igaüks enne õhtutundi, mis talle meeldib.”

Nii daamid kui ka noormehed pooldasid juttude vestmist.

“Kui teil midagi selle vastu pole,” ütles kuninganna, “siis sel esimesel päeval jutustagu igaüks, mis ta ise soovib.”

Ja pöördudes oma paremal käel istuva Pamfilo poole, palus ta teda lahkelt mõne oma jutuga algust teha. Täites käsku, alustaski Pamfilo järgnevalt, kuna teised teda tähelepanelikult kuulama jäid.