Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 19

Martellino teeskleb jalutut ja teeb näo, nagu oleks teda terveks teinud püha Arrigo laip. Kui pettus avalikuks tuleb, saab ta peksa: ta võetakse kinni ja teda ähvardab poomissurm, kuid lõpuks pääseb ta siiski hädaohust.

Sageli, mu armsad daamid, on juhtunud, et pilge, mis oli sihitud teise vastu, eriti asjade puhul, mis austust väärivad, pöördub tagasi pilkaja enese vastu, mõnigi kord talle endale kahju tehes. Et täita kuninganna korraldusi ja oma novelliga asuda ülesseatud küsimuse lahendamisele, tahan ma teile jutustada, milline äpardus juhtus ühe meie kaaskodanikuga ja kuidas ta siiski ootamatult hädaohust õnnelikult pääses.

Mitte kaua aega tagasi elas Trevisos vaene sakslane Arrigo, kes tasu eest igaüht pakikandjana teenis. Teda peeti inimeseks, kes elas vaga ja laitmatut elu. Kas on see tõsi või mitte, aga kui ta suri, hakkasid ta surmatunnil, nagu trevisolased ise kinnitavad, kõik Treviso peakiriku kellad äkki helisema, ilma et keegi neid oleks puudutanud. Seda loeti üldiselt imeteoks ja kõik ütlesid, et Arrigo on pühak. Kogu linna elanikud jooksid kokku maja juurde, kus lamas ta laip, ja viisid selle kui pühaduse peakirikusse. Sinna hakkas kokku voolama jalutuid ja halvatuid, pimedaid, sante ja vigaseid, ning kõik lootsid, et nad laipa puudutades terveks saavad.

Sellel rahva suure ärevuse ja liikumise ajal juhtusid Trevisosse tulema kolm meie kaaskodanikku. Ühel oli nimeks Stecchi, teisel Martellino, kolmandal Marchese. Nad käisid härraste lossides inimesi lõbustamas, osates suurepäraselt lõustu teha ja teisi järele ahvida. Trevisos polnud nad veel kunagi varem käinud ja siin üldist sagimist nähes imestasid nad väga. Teada saades, mis kõige selle põhjuseks on, soovisid nad ise seda vaatama minna.

Kui nad oma asjad võõrastemajja olid jätnud, ütles Marchese:

“Läki nüüd kohe pühakut vaatama. Ma küll ei tea, kuidas tema juurde pääseb, sest kogu plats on kuuldavasti täis sakslasi ja teisi relvakandjaid, keda linna valitseja sinna on saatnud, et ära hoida rahutusi. Ka olevat kirik inimesi nõnda täis, et sinna enam ühtegi inimest sisse ei pääse.”

Martellino, kes seda kõike väga näha soovis, ütles:

“Mis seal ikka, küll ma juba abinõu leian, kuidas püha laiba juurde pääseda.”

“Kuidas sa sinna siis pääsed?” küsis Marchese.

“Tead,” vastas Martellino, “ma mängin santi, sina hoiad mind ühelt poolt ülal ja Stecchi teiselt poolt, nagu ei suudaks ma ise omal jalgel käia, ning te teete, nagu tahaksite mind pühaku juurde viia, et see mind terveks teeks. Kes meid nõnda näeb, annab meile kohe teed ja laseb meid kindlasti läbi.”

Marchesele ja Stecchile meeldis see plaan ja nad lahkusid kohe võõrastemajast ning läksid kuhugi kõrvalisse kohta, kus Martellino oma sõrmed, käed, käsivarred ja jalad nõnda kõveraks käänas, samuti oma suu, silmad ja kogu näo nõnda virilaks moonutas, et teda vaadates üsna jube hakkas. Igaüks, kes teda nägi, pidi arvama, et see inimene on tõepoolest läbi ja läbi vigane ja sant. Sääraselt äramoonutatud inimesega läksid nüüd Marchese ja Stecchi üpris vaga näoga kiriku poole, paludes alandlikult kõiki, kes ees olid, neile jumala nimel teed anda. Seda antigi neile kergesti. Kuna kõik nende vastu nii osavõtlikud olid ja kõikjal “andke teed, andke teed” karjuti, siis jõudsid nad õige pea püha Arrigo laiba juurde. Mõned lähedal seisvad aadlikud aitasid Martellino kohe laiba juurde tõsta, et ta sel viisil tervisearmu saaks. Sellal kui teised teraselt jälgisid, mis nüüd Martellinoga sünnib, jäi ta ise veidi ootama ja näitas siis (ja seda oskas ta suurepäraselt), kuidas algul sõrm sirgeks läheb, siis käsi ja käsivars. Peagi oli ta kogu kehast sirge. Seda nähes hakkas rahvas püha Arrigo auks ja kiituseks nii kõvasti karjuma, et isegi kõuekärgatusi poleks kuulda olnud.

Sealsamas lähedal seisis aga juhuslikult keegi florentiinlane, kes Martellinot varem väga hästi tundis. Kui aga see nii äramoonutatuna kohale toodi, polnud ta teda siiski ära tundnud. Kuid kui ta nüüd jälle sirgena tema ees seisis, polnud tal mingisugust kahtlust, et see on Martellino. Florentiinlane hakkas äkki naerma ja ütles:

“Jumala karistus tulgu su peale! Kes oleks võinud uskuda, et see mees, keda siia toodi, polnudki sant?”

Neid sõnu kuulsid mõned trevisolased ja küsisid kohe:

“Kuidas? Kas ta siis tõesti sant polnud?”

“Jumala eest, ei olnud,” vastas florentiinlane, “ta on alati niisama püsti ja sirgelt seisnud nagu meiegi siin, ainult ta oskab, nagu praegu näha võisite, ennast soovi korral nii hästi ära moonutada, et keegi temaga selles võistelda ei saa.”

Sellest lausest jätkus trevisolastele. Nad trügisid jõuga ettepoole ja karjusid:

“Võtke kinni see äraandja, jumala ja pühakute teotaja, ta polegi jalutu, ta ainult vigurdab, et meid ja meie pühakut narrida.”

Nende sõnade juures võtsid nad ta kinni, tõukasid ta maha, haarasid tal juustest kinni, kiskusid ta riided lõhki ja hakkasid teda rusikate ja jalgadega peksma. Polnud ühtegi, kes oma kohustuseks poleks pidanud sellele kaasa aidata. Martellino kisendas: “Halastage, jumala pärast!” ja püüdis, niipalju kui sai, ennast kaitsta, aga see ei aidanud midagi, rahvas ta ümber kippus järjest enam talle kallale. Seda nähes arutasid Stecchi ja Marchese omavahel, et asi on halb, kuid nad ei julgenud ka appi minna, kuna nad enda pärast hirmu tundsid. Koos teistega karjusid ka nemad, et sellele mehele tuleb ots peale teha, kuid ise mõtlesid, mil viisil saaks teda rahva käest ära päästa. Martellinol olekski kindlasti hing seest võetud, kui Marchesel poleks pähe tulnud hea mõte. Väljas oli sinjoriia valvesalk ja Marchese jooksis nii kiiresti kui jalad võtsid salga ülema juurde ja ütles:

“Tulge, jumala pärast appi! Seal on üks kelm, kes mult ära võttis kukru saja kuldfloriiniga, palun, võtke ta kinni, et ma oma raha tagasi saaksin.”

Kohe jooksid kaksteist relvastatud meest sinna, kus vaene Martellino sugeda sai. Suure vaevaga suutsid nad rahvahulgast läbi murda ja üleni vigaseks klopitud mehe nende käte vahelt ära kiskuda ja raekotta viia. Sinna tulid kaasa ka paljud teised, kes tundsid end narritud olevat. Kuuldes, et mees on kinni võetud vargana, ja leides, et paremat ettekäänet kättemaksuks ei saa ollagi, hakkasid nad seletama, et ta on nendelgi kukruid üle löönud. Neid süüdistusi kuuldes viis kohtunik, kes oli range mees, Martellino kohe kõrvale ja hakkas teda üle kuulama. See ei tundnud enda vahistamise pärast mingit muret ja vastas kohtunikule naljatustega. Kohtunik sai vihaseks, laskis mehe köie otsa siduda ja mõned head korrad üles vinnata, et teda nõnda vargust üles tunnistama sundida ja siis üles puua. Kui mees jälle alla lasti, küsis kohtunik, kas ta võtab süü omaks. Nähes, et vastuajamine midagi ei aita, ütles Martellino:

“Mu härra, ma olen valmis teile tõtt tunnistama, kuid enne andku igaüks, kes mind siin süüdistab, seletust, millal ja kus kohal ma ta kukru üle olen löönud. Siis ütlen ma teile kohe, kas ma olen süüdi või mitte.”

Kohtunik oli sellega nõus ja laskis mõned süüdistajad ette kutsuda. Üks neist kinnitas, et Martellino löönud ta kukru üle nädal aega tagasi, teine, et kuus päeva tagasi, kolmas, et neli päeva tagasi, mõni aga, et täna. Martellino ütles seepeale:

“Kõik nad räägivad valet, härra kohtunik; selle kohta võin ma teile esitada ümberlükkamatuid tõendeid. Ma tulin siia linna alles äsja, kunagi varem pole ma selles linnas üldse käinud. Vaevalt olin ma saabunud, kui ma oma õnnetuseks kohe seda püha laipa läksin vaatama. Seal aga sain ma kolkida, nagu te ise võite näha. Et see, mis ma räägin, sulatõsi on, seda võivad teile tunnistada valitsuse ametnik, kes võõraid sisse meldib, ta võõrasteraamat ja lõpuks ka mu võõrastemaja peremees. Kui te leiate, et ma tõtt olen rääkinud, siis palun teid nende pahade inimeste nõudmist mitte täita ega mind piinata ja hukata.”

Sellal kui Martellinoga see asi juhtus, tundsid Marchese ja Stecchi, kes olid kuulnud, et kohtunik Martellinot karmilt kohtleb ja teda isegi köie otsas üles laseb vinnata, suurt hirmu ja arutasid omavahel:

“Paha lugu: oleme ta vihma käest räästa alla tõuganud.”

Rahutult jooksid nad sinna ja tänna, otsisid üles oma peremehe ja jutustasid talle, mis vahepeal oli juhtunud. Sellele tegi kogu lugu palju nalja ja ta viis nad kellegi Trevisos elava Sandro Agolanti juurde, kes oli valitseja juures suures lugupidamises. Ta jutustas sellele kogu loo järk-järgult ära ja kõik kolm palusid, et ta Martinello asjade joondeajamise enda peale võtaks. Sandro hakkas naerma ja läks Treviso valitseja juurde ning viis kohe asja nii kaugele, et Martinellole järele saadeti. Need, kes pidid ta ära tooma, leidsid ta kohtuniku juurest särgiväel, abituna ja hirmust värisevana, kuna kohtunik polnud tema poolt ühtki vabandavat asjaolu tahtnud kuulda võtta. Pealegi kandis kohtunik florentiinlaste vastu mingit viha, ta kavatses Martinellot kindlasti üles puua lasta ega soovinud teda valitsejale üle anda. Kuid lõpuks oli ta siiski sunnitud järele andma. Valitseja ees seistes jutustas Martinello kogu loo üksikasjadeni ära, palus enda vastu armuline olla ja lubada tal kohe siit linnast lahkuda, sest kuni ta Firenzesse jõuab, tunneb ta alatasa silmust oma kaela ümber. Valitseja naeris veel kaua selle juhtumi üle ja kinkis Martinellole ning teisele kahele ülikonnad. Suurest hädaohust ootamatult pääsenud, läksid kõik kolm tervelt ja puutumatult tagasi koju.