Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 10

Valitsus oli neile valetanud. Neile oli korduvalt kinnitatud, et Maginot’ liin hoiab sakslased Prantsusmaast eemal.

Valed.

Ei betoon ega teras ega ka Prantsuse sõdurid suutnud peatada Hitleri sissemarssi ja valitsuse liikmed lasksid Pariisist öisel ajal jalga nagu vargad. Räägiti, et nad on Tours’is strateegilistel kaalutlustel, aga mis sellest strateegiast kasu on, kui vaenlane ikkagi Pariisi vallutab?

„Oled sa valmis?”

„Ma ei lähe, papa. Ütlesin ju sulle.” Ta oli reisimiseks riietunud punasesse valgete täppidega suvekleiti ja pannud jalga madala kontsaga kingad, nagu isa oli palunud.

„Sellest me enam ei räägi, Isabelle. Humbertid on varsti siin ja võtavad su peale. Nad viivad su Tours’i. Sealt edasi sõltub su oma nutikusest, kuidas sa jõuad õe majja. Jumalgi teab, et oled alati olnud suur meister jalgalaskmises.”

„Nii et sa viskad mu välja. Jälle.”

„Aitab sellest, Isabelle. Sinu õemees on rindel. Õde on tütrega kahekesi. Teed nii, nagu ma ütlen. Sa lähed Pariisist ära.”

Kas ta sai aru, kuidas see haavas Isabelle’i? Kas ta hoolis?

„Sa pole kunagi hoolinud ei Vianne’ist ega minust. Ja tema ei taha mind mitte sugugi rohkem kui sina.”

„Sa lähed,” lausus isa.

„Tahan jääda ja võidelda, papa. Olla nagu Edith Cavell.”

Isa pööritas silmi. „On sul meeles, kuidas ta suri? Hukati sakslaste poolt.”

„Papa, palun.”

„Küllalt. Mina olen näinud, milleks nad on suutelised, Isabelle. Sina ei ole.”

„Kui see nii hull on, siis peaksid sa minuga kaasa tulema.”

„Ja jätma korteri ja raamatukaupluse neile?” Ta haaras tütrel käest kinni ning tiris ta korterist välja ja trepist alla. Tüdruku õlgkübar ja reisikott põntsusid vastu seina, kui ta hingeldades järgnes.

Viimaks avas isa ukse ja tõmbas ta välja Bourdonnais’ avenüüle.

„Kaos. Tolm. Rahvamöll. Tänav oli otsekui elav ja hingav inimdraakon: piskuhaaval edasirühkiv, tolmust kähe; õhk oli täis autopasunate tuututamist, inimeste appikarjeid, imikute nuttu ja kõikjal lisaks veel see raske higihais.

Kastide ja kottidega koormatud autod olid ummistanud kogu piirkonna. Inimesed haarasid kaasa, mida leidsid – vankreid ja jalgrattaid ning isegi laste kärusid.

Need, kes ei suutnud midagi leida ega saanud endale lubada ei bensiini ega autot, ka mitte jalgratast, läksid jalgsi. Sajad – tuhanded – naised, lapsed käekõrval, tõttasid edasi, kandes nii palju, kui suutsid. Kohvreid, piknikukorve, lemmikloomi.

Juba hakkasid väga vanad ja väga noored maha jääma.

Isabelle ei tahtnud ühineda selle lootusetu ja abitu naiste, laste ja vanurite massiga. Sellal kui noored mehed olid ära – surid nende eest rindel –, lahkusid nende pered kodudest, suundudes lõunasse või läände, kuigi, tõepoolest, mis pani neid uskuma, et seal on ohutum? Hitleri väed olid juba tunginud Poolasse, Belgiasse ja Tšehhoslovakkiasse.

Rahvamurd neelas nad endasse.

Üks naine tormas Isabelle’ile otsa, pomises vabanduse ja kiirustas edasi.

Isabelle kõndis isal sabas. „Ma võin kasulik olla. Palun. Saan meditsiiniõeks või hakkan kiirabiautot juhtima. Võin sidemeid rullida või isegi haava õmmelda.

Nende kõrval kõlas autosignaal ja Isabelle märkas kergendust isa näol. Tuttav ilme: see tähendas, et temast saadakse lahti. Jälle. „Nad on siin,” lausus isa.

„Ära saada mind ära,” palus tütar. „Palun.”

Isa juhtis ta läbi rahvasumma sinna, kuhu oli pargitud tolmune musta värvi auto. Selle katusele oli rihmadega kinnitatud pulstunud plekiline madrats ning sellega koos õngeritvade komplekt ja puur, milles oli küülik. Avatud pagasiruum oli samuti rihmadega koomale tõmmatud; sees nägi Isabelle korvide, kohvrite ja lampide segadikku.

Autos hoidsid monsieur Humbert’i kahvatud töntsid sõrmed kramplikult kinni roolirattast, nagu oleks sõiduk hobune, kes võib iga hetk kihutama pista. Ta oli lühike paks mees, kes saatis oma päevad mööda lihapoes papa poe kõrval. Ta abikaasa Patricia oli toekas, tugeva lõualuuga talupoja tüüpi naine, kellesarnaseid võib kohata maal tihti. Ta tõmbas sigaretti ja jõllitas aknast välja, nagu ei suudaks uskuda, mida ta seal näeb.

Monsieur Humbert keris oma akna alla ja pistis näo avausse. „Tere, Julien. On ta valmis?”

Papa noogutas. „Ta on valmis. Merci, Edouard.”

Patricia kallutas end ettepoole, et isaga läbi akna rääkida. „Sõidame ainult Orléans’i. Ja tema peab oma osa bensiinist kinni maksma.”

„Mõistagi.”

Isabelle ei võinud ära minna. Nagu argpüks. See oleks vale. „Papa...”

„Au revoir,”* ütles isa küllalt kindlalt, tuletades tütrele meelde, et tal pole valikut. Ta näitas peaga auto suunas ja Isabelle kõmpis tuimalt selle poole.

Ta avas tagumise ukse ja nägi kolme väikest räpast tüdrukut seal üheskoos pikutamas, kuivikuid närimas, pudelitest joomas ja nukkudega mängimas. Selle seltskonnaga ühinemine oli küll viimane asi, mida ta oleks tahtnud, ent ometi puges ta autosse ja tegi endale ruumi võõraste seas, kes lehkasid juustu ja vorsti järele, ning sulges siis ukse.

Ta keeras end istmel ja vaatas isa läbi tagaakna. Isa vahtis ühte punkti, kuid Isabelle märkas, et ta suunurgad kõverdusid kergelt allapoole, mis oli ainus märk, et ta tõepoolest nägi tütart. Rahvahulk lainetas ta ümber, nagu loksuksid lained vastu kaljut, ja siis nägi Isabelle vaid inimmüüri, mis täitis kogu ruumi auto taga.

Isabelle pööras end istmel jälle sõidusuunas. Ta aknast vahtis sisse noor naine, silmad metsikud, juuksed kui linnupesa, imik rinna otsas. Auto liikus aeglaselt: kord nõksatas edasi, kord jäi pikaks ajaks seisma. Isabelle vaatas, kuidas ta kaasmaalased – mehed ja naised – temast mööda liikusid – hämmeldunud, hirmunud ja segaduses. Aeg-ajalt tagus mõni neist vastu kapotti või pagasiruumi midagi paludes. Nad hoidsid aknad kinni, kuigi kuumus autos oli lämmatav.

Alguses kurvastas teda lahkumine, siis aga lõi leegitsema viha, mis oli veelgi kuumem kui õhk selle haisva auto tagaosas. Ta oli nii tüdinenud sellest, et teda aina käsutati ja kõrvale lükati. Kõigepealt oli isa ta hüljanud ja siis oli Vianne ta kõrvale lükanud. Isabelle sulges silmad, et varjata pisaraid, mida ta enam ei suutnud alla suruda. Pimeduses, mis lehkas vorsti, higi ja suitsu järele ning kus lapsed tülitsesid ta kõrval, meenus talle ammune esimene kord, kui ta ära saadeti.

Pikk rongisõit... Isabelle topitud Vianne’i kõrvale, kes ei teinud muud kui vedas nina, nuttis ja teeskles magamist.

Ja siis vaatas madame üle oma vasktoru-nina ja ütles: Nendega pole tüli.

Kuigi ta oli olnud veel väga noor – ainult nelja-aastane – arvas Isabelle, et juba siis ta teadis, mida tähendab üksiolek, aga ta eksis. Kolmel aastal, mil ta elas Le Jardinis, oli tal vähemalt olnud õde, kuigi Vianne’i polnud enamasti kohal. Isabelle mäletas, kuidas ta piilus ülemise korruse aknast alla, jälgides Vianne’i ja ta sõpru kaugelt, paludes endamisi, et ta tuleks neile meelde ja et nad kutsuksid ta kaasa. Aga siis, kui Vianne abiellus Antoine’iga, vallandas ta madame Doomi (mitte ta tegelik nimi muidugi, aga lugu ise on tõsi). Isabelle oli siis uskunud, et ta on osa perekonnast. Aga mitte kaua. Kui Vianne’il oli nurisünnitus, öeldi silmapilkselt: Hüvasti, Isabelle. Kolm nädalat hiljem – seitsmeaastaselt – oli ta oma esimeses internaatkoolis. Siis ta õppiski tundma üksindust.

„Kuule, Isabelle. Kas sa süüa tõid kaasa?” küsis Patricia. Ta oli ennast istmel ringi keeranud ja silmitses pinevalt Isabelle’i.

„Ei.”

„Veini?”

„Mul on kaasas raha, riideid ja raamatuid.”

„Raamatuid,” kostis Patricia pettunult ja pööras end tagasi. „See nüüd küll palju aitab.”

Isabelle vaatas jälle aknast välja. Missuguseid teisi vigu oli ta juba teinud?

*

Tunnid möödusid. Auto pidas oma aeglast surmaheitlust teel lõunasse. Isabelle oli tänulik tolmu eest. See kattis aknaklaasi ja muutis ähmasemaks kohutavalt masendava vaatepildi.

Inimesed. Igal pool. Nende ees, nende taga, nende kõrval; rahvast oli nii tihedalt, et auto suutis vaid vähehaaval edasi nihkuda. Tundus, nagu sõidaksid nad läbi mesilassülemi, mis hetkeks laiali pudeneb ja siis jälle teele ette vajub. Päike oli tapvalt kuum. See muutis lehkava autosisemuse praeahjuks ja tabas raskelt naisi väljas, kes tihedas rühmas edasi tunglesid... mille poole? Keegi ei teadnud täpselt, mis nende selja taga toimub, ega ka seda, kas eespool on kõik ohutu.

Auto kaldus äkki küljele ja peatus järsult. Isabelle põrkas vastu esiistme seljatuge. Lapsed hakkasid otsekohe ema nõudma.

„Merde,” pomises härra Humbert.

„Monsieur Humbert,” tähendas Patricia pirtsakalt. „Meil on lapsed peal.”

Üks vana naine kopsatas möödudes käega vastu kapotti.

„Nii see nüüd on, madame Humbert,” kostis mees. „Meil on bensiin otsas.”

Patricia nägi välja nagu kala kuival. „Mis?”

„Pidasin teel ju alalõpmata kinni. Tead küll, et tegin seda. Bensiin on otsas, aga siin pole seda kusagilt saada ka.”

„Aga... noh... mida me siis teeme?”

„Otsime koha, kus peatuda. Võib-olla suudan veenda oma venda meile järele tulema.” Humbert avas autoukse, katsudes olla ettevaatlik, et mitte möödujaid riivata, ja astus tolmavale kõvaks tallatud teele. „Näed. Seal ongi. Étampes pole siit kuigi kaugel. Saame seal toa ja süüa ning hommik on õhtust targem.”

Isabelle ajas selja sirgu. Ta oli vist tukkuma jäänud ja midagi kõrvust mööda lasknud. Kavatsevad nad auto lihtsalt maha jätta? „Kas arvate, et suudame Tours’i jalgsi minna?”

Patricia pööras istmel ringi. Tal oli niisama roiutavalt kuum kui Isabelle’ilgi. „Võib-olla mõni su raamatutest aitab nüüd. Kindlasti on need nutikam valik kui leib ja vesi. Tüdrukud! Autost välja!”

Isabelle küünitas koti järele, mis lebas ta jalgade ees. See oli sinna kinni kiilunud ja läks vaja mõnevõrra pingutamist, et seda kätte saada. Täis otsustavust tõmbas ta koti järsu jõnksuga vabaks, avas autoukse ja astus välja. Silmapilkselt oli ta ümbritsetud inimestest – teda tõugati, lükati ja sõimati.

Keegi proovis tal kotti käest tõmmata. Ta rabeles meeleheitlikult vastu. Kui ta selle kramplikult vastu rinda surus, läks mööda üks naine, kes lükkas enda kõrval kraami täis laaditud jalgratast. Ta vaatas Isabelle’i lootusetu pilguga; tumedad silmad reetsid, kui kurnatud ta on.

Veel keegi müksas Isabelle’i; ta komistas ja oleks peaaegu kukkunud. Ainult kehade tihnik eespool päästis ta põlvili tolmu ja mulla sisse veeremast. Ta kuulis, et keegi ta kõrval vabandas, ja Isabelle pidi juba vastama, kui talle korraga meenusid Humbert’id.

Ta keeras ringi ja tungis teisele poole autot, hõigates valjusti: „Monsieur Humbert!”

Vastust ei tulnud, kuulda oli vaid lakkamatut sammumüdinat maanteel.

Ta hüüdis Patricia nime, aga hõige kadus nii paljude jalgade tümpsumisse ja autokummide krudinasse kruusateel. Inimesed tõuklesid, trügisid temast mööda. Kui ta põlvili kukuks, trambiks nad tal peal ja ta sureks siinsamas – üksi oma kaasmaalaste rüsinas.

Hoides kramplikult pihus reisikoti siledast nahast sanga, ühines ta Étampes’i suunas liikuva inimmassiga.

Ta oli juba tundide viisi kõndinud ning saabus öö. Jalad valutasid; villid andsid endast märku iga sammu juures. Nälg kõndis koos temaga, torkides teda oma väikese terava küünarnukiga, aga mis ta teha sai? Ta oli asjad pakkinud õe külastamiseks, mitte lõputuks rännuteeks. Tal oli kaasas ta lemmikraamat „Madame Bovary” ja veel teine raamat, mida kõik parajasti lugesid – „Autant en emporte le vent” – „Tuulest viidud”, ning ka riideid, aga ei toitu ega vett. Ta oli lootnud, et kogu reis kestab vaid mõned tunnid. Mõistagi ei arvanud ta, et tuleb minna Carriveausse.

Väikese tõusu lõppu jõudes ta peatus. Kuuvalgus tõi nähtavale tuhandeid inimesi, kes kõndisid ta kõrval, ees ja taga, tõugeldes, surudes teda ettepoole, kuni tal polnud muud valikut, kui nendega kaasa komberdada. Sajad inimesed ja rohkemgi veel olid valinud künkanõlva puhkekohaks. Naised ja lapsed olid end sisse seadnud teeservadel, põllul, rentslite ääres ja kraavipervedel.

Kruusateele oli maha jäetud lõplikult üles öelnud autosid ja muud isiklikku kraami – unustatud, kõrvale heidetud, ära tallatud, raskeks osutunud asju. Naised ja lapsed, käed põimunud üksteise ümber, lebasid läbisegi rohus või puude all ja kraavinõlvadel.

Isabelle väsis lõplikult Étampes’i lähistel. Otse ta ees lagunes rahvasumm laiali, komberdades edasi mööda linna viivat teed.

Ja Isabelle mõistis.

Étampes’is poleks tal kusagil peatuda ega mitte midagi süüa. Põgenikud, kes olid saabunud siia enne teda, liikusid läbi linna nagu rändtirtsud, ostes poeriiulitelt ära viimase kui toiduraasu. Ühtegi tuba poleks saadaval. Oma rahast poleks tal üldse kasu.

Niisiis, mida peaks ta tegema?

Suunduma edelasse, Tours’i ja Carriveau poole. Mida muud? Tüdrukuna oli ta uurinud selle piirkonna kaarte, otsides teed Pariisi. Ta tundis seda maastikku. Kui ta vaid suudaks mõelda.

Ta lõi lahku inimeste massist, mis suundus kauguses paistva, kuust valgustatud kivimajade kobara poole, ja valis hoolikalt oma teed läbi oru. Kõikjal ümberringi istusid inimesed rohus või magasid tekkide all. Ta kuulis neid liigutamas ja sosistamas. Neid oli sadu. Tuhandeid. Põllu kaugemas servas leidis ta teeraja, mis kulges piki madalat kivimüüri lõuna suunas. Ta pööras rajale ja leidis end äkki olevat täiesti üksi. Ta peatus, lastes sel erilisel tundel settida ja püüdes rahuneda. Siis hakkas ta jälle astuma. Kui ta oli kõndinud umbes kilomeetri, viis teerada ta metsatukka, kus kasvasid pikkade saledate tüvedega puud.

Ta oli juba jõudnud metsasügavusse ja püüdis mitte mõelda tuikavale varbale, kõhuvalule ega kuivavale kurgule, ent siis tundis ta korraga suitsulõhna.

Praeti liha. Nälg röövis talt meelekindluse ja tegi ta hooletuks. Ta nägi lõkketule oranži hõõgust ning hakkas liikuma selle poole. Alles viimasel hetkel tajus ta ohtu ja seisatas. Oksaraag prõksatas jala all.

„Võid küll tulla edasi,” kostis mehehääl. „Tammud metsas nagu elevant.”

Isabelle tardus. Ta sai aru, et oli olnud rumal. Siin võis varitseda oht üksikule tütarlapsele.

„Kui tahaksin, et sa sured, siis sa ka sured.”

Mõistagi oli see tõsi. Ta oleks võinud pimeduses teda rünnata ja kõri läbi lõigata. Isabelle ei olnud pööranud tähelepanu muule kui vaid tühja kõhu urinale ja praetud liha lõhnale.

„Võid mind usaldada.”

Isabelle uuris ainiti pimedust, et teda näha. Silmad ei seletanud midagi. „Sa võiksid ilmselt öelda, et ka vastupidine on tõsi.”

Naer vastuseks. „Oui. Ja nüüd tule mulle järele. Praen tulel jänest.”

Isabelle järgnes talle läbi kivise uhteoru künka nõlvadel peegelduva tulekuma poole. Puutüved ta ümber helkisid kuupaistel hõbedaselt. Ta liikus kergel sammul, valmis iga hetk jooksma pistma. Viimase puu juures, mis jäi tema ja tule vahele, ta peatus.

Tule ääres istus noormees, toetudes vastu rohmakat puutüve, üks jalg ette sirutatud, teine põlvest kõverdatud. Ta oli ilmselt vaid mõned aastad Isabelle’ist vanem.

Raske oli teda selles oranžis hõõguses korralikult näha. Pikavõitu karmid juuksed polnud vist kammi ja seebiga tutvust teinud ning riided olid nii räbaldunud ja paigatud, et ta meenutas Isabelle’ile sõjapõgenikke, kes alles äsja olid läbi Pariisi liikunud sigarette varudes, paberilehti ja tühje pudeleid korjates, raha ja abi kerjates. Ta kahvatu ja haiglane jume reetis, et tegemist on kellegagi, kes ei tea, kust saab ta oma järgmise söögi.

Ja ometi pakkus ta süüa ka Isabelle’ile.

„Loodan, et oled aumees,” kostis Isabelle oma asukohast pimeduses.

Mees naeris. „Kindlasti loodad sa seda.”

Isabelle astus lõkketule valgusesse.

„Võta istet.”

Ta istus mehe vastu rohu sisse. Mees kallutas end ja ulatas talle veinipudeli. Isabelle rüüpas pika sõõmu, nii pika, et mees naeris, kui tüdruk pudeli talle tagasi andis ja lõualt veini pühkis.

„Milline tubli veinisõber sa oled.”

Isabelle’il polnud õrna aimugi, mida selle peale vastata.

Mees naeratas.

„Gaëtan Dubois. Sõbrad ütlevad lihtsalt Gaët.”

„Isabelle Rossignol.”

„Ahaa, ööbik.”

Isabelle kehitas õlgu. See polnud mingi uudis. Tema perekonnanimi oli prantsuse keeles tõepoolest „ööbik”. Maman oli Vianne’i ja Isabelle’i ikka nimetanud oma ööbikuteks, kui ta neile unemusi andis ja head ööd soovis. See oli üks Isabelle’i vähestest mälestustest temast. „Miks sa Pariisist ära tuled? Sinusugune mees peaks sinna jääma ja sõdima.”

„Vanglauksed avati. Ilmselt on tõepoolest kasulikum, kui me Prantsusmaa eest võitleme, mitte aga trellide taga istume, kui sakslased sisse tormavad.”

„Olid vangis?”

„Kas see hirmutab sind?”

„Ei. See on lihtsalt... ootamatu.”

„Sa peaksid kartma,” ütles mees, lükates oma juuksed silmade eest kõrvale. „Igal juhul võid sa minuga tunda end turvaliselt. Mul mõlguvad meeles muud asjad. Tahan ema ja õe üle vaadata ning siis mingi väeosaga ühineda. Tapan neid lurjuseid niipalju, kui suudan.”

„Sul veab,” ohkas Isabelle. „Miks on meestel maailmas nii kerge teha kõike, mida nad tahavad, aga naistel nii raske?”

„Tule minuga kaasa.”

Isabelle teadis, et teda ei maksa uskuda. „Sa kutsud vaid sellepärast, et olen ilus ja arvad, et lõpetan su voodis, kui peaksin jääma,” ütles ta.

Mees uuris teda üksisilmi läbi leekide. Need prõksusid ja sisisesid, kui rasva tulle tilkus. Ta võttis pudelist pika sõõmu ja ulatas pudeli tagasi Isabelle’ile. Leekide lähedal puutusid nende käed kokku, nahk riivas küll vaid nahka. „Saaksin su otsekohe oma voodisse, kui ma seda tahaksin.”

„Vabatahtlikult küll mitte,” vastas Isabelle, neelatades kuuldavalt ja tundes, et on võimetu kõrvale vaatama.

„Vabatahtlikult,” sõnas mees, pannes Isabelle’i naha kihelema ja sundides teda raskelt hingama. „Aga see pole see, mida mina silmas pidasin. Või mida ma ütlesin. Kutsusin sind endaga kaasa võitlema.”

Isabelle tundis korraga midagi nii täiesti uut, et ta ei saanud sellest aru. Ta teadis, et ta on ilus. Seda võttis ta kui tõsiasja. Mainiti seda ju iga kord, kui temaga kokku saadi. Ta märkas, kuidas mehed jõllitavad teda häbenemata ihaga, tehes märkusi ta juuste, roheliste silmade ja täidlaste huulte kohta, ning kuidas nad vaatavad ta rindu. Ta on tähele pannud, et ta ilu peegeldub ka naiste silmades, ja märkas koolis, et tüdrukud ei tahtnud, et ta seisaks liiga lähedal poistele, kes neile meeldisid, ning pidasid teda ülbeks veel enne, kui ta jõudis sõnagi lausuda.

Ilu oli lihtsalt veel üks viis teda alandada, teda mitte märgata. Ta oli harjunud muul viisil tähelepanu köitma. Ja ega ta ju täiesti süütu polnudki, kui nüüd kirest rääkida. Kas mitte head Püha Francise õed ei visanud teda sellepärast välja, et ta suudles üht poissi missa ajal?

Aga see siin oli nüüd midagi muud.

Mees nägi ta ilu, isegi selles poolvalguses, nagu Isabelle tähele pani, aga ta vaatas sellest mööda. Kas siis see... või oli ta piisavalt nutikas, taipamaks, et tüdruk tahtis pakkuda maailmale rohkem kui ainult oma ilusat näolappi.

„Võiksin teha midagi, mis on vajalik,” sõnas ta vaikselt.

„Muidugi võiksid. Mina võiksin õpetada sulle, kuidas kasutada püssi ja nuga.”

„Pean minema Carriveausse, et teha kindlaks, kas mu õega on kõik korras. Tema abikaasa on rindel.”

Mees vaatas teda üksisilmi läbi tule, ta pilk oli pinev. „Me läheme vaatama su õde Carriveaus ja minu ema Poitiers’s ning siis läheme ära sõtta.”

Tema pani selle kõlama seiklusena, nagu oleks see sama mis tsirkusega ärajooksmine, otsekui näeksid nad sel teel mõõku neelavaid mehi ja habemega naisi.

Sellest oli Isabelle ju terve oma elu unistanud. „Võtame siis plaani,” lausus ta, suutmata varjata naeratust.

*Au revoir! – pr Nägemiseni!