Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 6

9. aprill 1995

Oregoni rannik

Kui ma olen oma pika elu jooksul midagi õppinud, siis kindlasti seda: armastades avastame, kes me tahaksime olla, sõjas saame teada, kes me oleme. Tänapäeva noored inimesed tahavad kõigi kohta teada kõike. Nad arvavad, et probleemist rääkimine selle ka lahendab. Mina olen pärit vaiksemast põlvkonnast. Meie mõistame unustamise väärtust ja taasleiutamise võlu.

Hiljuti tabasin ennast mõtlemast sõjast ja oma minevikust ning inimestest, kelle kaotasin.

Kaotasin.

See kõlab nii, nagu oleksin ma oma armsad kuhugi valesse kohta paigutanud – võib-olla jätnud nad kuhugi, kuhu nad ei kuulu, ja pööranud ise minekule, olles liiga suures hämmingus, et kõike olnut mälus taastada.

Nad ei ole kadunud. Samuti ei ole nad mingis paremas paigas. Nad on läinud. Lähenen oma eluaastate lõpule ja tean, et mure – nagu kahetsuski – asutab end meie DNA-sse ja jääb igavesti meie osaks.

Olen vananenud nende kuudega, mis on möödunud mu abikaasa surmast ja minu diagnoosist. Mu nahk näeb välja nagu kortsunud vahapaber, mida on püütud siluda, et seda uuesti kasutada. Silmanägemine veab mind tihti alt – eriti pimeduses, kui esituled välguvad või kui vihma sajab. Mind teeb jõuetuks see uus tunne, et ma ei saa enam oma nägemist usaldada. Võib-olla sellepärast leiangi end aina tagasi vaatavat. Minevikus on selgust, mida ma olevikus enam ei näe.

Püüan ette kujutada, et kui olen läinud, järgneb rahu... et näen siis kõiki inimesi, keda olen armastanud ja kaotanud. Et mulle vähemalt andestataks.

Aga ise tean ma siiski paremini, eks ole?

*

„Okkad” – minu maja, millele pani nime üks kunagine metsaparun, kes ehitas selle üle saja aasta tagasi – on müügile pandud ja ma valmistun kolima, sest mu poeg arvab, et peaksin seda tegema.

Ta püüab mu eest hoolitseda... näidata, kui väga ta mind armastab neil kõige raskematel aegadel, ja nii ma siis katsun leppida tema juhtiva osaga. Mis tähtsust on sellel, kus ma suren? Selles ongi asja tuum. Ei tähenda enam midagi ka see, kus ma elan. Pakin kokku oma elu Oregoni mererannas, kuhu ennast asutasin peaaegu viiskümmend aastat tagasi. Palju seda ei ole, mida tahan kaasa võtta. Aga üks asi on küll.

Sirutun rippuva aasa järele, mis veab lahti pööningutrepi. Astmed rulluvad laest, nagu ulataks härrasmees oma käe.

Õhukesed astmelauad nagisevad jalgade all, kui ronin üles pööningule, mis lehkab kopituse ja hallituse järele. Üksik pirn kõlgub pea kohal. Sikutan lülitinööri.

Viibiksin nagu vana aurulaeva trümmis. Seinu katavad laiadest plankudest paneelid; hõbedased ämblikuvõrgud ripuvad puntratena laudade vahelt. Kaldlagi tõuseb nii järsult ja teravalt, et saan püsti seista vaid keset ruumi.

Näen kiiktooli, mida kasutasin, kui lapselapsed olid väikesed, siis võrevoodit ja kulunud välimusega kiikhobu roostes vedrudel... ning tooli, mida mu tütar parandas ja uuendas, enne kui ta haigeks jäi. Piki seinaääri paigutatud märgistatud karpides – „Jõulud”, „Tänupüha”, „Lihavõtted”, „Halloween”, „Lauatarbed”, „Sport” – on asjad, mida ma palju enam ei kasuta, aga millest lahkuda ka ei suuda. Mulle tähendaks see allaandmist, kui peaksin tunnistama, et jõulupuud ma enam ei ehi, ja ega ma pole kunagi suur äraviskaja olnud. See, mida otsin, on lükatud nurka: igivana reisikleebistega kaetud meremehekirst.

Pingutan ja vean raske kirstu keset pööningut rippuva pirni alla. Põlvitan selle kõrvale, kuid põlvedesse lööb nii terav valu, et tõusen kohe istuma.

Esimest korda kolmekümne aasta jooksul kergitan selle kirstu kaant. Pealmine madal kaaneta laegas on täis mälestusesemeid lapsepõlvest. Tillukesed sussid, keraamilised käejäljendid, värvikriitidega tehtud joonistused kriipsupoiste ja naerusuiste päikestega, koolitunnistused, fotod tantsuetendustest.

Tõstan laeka välja ja panen kõrvale.

Mälestusesemed kirstu põhjas on läbisegi hunnikus: mitmed luitunud nahkköites märkmikud, sinise satiinpaelaga kokku seotud pakk vanu postkaarte, ühte nurka surutud pappkarp, komplekt Julien Rossignoli õhukesi luuleraamatuid ja kingakarp, mis sisaldab sadu mustvalgeid fotosid.

Kõige peal on tuhm ja koltunud paberileht.

Mu käed värisevad, kui selle kätte võtan. See on carte d’identité, isikutunnistus sõjaaegadest. Näen väikest passipildisuurust fotot noorest naisest. Juliette Gervaise.

„Memm?”

Kuulen poja samme kriiksuvatel astmetel... samme, mille rütm langeb kokku mu südamelöökidega. Kas ta hõikas mind juba ennegi?

„Memm? Sa ei peaks siia üles tulema. Kurat. Need astmed on nii ebakindlad.” Ta tuleb ja seisatab mu kõrval. „Üks kukkumine ja...”

Puudutan ta püksisäärt, raputan pead. Ma ei saa üles vaadata. „Ära,” on kõik, mida suudan öelda.

Ta laskub põlvili, siis istub. Tunnen habemeajamisvedeliku lõhna, midagi väga õrna ja pikantset, ning ka sigaretihõngu. Ta on väljas vargsi sigaretti tõmmanud. Sellest harjumusest loobus ta juba aastakümneid tagasi, kuid alustas uuesti, kui hiljuti selgus mu diagnoos. Pole mingit mõtet teda laitma hakata. Ta on arst. Ta teab ise paremini. Mu vaist käsib mul kaardi tagasi visata ja kaane kinni lüüa, et see jälle peitu panna. Olen nii teinud terve elu.

Nüüd tuleb surm. Võib-olla ei lähe see kiiresti, aga ka mitte pikkamööda, ja ma tunnen sundust elule tagasi vaadata.

„Memm, sa nutad.”

„Nutan või?”

Tahan rääkida talle tõtt, aga ei suuda. Mul on piinlik ja häbi selle tõrke pärast. Oma vanuses ei peaks ma ju midagi kartma – kindlasti mitte oma minevikku.

Ent ütlen vaid: „Tahan selle kirstu kaasa võtta.”

„See on liiga suur. Pakin need asjad, mida sa siit tahad, mõnda väiksemasse kasti ümber.”

Naeratan ta katse peale mind taas suunata. „Ma armastan sind ja olen jälle haige. Sellepärast lasengi sul ennast siia-sinna tõugata, aga surnud ma veel ei ole. Tahan seda kirstu endaga kaasa.”

„Mida sul siit vaja on? Ainult meie joonistused ja muu rämps.”

Kui ma oleksin talle tõe juba ammu ära rääkinud, kui oleksin rohkem tantsinud, joonud ja laulnud, võib-olla oleks ta siis näinud ka mind selle tavalise usaldusväärse ema asemel. Ta armastab vaid mu poolikut versiooni. Uskusin ikka, et see ongi, mida ma tahan: olla armastatud ja imetletud. Nüüd aga arvan, et võib-olla tahaksin olla hoopis tuntud.

„Mõtle sellest kui mu viimsest palvest.”

Näen, et ta tahab mulle öelda, et ma ei räägiks nii, aga ta kardab, et hääl reedab. Ta köhatab kurgu puhtaks. „Kaks korda oled sa sellest jagu saanud. Küllap saad jälle.”

Teame mõlemad, et see ei ole tõsi. Vangun jalgadel ja olen nõrk. Ei suuda meditsiiniteaduste abita ei magada ega süüa. „Muidugi saan jagu.”

„Tahan sind lihtsalt ohtudest eemal hoida.”

Naeratan. Küll ikka ameeriklased võivad olla naiivsed.

Kunagi ma jagasin ta optimismi. Arvasin, et maailm on turvaline. Aga see oli väga ammu.

„Kes on Juliette Gervaise?” küsib Julien, ja olen pisut ehmunud, kuuldes seda nime tema suust.

Sulgen silmad, ning pimeduses, mis lõhnab hallituse ja minevikku vajunud elude järele, heidab mu mälu pilgu tagasi üle aastate ja mandrite. Vastu minu tahtmist – või just koostöös, kes seda enam teab – ma meenutan.