Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 7

Tuled kustuvad kogu Euroopas;

meie oma eluajal ei näe neid enam süttimas.

– Sir Edward GrEy EsimEsE maailmasõja kohta

August 1939

Prantsusmaa

Vianne Mauriac lahkus jahedast stukk-krohviga viimistletud köögist ja astus eesõue. Sel kaunil suvehommikul oli Loire’i org üleni õites. Valged linad laksusid kerges tuules ja roosid visklesid kui naerukõrinad, palistades igivana kivimüüri, mis varjas krunti maantee poolt. Paar usinat mesilast sumises õite keskel; kaugelt oli kuulda rongi suhisevat nurrumist ja siis korraga väikese tüdruku sulnist naeru.

Sophie.

Vianne naeratas. Ta kaheksa-aastane tütar jooksis ilmselt majas ringi, olles seal laupäevaseks piknikuks valmistudes pannud isa oma pilli järgi tantsima.

„Su tütar on türann,” teatas Antoine uksele ilmudes.

Ta tuli Vianne’i poole, mustad pumatiga võitud juuksed helklemas päikese käes. Kogu hommiku oli ta mööblit lihvinud – hõõrunud liivapaberiga tooli, mis oli juba niigi sile ja pehme kui satiin – ning ta nägu ja õlgu kattis õrn puidutolmukiht. Ta oli kogukas mees – pikka kasvu ja laiaõlgne, tahumatu näo ning tumedate habemetüügastega, mis nõudsid pidevat pingutust, et hoida neid habemeks kasvamast.

Ta libistas käsivarre ümber Vianne’i ja tõmbas ta enda vastu. „Ma armastan sind, V.”

„Mina armastan sind ka.”

See oli Vianne’i maailma tõeseim fakt. Ta armastas selle mehe juures kõike: tema naeratust, seda, kuidas ta unes mõmises ja pärast aevastust naeris ning duši all ooperit laulis.

Ta oli temasse armunud viisteist aastat tagasi kooli mänguväljakul, enne kui ta üldse teadis, mis on armastus. Antoine oli kõiges tema esimene – esimene suudlus, esimene armastus, esimene armuke. Enne teda oli Vianne olnud kõhn, kohmakas ja murelik tüdruk, kes kaldus kogelema, kui ta kartis, mida juhtus tihti.

Emata tüdruk.

Sa oled nüüd täiskasvanu, oli isa öelnud Vianne’ile, kui nad esimest korda sellesama maja poole astusid. Vianne oli olnud neljateistkümneaastane, ta silmad olid nutust paistes ja südamevalu oli väljakannatamatu. Üheainsa hetkega oli perekonna suvemajast saanud vangla. Maman’i surmast polnud veel kahte nädalatki möödas, kui papa loobus isaks olemisest. Siia saabudes ei hoidnud ta tüdrukul käest kinni ega toetanud ka oma kätt tema õlale ning ei pakkunud isegi taskurätti, et pisaraid kuivatada.

A-aga ma olen ju veel tüdruk, oli ta öelnud.

Enam mitte.

Ta oli siis heitnud pilgu oma väikesele õele Isabelle’ile, kes nelja-aastasena ikka veel pöialt imes ega saanud üldse aru, mis toimub. Isabelle küsis kogu aeg, millal maman koju tuleb.

Kui uks avanes, ilmus nähtavale pikk kõhn naine, nina nagu vaadiprunt ning silmad pisikesed ja tumedad nagu rosinad.

Need tüdrukud siis ongi või? oli naine küsinud.

Papa noogutas.

Neil pole häda midagi.

See oli juhtunud nii kiiresti. Vianne ei olnud tegelikult arugi saanud. Papa oli tütred kõrvale heitnud nagu musta pesu ja jätnud nad võõra inimese hoolde. Tüdrukute vanusevahe oli nii suur, nagu oleksid nad pärit erinevatest peredest. Vianne oli tahtnud Isabelle’i lohutada – vähemalt ta mõtles sellele –, aga ta enda kurvastus oli olnud nii suur, et võimatu oli mõelda kellestki teisest, eriti veel sellisest jonnakast, läbematust ja lärmakast lapsest kui Isabelle. Vianne mäletas veel neid esimesi päevi siin: Isabelle’i kiunumist, kui proua talle laksu andis. Vianne oli palunud õde ikka ja jälle, öeldes: Mon Dieu,* Isabelle, jäta see kiunumine. Tee, nagu ta tahab, aga isegi nelja-aastasena oli Isabelle olnud tõrges ja raskesti juhitav.

Vianne oli kõigest sellest nii kurnatud – surnud ema leinamine, hülgamine isa poolt, äkiline muutus elukorralduses ning Isabelle’i väsitav ja abitu üksindus.

Antoine oli see, kes Vianne’i päästis. Esimesel suvel pärast ema surma oli neist saanud lahutamatu paar. Koos temaga leidis Vianne väljapääsu. Kuueteistkümneselt jäi ta rasedaks, seitsmeteistkümneselt abiellus ja sai Le Jardini majaemandaks. Kahe kuu pärast katkes rasedus ning mõneks ajaks kaotas ta enese taas. Mingit muud moodi seda väljendada ei saa. Ta langes sügavasse melanhooliasse ja ümbritses end leinamüüriga, võimetu hoolima kellestki või millestki – mõistagi mitte oma abivajavast ja kaeblevast nelja-aastasest õest.

Aga need kõik on vanad uudised. Mitte sedasorti mälestused, mida ta tahaks meenutada nii ilusal päeval, kui on tänane.

Ta toetas end vastu abikaasat, kui tütar jooksis nende juurde, teatades: „Olen valmis. Hakkame minema.”

„Noh,” lausus Antoine muiates. „Printsess on valmis, nii et peame hakkama minema.”

Vianne naeratas, kui ta tagasi majja läks ja ukse kõrvalt konksu otsast kübara võttis. Maasikblondide juuste, õrna näonaha ja meresiniste silmadega, kaitses ta end alati päikese eest. Selleks ajaks kui ta oli seadnud laia äärega õlgkübara pähe ning võtnud pitskindad ja piknikukorvi, olid Sophie ja Antoine juba väljas värava juures.

Vianne ühines nendega kodu ees põlluteel, mis oli nii kitsas, et auto mahtus seal vaevu liikuma. Tagapool laius aakrite viisi heinamaad: ees rohetasid aasad, mis kaugemal kirendasid punastest moonidest ja sinistest rukkililledest. Mets kasvas saludena. Selles Loire’i oru nurgas kasvatasid väljad pigem heina kui viinamarju. Kuigi Pariisist jõudis rong siia vähem kui kahe tunniga, tundus see olevat hoopis teistsugune maailm. Turiste käis vähe, isegi suvel.

Aeg-ajalt sõitis mõni auto mürinal mööda ja maanteel liikus jalgrattur või härjarakend, kuid enamasti olid nad siin tee ääres üksi. Nende elupaigast oli umbes kilomeeter või nii Carriveauni, vähem kui tuhande hingelisega linnakeseni, mis oli peamiselt tuntud kui Püha Jeanne d’Arci palverännaku peatuskoht. Linnas ei olnud tööstust ja töökohti oli vähe – välja arvatud lennuväljal, mis oli Carriveau uhkus. Siinkandis oli see ainuke omasugune.

Linna kitsad munakivisillutisega tänavad looklesid iidsete paekivist hoonete vahel, mis toetusid kohmakalt üksteise vastu. Kivimüüride küljest pudenes kuivanud mördi tükke, allpool varjas luuderohi sammalt ja kõdu, mis jäi küll nähtamatuks, ent oli alati tuntav. Linnake oli sadade aastate jooksul tükkhaaval kokku klopsitud – kõverad tänavad, konarlikud astmed, pimedad umbtänavad. Värvid muutsid kivihooned elavamaks: punased varikatused mustadel metallribidel, raudsepisrõdud, mida kaunistasid terrakotapottides pelargoonid. Kõikjal oli midagi, mis püüdis pilku: vitriin pastelltoonides makroonidega – gurmeekookidega –, rohmakad pajuvitstest punutud korvid täis juustu, sinki ja vorsti – saucisson’i –, kastitäied eredavärvilisi tomateid, suvikõrvitsaid ja kurke. Kohvikud olid sel päikesepaistelisel päeval rahvast täis. Mehed istusid kohvi rüübates ja käsitsi rullitud pruune sigarette suitsetades ümber metall-laudade ning vestlesid valjuhäälselt.

Tüüpiline päev Carriveaus. Härra LaChoa pühkis tänavat oma saladerie – salatibaari – ees ja proua Clonet pesi oma kübarapoe akent. Kamp noorukeid lonkis läbi linna, õlg õlas kinni, jalaga prahti lennutades ja sigaretipakki edasi-tagasi üksteisele ulatades.

Kui linn lõppes, pöörasid nad jõe äärde. Lamedal rohusel platsil kalda lähedal pani Vianne korvi maha ja laotas teki kastanipuu varju. Ta tõstis piknikukorvist välja krõbeda pikksaia, tüki rammusat juustu, kaks õuna, mõned paberõhukesed viilud Bayonne’i sinki ja pudeli Bollinger’36 šampanjat. Ta valas abikaasale klaasi šampanjat ja istus ta kõrvale, Sophie aga jooksis juba kalda poole.

Päev möödus päikesest rammestunud rahulolu-udus. Nad ajasid juttu, naersid ja jagasid piknikutoitu. Alles hiljem, kui Sophie oli õngeridvaga eemale läinud ja Antoine tegi tütrele kirikakratest krooni, sõnas mees äkki: „Varsti imeb Hitler meid kõiki oma sõtta.”

Sõda.

Viimasel ajal muust enam ei räägitudki, ja Vianne ei tahtnud sellest enam midagi kuulda. Eriti sellisel ilusal suvepäeval. Ta varjas käega silmi ja jälgis tütart. Jõest kaugemal laotus hoolega ja peensusteni haritud Loire’i org. Ei olnud seal tarasid ega piire, lihtsalt kilomeetrite viisi rulluvaid rohelisi põlde, metsatukki ja aeg-ajalt mõni kivimaja või küün. Tillukesed valged õieudemed hõljusid kui vatitupsud õhus.

Vianne tõusis jalule ja plaksutas käsi. „Tule, Sophie. Aeg on koju minna.”

„Seda ei saa ignoreerida, Vianne.”

„Kas peaksin hakkama hädaldama? Mispärast? Sina oled ju siin ja kaitsed meid.”

Naeratades (võib-olla ülearu säravalt) pakkis ta piknikukraami, korjas pere kokku ja juhtis nad tagasi mullasele põlluteele.

Ei läinud kolmekümmet minutitki, kui nad seisid toeka värava ees, millest pääses Le Jardini, kivist maamajja, mis oli kuulunud nende perekonnale juba kolmsada aastat. Aeg oli lisanud tosina jagu erinevaid halle varjundeid kahekorruselisele hoonele, mille siniste luukidega akendest avanes vaade viljapuuaiale. Luuderohi oli roninud üles kahe korstnani välja ja kattis täielikult telliskiviosa allpool. Esialgsest maatükist oli alles vaid seitse aakrit. Ülejäänud kakssada müüdi ära kahe sajandi jooksul, kui perekonna varandus muudkui kahanes. Seitse aakrit oli aga Vianne’i jaoks küllalt. Ta ei kujutanud ette, mida ta teeks, kui peaks olema rohkem.

Vianne sulges ukse nende taga. Köögis metallvõrel pliidi kohal rippusid pannid ning vask- ja malmpotid. Lavendli-, rosmariini- ja tüümianikimbukesed olid riputatud kuivama avatuks jäetud laetalade külge. Vasest köögivalamu, mis aja jooksul oli roheliseks tõmbunud, oli küllalt suur, et selles kasvõi väiksemat koera vannitada.

Siseruumide seintelt koorus siit-sealt krohvi, tuues nähtavale möödunud aastate värviskeeme. Elutuba oli eklektiline segu mööblist ja tekstiilidest – gobeläänkangaga kaetud lamamisdiivan, Aubussoni põrandakatted, antiikne Hiina portselan, läikiva pinnaga chinz ja tihe linane riie. Mõned maalid seintel olid suurepärased – võib-olla ka tähtsad –, teised amatööride tööd. Sellest kõigest paistis välja segipaisatust ja juhuslikku kokkuklopsimist, tulemuseks raisatud raha ning möödunud aegade maitse – pisut narmendav, aga mugav. Ta peatus külalistetoas, heites pilgu läbi klaasuste, mis avanesid tagaõue, kus Antoine andis Sophiele hoogu kiigel, mille ta ise oli tütrele meisterdanud.

Vianne riputas kübara hoolikalt ukse kõrvale konksu otsa ja sidus põlle ette. Sellal kui Sophie ja Antoine väljas mängisid, valmistas ta õhtusöögi. Ta mähkis roosale pehmele sea sisefileetükile ümber paksu lõigu peekonit, sidus selle tihedalt nööriga kinni ja pruunistas kuumas õlis. Seni kuni liha praeahjus küpses, tegi ta valmis kõik ülejäänu. Kell kaheksa – täpselt ettenähtud ajal – kutsus ta pere õhtust sööma, ja tahes või tahtmata tuli talle naer peale, kuuldes jalgade müdinat, jutukatkeid ja toolijalgade kriiksatusi põrandal, kui nad istet võtsid.

Sophie istus laua otsas, peas kirikakratest kroon, mille Antoine talle jõekaldal oli teinud.

Vianne asetas vaagna keset lauda. Hõrk lõhn hõljus läbi õhu ülespoole – seapraad, krõbe peekon, vürtsikas veinikastmes glasuuritud õunad ja see kõik ümbritsetud pruunistatud ahjukartulitest. Vaagna kõrval ilutses kauss värskete hernestega, mis olid üle valatud sulavõiga ja maitsestatud aiast nopitud estragoniga. Ja muidugi leidus seal ka pikksai – baguette –, mille Vianne oli küpsetanud eile hommikul.

Nagu alati, lobises Sophie kogu õhtusöögiaja. Selles sarnanes ta oma tädi Isabelle’iga – tüdruk, kes ei saanud suud pidama. Kui nad lõpuks magustoiduni jõudsid, milleks oli ile flottante ehk ujuvad saared: beseesaarekesed, mis hõljusid rikkalikus vaniljekastmes, valitses laua ääres rahulolev vaikus.

„Noh,” lausus viimaks Vianne, tõugates pooltühja magustoidutaldriku kõrvale, „aeg on nõud pesta.”

„Ähh, emme,” virises Sophie.

„Ei mingit viginat,” sekkus Antoine. „Sinu eas küll enam mitte.”

Vianne ja Sophie suundusid kööki, nagu nad tegid seda igal õhtul, ja võtsid oma kohad sisse – Vianne sügava vaskvalamu juures, Sophie kivist leti ees – ning hakkasid nõusid pesema ja kuivatama. Vianne tundis Antoine’i õhtusöögijärgse sigareti magusteravat hõngu, mis majas ringi hõljus.

„Issi ei naernud täna ühegi mu jutu peale,” ütles Sophie, kui Vianne pani nõusid tagasi rohmakale puust riiulile, mis seinal rippus. „Midagi on temaga lahti.”

„Ei naernud? Hm, siis on tõesti põhjust muretsemiseks.”

„Tema on mures sõja pärast.”

Sõda. Jälle.

Vianne juhtis tüdruku köögist välja. Ülal Sophie toas istus ta kaheinimesevoodile, kuulates tütre lobisemist, kuni too pidžaama selga pani, hambad pesi ja voodisse läks.

Vianne kummardus, et talle head ööd soovides unemusi anda.

„Ma kardan,” ütles Sophie. „Kas tuleb sõda?”

„Ära karda,” lausus Vianne. „Issi kaitseb meid.” Aga seda öeldes meenus talle üks teine kord, kui tema ema oli talle öelnud: Ära karda.

See oli siis, kui ta oma isa oli läinud ära sõtta.

Sophie ei olnud kuigi veendunud: „Aga...”

„Ei mingit aga. Muretsemiseks pole põhjust. Nüüd aga jää magama.”

Ta suudles tütart veel kord, jättes seekord huuled kauemaks väikese tüdruku põsele.

Vianne läks trepist alla ja astus tagaõue. Öö väljas oli lämbe, õhk lõhnas jasmiinidest. Ta leidis Antoine’i istumas muruplatsil metallist kohvikutoolil, jalad välja sirutatud, keha vajunud ebamugavalt ühele küljele.

Ta astus mehe kõrvale ja pani käe ta õlale. Antoine puhus suitsu välja ning tõmbas järjekordse pika mahvi. Siis vaatas ta üles naisele otsa. Kuuvalguses oli ta nägu kahvatu ja varjutatud. Peaaegu võõras. Ta pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja paberilehe. „Mind mobiliseeritakse, Vianne. Koos enamiku meestega vanuses kaheksateist kuni kolmkümmend viis.”

„Mobiliseeritakse? Aga... me pole ju sõjas. Ma ei...”

„Pean teisipäeval kohale ilmuma.”

„Aga... aga... sa oled ju postiljon.”

Ta kannatas ära naise pilgu, ja äkki jäi Vianne’il hing kinni. „Näib, et nüüd saab minustki sõdur.”

*Mon Dieu – pr Mu jumal. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.