Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 8

Vianne teadis sõjast mõndagi. Mitte lahingutest ega relvade tärinast ning võib-olla ka mitte plahvatuste suitsust ja verest, vaid sellest, mis järgnes. Kuigi ta oli sündinud elama rahuajal, olid ta kõige varasemad mälestused sõjast. Ta mäletas end vaatavat, kuidas maman nuttis, kui jättis papa’ga hüvasti. Ta mäletas tühja kõhtu ja seda, et tal oli kogu aeg külm. Aga kõige selgemini mäletas ta, kui teistmoodi oli isa, kui ta koju tuli – kuidas ta lonkas ja ohkis ning vaikis. Siis hakkaski ta jooma, omaette hoiduma ja perekonda vältima. Seejärel meenusid uste paugutamised, järjest tihedamini lahvatavad vaidlused, millele järgnes kohmakas vaikimine ja vanemate magamine eraldi tubades.

See isa, kes ära sõtta läks, ei olnud seesama, kes koju tagasi tuli. Vianne oli tahtnud, et isa teda armastaks, või veel tähtsam, ta oli ise püüdnud teda armastada, aga lõpuks oli üks niisama võimatu kui teine. Sellest ajast saadik, kui isa ta ära Carriveausse saatis, oli Vianne hakanud elama oma elu. Ta saatis isale jõuludeks ja sünnipäevaks kaarte, aga vastu ei saanud ainsatki, ja rääkisid nad üldse väga harva. Mida tal oligi öelda? Erinevalt Isabelle’ist, kes ei olnud võimeline laskma asjadel omasoodu kulgeda, sai Vianne aru – ja tunnistas –, et kui maman suri, purunes nende pere parandamatult. See mees lihtsalt keeldus olema isaks oma lastele.

„Ma tean, kuidas sõda sind hirmutab,” sõnas Antoine.

„Maginot’ liin peab vastu,” ütles Vianne, püüdes kõlada veenvalt. „Jõuluks oled sa kodus.” Maginot’ liin oli kilomeetrite viisi betoonmüüre, tõkkeid ja relvi ning see oli ehitatud piki Saksa piiri pärast Esimest maailmasõda, et Prantsusmaad kaitsta. Sakslased ei suudaks sellest läbi murda.

Antoine võttis ta oma käte vahele. Jasmiin lõhnas uimastavalt, ja äkki teadis Vianne kindlalt, et nüüdsest peale, millal iganes ta tunneb jasmiinilõhna, meenub talle see hüvastijätt.

„Ma armastan sind, Antoine Mauriac, ja ma ootan, et sa tuled mu juurde koju tagasi.”

Hiljem ei suutnud ta meenutada, kuidas nad majja läksid, trepist üles ruttasid ja teineteist lahti riietades voodisse heitsid. Vianne mäletas ainult, et ta oli paljalt mehe käte vahel, lamas tema all ja Antoine polnud ealeski olnud armatsedes nii meeletu, otsides ta suudlusi, ning ta käed...need tahtnuks nagu rebida ta lahku, kuigi hoidsid teda just koos.

„Sa oled tugevam, kui arvad end olevat, V,” lausus Antoine pärastpoole, kui nad lamasid vaikides teineteise käte vahel.

„Ma ei ole,” sosistas Vianne liiga tasa, et mees võinuks kuulda.

*

Järgmisel hommikul oleks Vianne tahtnud hoida Antoine’i kogu päev voodis, võib-olla isegi veenda teda, et nad võiksid kotid kokku pakkida ja nagu vargad ööpimedusse kaduda.

Aga kuhu nad läheksid? Sõda rippus kogu Euroopa kohal.

Selleks ajaks, kui ta sai hommikueine valmis ja nõudki pestud, lõi tal kuklasse tuikav valu.

„Sa oled nii kurb, maman,” märkas Sophie.

„Kuidas saan ma kurb olla nii ilusal suvepäeval, kui me pealegi läheme külla oma parimatele sõpradele?” Vianne naeratas pisut nagu liiga säravalt.

Alles siis, kui ta oli uksest väljas ja seisis eesõues õunapuu all, sai ta aru, et oli paljajalu.

„Maman!” hüüdis Sophie kärsitult.

„Tulen juba,” kostis ta, järgnedes Sophiele läbi eesõue ning möödudes tuvimajast (praegusest aiatööriistade kuurist) ja tühjast küünist. Sophie avas tagumise värava ja jooksis naabrite hästi hooldatud aeda ning sealt väikese siniste aknaluukidega kivimajakese poole.

Ta koputas ühe korra, kuid vastust ei saanud ja astus sisse.

„Sophie!” hüüatas Vianne teravalt, aga manitsus langes kurtidele kõrvadele. Sõbranna majas polnud kombed nii olulised, ja Rachel de Champlain oli viisteist aastat olnud Vianne’i parim sõbranna. Nad olid kokku saanud vaid kuu aega pärast seda, kui papa oli oma lapsed nii häbiväärsel kombel Le Jardinis endast maha raputanud.

Sellest peale olid nad lahutamatu paar: habras, kahvatu ja arglik Vianne ning peaaegu poiste kasvu Rachel, kelle kulmud kasvasid kiiremini, kui kuulujutt jõudis levida, ja hääl kajas kui udupasun. Mõlemad olid väljastpoolt tulnud ja siin kokku saanud. Koolis olid nad olnud lahutamatud ja jäid sõpradeks ka kõigiks järgnevateks aastateks. Koos olid nad läinud ülikooli ja mõlemast olid saanud kooliõpetajad. Isegi lapseootele jäid nad samal ajal. Nüüd õpetasid nad kohalikus koolis kõrvuti asuvates klassiruumides.

Rachel ilmus ukselävele, hoides kätel vastsündinud poega Arieli.

Naised vahetasid pilgu. Selles oli kõik, mida nad tundsid ja kartsid.

Vianne järgnes sõbrannale maja väikesesse eredalt valgustatud sisemusse, mis lausa säras puhtusest. Vaasitäis põllulilli kaunistas rohmakat pukkjalgadel lauda, mida ääristasid omavahel kokkusobimatud toolid. Söögitoa nurgas seisis nahast reisikohver, millel lebas pehme pruun viltkaabu – Racheli abikaasa Marci lemmik. Rachel läks kööki, et tuua ära savitaldrik canelé’dega – vaniljekreemitäidisega rummikookidega. Seejärel suundusid naised välja.

Väikeses tagaõues kasvasid roosid piki ligustrihekki. Laud ja neli tooli kõikusid ebakindlalt kiviterrassil. Kastanipuu okstelt rippusid alla antiiksed laternad.

Vianne võttis canelé ja hammustas suutäie, nautides koogi vaniljekreemist sisu ja krõbedat, kergelt pruunistunud pealispinda. Ta võttis istet.

Rachel istus talle vastu, magav laps kätel. Nad vaikisid mõlemad, täis hirme ja kahtlusi.

„Tahaksin teada, kas ta üldse õpibki oma isa tundma,” sõnas Rachel lapsukest silmitsedes.

„Nad muutuvad seal,” tähendas Vianne meenutades. Tema isa oli olnud Somme’i lahingus, milles oli oma elu kaotanud kolmveerand miljonit meest. Koos nende vähestega, kes ellu jäid, olid kodudeni jõudnud ka jutud sakslaste metsikustest.

Rachel tõstis lapse õlale ja patsutas rahustavalt ta selga. „Marcist pole mingit kasu mähkmete vahetamisel. Ja Ari armastab magada meie voodis. Arvan, et nii see peabki praegu olema.”

Vianne tundis, et nägu kisub naerule. See oli küll tühine naljake, aga aitas. „Antoine’i norskamine on nagu valupiste taguotsas. Ometi saab edaspidi korralikult magada.”

„Ja õhtusöögiks võime teha kooreta keedetud mune.”

„Musta pesu tuleb ka poole vähem,” lausus Vivanne, kuid siis ta hääl murdus. „Ma ei ole selleks küllalt tugev, Rachel.”

„Kindlasti oled. Me tuleme sellest koos läbi.”

„Enne, kui ma Antoine’i kohtasin...”

Rachel lõi käega. „Tean, tean. Olid peenike kui piitsavars, kogelesid, kui närvi läksid, ja pealegi olid kõige suhtes allergiline. Ma tean. Olin ju ise ka siis seal. Aga see on nüüd möödas. Sa oled tugev. Tead, miks?”

„Miks?”

Racheli naeratus kustus. „Tean, et olen suur – nagu raidkuju, nii nad ütlevad, kui mulle rinnahoidjaid ja sukki müüvad –, aga tunnen... end sellest nii lööduna, V. Mul oleks vaja mõnigi kord sinule toetuda. Muidugi mitte kogu oma raskusega.”

„Seega ei saa me siis korraga koost laguneda.”

„Voilà,”* kostis Rachel. „Võtame plaani. Peaksime ehk selle peale avama konjakipudeli või soovid džinni?”

„Kell on kümme hommikul.”

„Sul on õigus. Muidugi. Siis kokteil – French 75.”

*

Teisipäeva hommikul, kui Vianne ärkas, voogas aknast sisse päike, mis lõi kõik valgusele avatud puutalad helkima.

Antoine istus akna juures toolil – pähklipuust kiiktoolil, mille ta oli meisterdanud Vianne’i teise raseduse ajal. Aastaid oli tühi kiiktool neid pilganud. Aastatel, kui katkes rasedus, nagu ta nüüd neid aastaid mõttes nimetas. Lohutamatu kurbus külluse maal. Kolm kaotatud elu nelja aastaga, tillukesed nõrgad südamelöögid, sinkjad käekesed. Ja siis kui ime: lapsuke, kes jäi ellu. Sophie. Selle tooli puusüüs oli peidus kurbi pisikesi vaime, aga oli ka häid mälestusi.

„Võib-olla peaksid viima Sophie Pariisi,” ütles Antoine, kui Vianne istukile tõusis. „Julien hoolitseb su eest.”

„Mu isa tegi üsna selgeks, mida ta arvab elamisest koos tütardega. Ma ei ootagi, et ta mind rõõmuga tervitaks.” Vianne lükkas reljeefse mustriga voodikatte pealt ja laskis paljad jalad kulunud vaibale ning tõusis püsti.

„Kas saate hakkama?”

„Sophie ja mina saame hästi hakkama. Niikuinii tuled sa kohe tagasi. Maginot’ liin peab vastu. Ja Jumalgi teab, et sakslastest meile vastast ei ole.”

„Relvad on neil päris viletsad. Võtsin kogu oma raha pangast välja. Madratsi sees on kuuskümmend viis tuhat franki. Kasuta seda arukalt, Vianne. Koos su õpetajapalgaga peaks see küllalt kaua vastu pidama.”

Vianne muutus ärevaks. Ta teadis liiga vähe nende rahaasjadest. Sellega tegeles Antoine.

Antoine tõusis aeglaselt püsti ja võttis ta oma käte vahele. Vianne oleks tahtnud seda turvatunnet, mida ta nüüd tundis, kas või pudelisse sulgeda, et hiljem, kui üksindus ja hirm on ta kuivaks kõrvetanud, sealt juues jõudu leida.

Pea see meeles, mõtles ta endamisi. See, kuidas valgus kumab läbi mehe tõrksate juuste, kuidas armastus särab ta pruunides silmades... ja need pakatanud huuled, mis olid alles tund aega tagasi teda hommikupimeduses suudelnud.

Avatud aknast nende selja taga kuulis Vianne aeglaselt mööda teed liikuva hobuse ühtlast kabjaklobinat ja sellele järgnevat vankriloginat.

See võib olla monsieur Quillian oma lilledega teel turule. Kui Vianne oleks aias, peatuks mees ja ulataks tallegi õie ning lisaks, et ega see majaproua iluga võistelda küll ei suuda, ja Vianne naerataks, ütleks merci** ning pakuks talle midagi juua.

Vianne tõmbus vastu tahtmist mehest eemale. Ta läks puust tualettlaua juurde, valas sinisest savikannust kaussi leiget vett ning pesi nägu. Seinaorvas, mis oli neil riidekapi eest ja mille sisu varjasid kaks kuldse mustriga valget linast kardinat, kinnitas ta rinnahoidja ning astus pitsäärisega pükstesse ja sukahoidjasse. Ta tõmbas siidsukad jalga ning kinnitas need sukahoidja külge. Seejärel libistas selga vööga puuvillase kleidi, millel oli nelinurkne krae. Kui ta kardinad taas ette tõmbas ja ringi keeras, oli Antoine läinud.

Ta haaras käekoti ja kõndis mööda koridori Sophie tuppa. Nagu nendegi oma, oli see väike ruum järsu, voodrilaudadega ülelöödud kaldlaega ja laiadest laudadest puitpõrandaga. Aknast oli vaade viljapuuaeda. Ruumi täitsid raudvoodi, öökapp antiikse lambiga ja siniseks värvitud riidekapp. Seinu kaunistasid Sophie joonistused.

Vianne avas luugid ja laskis valguse tuppa.

Nagu harilikult kuumadel suvekuudel, oli Sophie millalgi öösel lükanud teki põrandale. Roosa karumõmmik Bébé magas ta põse vastas.

Vianne võttis karu ja jäi vaatama selle tuhmi, nii ära paitatud nägu. Möödunud aastal oli Bébé unustatud akna kõrvale riiulile. Sophie oli liikunud edasi uuemate mänguasjade juurde.

Nüüd oli Bébé tagasi.

Vianne kummardus ja suudles tütre põske.

Sophie keeras ennast ja ärkas silmi kissitades.

„Ma ei taha, et issi ära läheb, emme,” sosistas ta. Ta sirutas käe Bébé järele, napsates selle tegelikult Vianne’i käte vahelt.

„Tean.” Vianne ohkas. „Ma tean.”

Vianne astus riidekapi juurde ja valis välja madrusekleidi, mis oli Sophie lemmik.

„Kas ma võin kanda seda kirikakratest krooni, mille issi mulle tegi?”

Kirikakratest „kroon” lebas käkras öökapil, väikesed õied olid närbunud. Vianne tõstis selle õrnalt üles ja sättis Sophiele pähe.

Vianne arvas, et ta saab hakkama, kuni astus elutuppa ja nägi Antoine’i.

„Issi?” Sophia puudutas kohmetult närbunud krooni. „Ära mine.”

Antoine põlvitas maha ja tõmbas Sophie oma embusse. „Pean olema sõdur, et kaitsta sind ja emmet. Aga ma olen tagasi, enne kui sa arugi saad.”

Vianne kuulis, et ta hääl murdus.

Sophie tõmbus eemale. Kirikakrakroon ripnes üle kõrva alla. „Sa lubad, et tuled koju tagasi?”

Antoine jälgis üle tütre tõsise näo Vianne’i murelikku pilku.

„Oui,”** lausus ta viimaks.

Sophie noogutas.

Majast lahkudes vaikisid kõik kolm. Nad kõndisid käsikäes mööda künkanõlva üles halli puust küüni juurde. Põlvini ulatuv kuldne rohi kattis kogu küngast ja sirelipõõsad, suured kui heinavankrid, märgistasid maavalduse välisäärt. Kolm väikest valget risti oli kõik, mis oli jäänud siia maailma neist lapsukestest, kelle Vianne oli kaotanud. Täna ei lasknud ta pilgul siin viivelda. Just praegu oli ta meeleolu nii raske, et ta poleks suutnud siinsete mälestuste raskust enam lisada.

Küüni oli varjunud nende vana roheline Renault. Kui nad kõik juba autos istusid, käivitas Antoine mootori, tagurdas küünist välja ning sõitis mööda kuivanud ja pruuniks tõmbunud rohuseid rööpaid maanteele. Vianne vaatas üksisilmi väikesest tolmusest aknast välja, jälgides, kuidas org neist möödub tuttavate kujundite udus – punased kivikatused, kivist tared, heinamaad ja viinamarjaväljad, kõrgete saledate puutüvedega metsasalud.

Liiga ruttu jõudsid nad Tours’i lähedale raudteejaama.

Perroon oli täis kohvritega noori mehi, neid hüvastijätuks suudlevaid naisi ja nutvaid lapsi.

Terve põlvkond mehi asus sõjateele. Jälle.

Ära mõtle sellest, ütles Vianne iseendale. Ära meenuta seda viimast korda, kui mehed koju tagasi lonkasid, näod põlenud, käed või jalad puudu...

Vianne rippus mehe käevangus, kui Antoine ostis neile piletid ja viis nad rongile. Kolmanda klassi vagunis – lämmatavas kuumuses, kus inimesed olid tihedalt koos kui pilliroog roostikus – istus ta jäigalt sirge seljaga, käekott süles, hoides ikka veel abikaasa käest kinni.

Nende sihtjaamas väljus rongist kümmekond meest. Vianne, Sophie ja Antoine järgnesid teistele mööda munakivitänavat võluvasse linnakesse, mis nägi välja nagu enamik väikesi kogukondi Touraine’is. Kuidas see ometi on võimalik, et algab sõda ja see veidralt vanamoeline murenevate müüridega linnake oma õitekülluses hakkab koguma endasse sõdureid lahingusse saatmiseks?

Antoine tõmbas teda käest ja sai ta jälle liikuma. Millal ta seisma oli jäänud?

Eespool paistsid hiljuti kivimüüri sisse kinnitatud raudväravad. Nende taga võis näha ridade kaupa ajutisi eluasemeid.

Värav lendas lahti. Üks sõdur, nägu tolmune ja kuumusest õhetav, tuli ratsutades uustulnukaid tervitama; nahast sadul krudises hobuse sammude taktis. Ta tõmbas ohjadest ja hobune peatus, pildus pead selga ja norsatas. Pea kohal põrises lennuk.

„Teie, mehed,” ütles sõdur „Tooge oma dokumendid leitnandi kätte sinna värava juurde. Kohe. Liigutage ennast.”

Antoine suudles Vianne’i sellise õrnusega, et Vianne oleks tahtnud nutta.

„Ma armastan sind,” ütles ta, suu vastu naise huuli.

„Mina armastan sind ka,” sõnas Vianne, aga sõnad, mis olid alati tundunud nii suured, olid nüüd väikesed. Mida suudab armastus teha sõja vastu?

„Mina ka, issi. Mina ka!” hüüdis Sophie, viskudes isa käte vahele. Nad embasid üksteist viimast korda kui pere, kuni Antoine tõmbus tagasi.

„Hüvasti,” lausus ta.

Vianne ei suutnud enam vastata. Ta vaatas, kuidas Antoine eemaldus ja sulandus juttu ajavate ja naervate noormeeste hulka, muutudes peagi eristamatuks. Rasked raudväravad langesid kinni. Metallikõlksatus jäi vibreerima lämbesse tolmusesse õhku, ning Vianne ja Sophie seisid üksi keset tänavat.

*Voilà. – pr Seal see on! Näed siis!

**Merci. – pr Tänan

***Oui. – pr jaa, jah.