Читать книгу Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kristin Hannah - Страница 11

Järgmisel hommikul ärkas Isabelle silmi pilgutades ja nägi, kuidas päikesevalgus kuldas sahisevaid lehti ta pea kohal.

Ta tõusis istukile ja silus seelikut, mis oli magades üles kerkinud ning toonud nähtavale valge pitsiga sukahoidja ja katkised siidsukad.

„Minu pärast pole vaja seda teha.”

Isabelle heitis pilgu vasakule ja silmas Gaëtani enda poole tulevat. Ta nägi meest esimest korda selgesti. Ta oli kõhetu ja kõveralt traatjas nagu apostroof ning kandis riideid, mis ilmselt olid pärit kerjuste annetuskastist. Viledaks kulunud mütsi alt paistis välja teravate joontega, habemetüügastes nägu. Tal oli lai laup, esiletungiv lõug ja sügaval asetsevad hallid silmad, mida ääristasid tugevad ripsmed. Pilk nendest silmadest oli terav nagu ta lõuaotski ja ilmutas selgesti nälga millegi järele. Eelmisel õhtul oli Isabelle arvanud, et mees vaatas sellise pilguga just teda. Nüüd ta nägi, et nõnda vaatas ta kogu maailma.