Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 14

„Meie tunnistaja on omadega täiesti läbi,” ohkas Annika Carlsson ja kehitas alistunult õlgu. „Kuigi enne kui ta kokku kukkus, näitas ta meile mehe kätte. Pärast seda läks kõik tuksi.”

„Kes see siis oli?” küsis Bäckström.

„Angel García Gomez.”

Oh sa poiss, mõtles Bäckström, see hull, ja arvestades seost proua Linderothiga, Elisabethiga, nagu mees teda nimetanud oli, tundus see täiesti uskumatu.

„Kui kindel ta selles on?”

„Pole kahtlustki, sa oleks pidanud nägema, kuidas ta tema pilti nähes reageeris. Sa oleksid teda paugupealt uskuma jäänud.”

Angel García Gomez, mõtles Bäckström. Teda juba naljalt enda juurde teed jooma ei kutsu.

„Aga nüüd ei taha ta enam jätkata?”

„Totaalne ei, ja igaks juhuks helistas mõne aja eest ka tema advokaat ja nõudis, et eeluurimine kohe lõpetataks.”

„Nonoh,” ütles Bäckström. „See ei ole küll tema määrata.”

„Mis me teeme?”

„Uurime välja, mis seos on meie vanatädil ja sihukesel tüübil nagu García Gomez.”

„Jah, no mina ei ole küll mingisugust leidnud,” ohkas Annika Carlsson. „Täiesti arusaamatu.”

„Selles peitubki ju meie töö võlu,” ütles Bäckström filosoofiliselt.

„Kõige lihtsam oleks muidugi küsida selle proua Linderothi käest.”

„Eip,” ütles Bäckström ja raputas pead. „Kõigepealt uurime selle välja. Ja siis võib-olla räägime temaga. Kas sa Axelssoniga oled rääkinud? Kas tema ema mitte ei tundnud seda tädi?”

„Jah, just rääkisin temaga. Tal ei olnud õrna aimugi. Sama nõutu kui sina ja mina.”

„Veider,” ütles Bäckström. No ikka jumala arusaamatu, mõtles ta.

„Okei. Kuidas sul nende avaldustega läheb?” küsis Annika Carlsson ja noogutas kiletasku poole, mis Bäckströmi laual lebas.

„Maha kantud ja ühel pool,” vastas Bäckström. „Lihtsalt väike arusaamatus. Ikka juhtub. Mis sina siis arvasid?”

„Sa ei olegi läbinisti paha, Bäckström,” ütles Annika Carlsson naeratades ja tõusis püsti.

Nad on täitsa hullud sinu järele, mõtles Bäckström, kui Annika uksest välja kadus. Viimane aeg lõunale minna, mõtles ta. Kui ainult ei oleks kõiki neid oinaid, kes vahetpidamata tema uksele koputavad.

„Sisse,” lõugas Bäckström.