Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 15

Hoolimata kosutavast lõunasöögist, hoolimata sellest, et ta oli suutnud ära hoida ähvardava vedelikupuuduse ja saanud veresuhkru kontrolli alla, tundis Bäckström nii suurt masendust, et ei jaksanud ennast isegi telefonivastaja abil töölt ära näppida, et koju sõita ja end paaritunnise unega elustada.

Mis elu see üldse on, mõtles ta, kui pöördus tagasi oma kabinetti ning kõikide nõu ja abi otsivate kolleegide juurde, kes pidevalt tema lingi küljes rippusid. Isegi kriminaalne kontingent näis olevat hoo maha võtnud ja lõpetanud mõttekaaslaste ringi regulaarse saneerimise abil kuritegude ennetustööle kaasaaitamise. Varsti oli viimasest korralikust mõrvajuurdlusest möödas juba pool aastat, ja mis ta asemele oli saanud? Hullu vanamuti, kes oli unustanud oma küülikule süüa anda, ja suvalise anaalakrobaadi, kes oli proovinud üht teist pärakupäkapikku kunstikataloogiga maha lüüa. Pealekauba sadas kolmandat päeva vihma ja ta oli ilmselgelt unustanud oma telefoni välja lülitada, sest keegi helistas sellele.

„Bäckström,” ütles Bäckström. Vana hea Rootsi on ikka totaalselt persekursil, mõtles ta.

„Tere, boss, loodetavasti ma ei sega,” ütles Felicia Pettersson. „Kas sul oleks viis minutit?”

„Ikka,” kinnitas Bäckström. „Eeldusel, et sa ühe suure latte kaasa võtad.” Pealegi oleks see sama värvi kui sa ise, mõtles ta.

„Yes, boss. Coming right up,” ütles Felicia.

Kuidas kurat ta jaksab sellist häält teha, mõtles Bäckström. Mis siis, et ta on Brasiiliast ja kindlasti selle geenidega kaasa saanud.

Felicia ei tahtnudki tegelikult midagi erilist. Vähemalt mitte midagi tööalast. Eelkõige tuli ta Bäckströmi tänama.

„Ma rääkisin Annikaga,” ütles Felicia. „Kuulsin, et boss võttis need tobedad avaldused selle vaese proua Linderothi vastu päevakorrast maha.”

„Pole tänu väärt, mis seal ikka,” ütles Bäckström. Tegelikult päris kenake, mõtles ta. Kuigi tema maitse jaoks ikka selgelt liiga päevitunud.

„See proua Linderothi kurb lugu tõi mulle mõttesse mu enda vanaisa. Tema on ka hirmus suur loomasõber, kuigi mõistus pole kogu aeg päris korras. Kas sul on viis minutit?”

„Ikka,” vastas Bäckström. Ei tea, mis see vana päss siis tegi? Lasi kindlasti kogemata kutsika kempsust alla, mõtles ta. Või proovis sellega endal taguotsa pühkida. Algus oli paljulubav ja Bäckströmile tuli kohe nagu eluvaim sisse.

Paar viimast aastat oli Felicia vanaisa Mälaröarnas vanadekodus elanud. Felicia käis teda paar korda nädalas vaatamas, aga viimasel aastal oli vanaisa kahjuks üha raskemeelsemaks muutunud.

„Ega tal ju muidugi lihtne ei ole,” ohkas Bäckström. Surprise, surprise, mõtles ta.

„Kuigi viimased paar kuud on ta nagu täitsa teine inimene olnud. Rõõmus ja reibas. Täpselt selline nagu vanasti. Nüüd tuleb talle isegi mu nimi meelde, kui ma teda vaatamas käin.”

„Vaat kui tore,” ütles Bäckström. „Millest see tuleb?” Mida kuradit ma ütlema peaks, mõtles ta.

„Ta on nagu ümber vahetatud pärast seda, kui sinna vanadekodusse hoolduskoer võeti.”

„Hoolduskoer?” Mis jutt see veel on, mõtles Bäckström ja nägi samal hetkel vaimusilmas suurt bernhardiini, kes liputab sõbralikult saba ja tassib kaelas hiigelsuurt konjakitünni.

Paari kuu eest oli ostetud vanadekodusse sealsete vanurite jaoks hoolduskoer. Paraja suurusega koer, pehme kasukaga, jooksis mööda osakonda ringi, samas kui vanakesed tegid talle pai ja sügasid lõua alt.

„See on nii tore,” ütles Felicia Pettersson. „Kui ma pühapäeval seal käisin, hüppas ta vanaisa voodi peale ja pikutas seal, ja mu armas-kallis vanaisa pikutas samamoodi seal ja silitas teda. Sa oleks pidanud nägema, mis nägu vanaisa oli. Õnnelik nagu laps. Nii tore.”

Tule taevas appi, mõtles Bäckström. Kas ta proovib minult enneaegselt elu võtta, mõtles ta. Kui see päev kätte peaks jõudma, oli tal endal kavas pidada küsimuse lahendamiseks viimane vestlus Sikiga. Mitte otsida abi mingilt penilt, kes ajab siidpidžaama karvu täis ja ilastab talle näkku, kui ta seal oma viimset tundi ootab, suutmata end kaitsta.

„Kõlab küll väga hästi,” ütles Bäckström. Mida kuradit ma ütlema peaks, mõtles ta.

„Siis tuligi mulle pähe vanaproua Linderoth,” ütles Felicia. „Kui me teda registrist otsisime, siis ma nägin, et ta on varast Alzheimerit põdevate ja dementsete patsientide kliiniku päevaravi nimekirjas. See asub siin Solnas ja paistab olevat erakliinik, aga loomi neil seal ei ole. Ma helistasin ja kontrollisin. Siis ma mõtlesingi, et äkki peaks neile uuesti helistama ja ettepaneku tegema, et nad mõne looma ostaksid. Võib-olla koera, kassi, paarist küülikust oleks ka kindlasti abi. Arvestades vanaproua Linderothi ja teisi vanureid, kes seal käivad. Pealegi ei oleks vaja proual endal nende eest vastutada.”

Mis kurat siin toimub, mõtles Bäckström. Mina arvasin, et ma töötan politseijaoskonnas. Või olen uksega eksinud ja loomakliinikusse sattunud. Nõgikana on ilmselt marutõbine, mõtles ta.

„Tead mis, Felicia?” küsis Bäckström. Naeratas muhedalt ja vaatas igaks juhuks kella. „See tundub olevat suurepärane mõte. Nagu ma just ütlesin.”

„Aitäh, boss,” ütles Felicia. „Aitäh, ma teadsin, et sa saad aru, mida ma mõtlen.”

Niipea kui Felicia ukse enda järel sulges, kargas Bäckström laua tagant üles, pani jaki selga ja kadus välja. Oli ka viimane aeg, sest Rosita Andersson-Trygg tüüris juba tema kabineti poole.

„Bäckström, ma pean sinuga rääkima! Sa ise lubasid.”

„Homme,” vastas Bäckström. „Homme räägime,” kordas ta. Raputas pead ja rehmas tõrjuvalt käega.

Kui ta tänavale jõudis, õnnestus tal püüda vaba takso, mis asutas end just lahkuma.

„Kuhu sa soovid?” küsis juht ja pani taksomeetri tööle.

„Pärast ütlen, sõida lihtsalt minema,” ütles Bäckström ja raputas tõrjuvalt pead. Mis vana hea Rootsiga toimub? Mis meist niimoodi saab?