Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 5

„Meie kurjategija on seitsmekümne kolme aastane naine. Proua Astrid Elisabeth Linderoth, sündinud 1940, hüütakse Elisabethiks,” alustas Annika Carlsson. „Üksik, lapsi ei ole, viis aastat lesk, elab Solnas Filmstadenis isiklikus korteris. Puhtast uudishimust kontrollisin teda registritest. Heal majanduslikul järjel, pärast mehe surma paistab vägagi kobedat pensioni saavat, varem karistamata. Meie juures pole ühtki täpikest. Nüüd on talle esitatud süüdistus loomapiinamises ja veel paaris asjas, mis eelmisel nädalal lisandusid. Mina isiklikult arvan, et nende muude asjade tõttu ta siia meie, raskete kuritegude lauale sattuski.”

„Mis see muu siis on?” küsis Bäckström.

„Vägivaldne vastupanu, vägivald ametniku vastu, peksmiskatse, kaks ebaseaduslikku ähvardamist.”

„Oota-oota nüüd,” protesteeris Bäckström. „Sa nagu ütlesid, et mutt on seitsekümmend kolm.”

„Nagu öeldud,” ütles Annika Carlsson. „Tegu on vana daamiga, nii et see on väga kurb lugu. Kui sa jaksaks kuulata, võtaks ma selle kiirelt kokku.”

„Olen üksainus suur kõrv,” ütles Bäckström ja seadis ennast toolil paremini istuma.

Rohkem kui kuu aega tagasi oli Stockholmi läänivalitsus otsustanud konfiskeerida ühe küüliku, kes oli kuriteos kahtlustatava omandis. Selle ajendiks oli omakorda politseile tehtud avaldus, mille oli esitanud vanadaami naabrinaine kõigest neliteist päeva enne seda, kui läänivalitsus oma otsuse langetas. Loomapiinamisest otseses ja aktiivses tähenduses ei olnud siiski juttu. Rohkem hooletusse jätmisest ja puudulikust järelevalvest. Muu hulgas olevat küüliku omanik sõitnud mõneks päevaks puhkusele ja unustanud loomale enne ärasõitu süüa anda. Mitmel juhul olevat küülikut kohatud ka trepikojas tulenevalt sellest, et omanik oli unustanud oma korteriukse sulgeda ja loom oli juhust kasutades välja lipsanud. Ühel nendest kordadest oli teda hammustanud ühele teisele majanaabrile kuuluv taksikoer.

„Mulle jääb mulje, et küüliku perenaine peaks olema märksa vanem kui rahvastikuregistri andmetes märgitud,” ütles Annika Carlsson ja tegi mingil põhjusel parema meelekoha juures parema nimetissõrmega kerge ringikujulise liigutuse. „Esmane avaldus tehti muide meie uuele südalinna loomakaitseosakonnale. Seal olevat ootamatult kiiresti reageeritud ja üks põhjus võib muidugi olla see, et proua Linderothil on samasugune saavutus kirjas juba selle aasta jaanuarist. Sama inimene esitas avalduse, läänivalitsus tegi sama otsuse, kuigi tol korral olevat asi olnud kuldhamstris.”

„Mutt on vist tuurid üles võtnud,” kõhistas Bäckström naerda. Mugavalt seljatoele naaldunud ja äkitselt suurepärases tujus.

„Tuurid üles? Mis mõttes?”

„No et küülik on ju vähemalt kaks korda suurem kui kuldhamster,” selgitas Bäckström. „Järgmine kord veab ta võib-olla elevandi koju. Kurat teda teab. Küll aga ei saa ma siiamaani aru, miks ta meie juurde sattus.”

„Siis ma selgitan,” ütles Annika Carlsson. „Eelmise nädala teisipäeval, siis teisipäeval, 21. mail, kui kaks meie südalinna loomakaitserühma politseinikku läksid koos kahe läänivalitsuse ametnikuga proua Linderothi korterisse küüliku äratoomise otsust täide viima, keeldus proua kõigepealt ust lahti tegemast. Pärast mõningast veenmist tegi ta ukse lõpuks praokile, kuigi turvakett oli peal, pistes samal ajal uksepraost välja püstoli ja öeldes, et nad otsemaid kaoksid. Politseinikud taandusid ja kutsusid lisajõude.”

„Erikomandost või?” Bäckström vaatas vaimustunult Annika Carlssonile otsa.

„Ei, kahju kohe sulle pettumust valmistada. Saatsime kaks meie enda korrakaitse autot. Üks meie kolleegidest pidavat proua Linderothiga tuttav olema, tema ema oli vist proua sõbranna, nii et pärast pisukest veenmist oli proua ukse avanud ja nad sisse lasknud. Ta oli küll ärritatud, aga mitte vägivaldne. Püstol osutus tegelikult mingiks antiikseks 18. sajandi riistapuuks. Kolleegide andmetel oli see laadimata ja küllap ei olnud sellest viimased kakssada aastat ka pauku tehtud.”

„Või nii,” ütles Bäckström.

„Lugu pole veel läbi.” Annika Carlsson raputas pead.

„Sa kujuta pilti,” ütles Bäckström.

„Kõik on kaunis rahulik, kuni läänivalitsuse veterinaar hakkab küülikut puuri pistma. Siis tormab nimelt proua Linderoth kohale, teekann pea kohale tõstetud, ja ähvardab loomaarsti. Ta tehakse relvituks, paigutatakse diivanile, südalinna kolleegid ja läänivalitsuse esindajad lahkuvad korterist koos küülikuga. Meie politseinikud jäävad sinna ja räägivad prouaga. Aruande kohaselt on ta rahulik ja mõistlik, kui nad lahkuvad.”

„Kena kuulda,” ütles Bäckström. „Lihtne küsimus. Kust kõik need avaldused pärit on?”

„Südalinna kolleegidelt,” vastas Carlsson. „Järgmisel päeval. Nad on esitanud avalduse nii enda kui mõlema läänivalitsuse esindaja nimel, vägivaldne vastupanu, vägivald ametniku vastu, ebaseaduslik ähvardamine, peksmiskatse. Kokku kaksteist kuriteoepisoodi, kui ma õigesti kokku loen.”

„Tohoo tonti,” ütles Bäckström. „Mutt kujutab endast ju ohtu kogu Rootsi rahvakodule. Viimane aeg ta trellide taha pista.”

„Ma saan aru, mida sa silmas pead, mõistan täiesti, see ei tekita mulle probleeme. Mind teeb ehk pisut murelikuks avaldus raske ebaseadusliku ähvardamise kohta, mis laekus neljapäeva õhtul. See tehti siin meie majas. Avalduse esitaja tuli ise meie juurde. Rääkis meie korrapidajaga.”

„Lase ma arvan. Küüliku- ja hamstrirühma kolleegid olid midagi ära unustanud?”

„Ei.” Annika Carlsson raputas pead. „Avalduse esitas proua Linderothi naabrinaine. Ta elab samas majas, aga neljandal korrusel. Proua Linderoth elab kõige kõrgemal, seitsmendal. See on muide seesama naaber, kes esitas proua Linderothi vastu avalduse loomade, nii küüliku kui ka hamstri hooletusse jätmise kohta. Lisaks on ta kaevanud korduvalt korteriühistu juhatusele, aga see on juba teine lugu.”

„Kes ta sihuke on?”

„Üksik naisterahvas. Nelikümmend viis. Töötab poole kohaga sekretärina ühes Kista arvutifirmas. Meie juures kirjas pole. Enamiku ajast paistab kulutavat mitmesugusele heategevusele. Muu hulgas on ta organisatsiooni Julge Kaitsta Meie Kõige Pisemaid Sõpru esinaine. See paistab olevat Loomasõprade mingi radikaalsem tiib. Varem oli ta muide Loomasõprade juhatuses.”

„Sa kujuta pilti. On tal nimi ka või?”

„Fridensdal, Frida Fridensdal, Fridensdali keskel on s. Nime on ta ise võtnud, sündinud on ta Anna Fredrika Wahlgren.”

„Mida kuradit,” ütles Bäckström ja tundis, kuidas vererõhk tõuseb. „Kurat, ise kuuled ka, Annika. Frida Fridensdal, keskel s-iga, ja julge kaitsta meie kõige pisemaid1. See on ju mingi ärapööranud eit. Mis mõttes kaitsta kõige pisemaid? Kubemetäide ja prussakate pärast muretseb või?”

„Ma saan aru küll, mida sa silmas pead. Sellepärast ma ise teda üle kuulasingi. Juba reedel, tema töö juures, sest ta keeldus jaoskonda tulemast, eks ole. Enda väitel ei julge ta enam oma kodus elada. Ta ütleb, et kardab oma elu pärast ja on seetõttu kolinud sõbranna juurde. Aga mis sõbranna nimi on ja kus ta elab, seda ta ei avalda. Väidab, et ei julge. Et ta ei usu, et politsei suudaks teda kaitsta. Sõbranna ei uskuvat seda ammugi. Too olevat üldsegi olnud abielus politseinikuga, kes oli teda nii peksnud kui vägistanud.”

„Sa kujuta pilti,” turtsatas Bäckström.

„Esiteks ei usu ma, et ta on kõik selle välja mõelnud. Kui välja arvata tavapärased inimlikud liialdused, millest sinu- ja minusugused on harjunud mööda vaatama. Ta tõepoolest kardab. Tal on lausa surmahirm, ja mis puudutab ähvardust, millest ta räägib, siis paistab asi päris hull. Raske ebaseaduslik ähvardamine, kahtlemata.”

„Ah nii,” ütles Bäckström. „Mis siis juhtus?” Vaevu suudan end talitseda, mõtles ta. On see Carlsson, mis ta on, aga teda pole sugugi lihtne rivist välja lüüa.

„Kohe ma jõuan selleni, aga suur mõistatus on tegelikult üks teine asi.”

„Mis siis?”

„Tema juttu sellest ähvardusest on täiesti võimatu vanaproua Linderothiga seostada. Tegu paistab olevat sümpaatse vanadaamiga. See ei saa kuidagi tõele vastata, aga Fridensdal olevat sada protsenti kindel, et proua Linderoth ongi talle tehtud ähvarduse taga.”

„Okei,” ütles Bäckström. „Ma kuulan.”