Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 3

Esmaspäev, 27. mai, nädal enne esmaspäeva, millest sai tema elu parim päev, oli selline nagu esmaspäevad ikka, isegi nõks hullem kui tavaline esmaspäev, ja alanud oli see täiesti inimmõistuse vastaselt isegi nii targale ja elukogenud mehele nagu Evert Bäckström.

Tegu oli sõna otseses mõttes kahe hullumajajuhtumiga, mis olid seletamatutel põhjustel just tema lauale sattunud. Esiteks hooletusse jäetud küülik, kelle Stockholmi läänivalitsus oli oma hoole alla võtnud. Teiseks keegi noobel ja õukonnaga lähedalt seotud meesterahvas, keda olevat anonüümse tunnistaja teatel klobitud Londoni kuulsa Sotheby’se oksjonimaja kunstikataloogiga. Nagu sellest veel vähe oleks, olevat kuritegu toime pandud Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil, kõigest saja meetri kaugusel toast, kus Tema Majesteet Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf tavaliselt oma ööund naudib.

Juba paar aastat juhtis kriminaalkomissar Evert Bäckström Västerorti politseijaoskonna seda osakonda, mis vastutas raskete vägivallakuritegude uurimise eest. Piirkond polnud üldse paha ja oleks see asunud Ameerikas, kus ka tavalistele inimestele sõnaõigust antakse, oleks Bäckström olnud ilmselgelt rahva poolt valitud šerif. Kolmsada viiskümmend ruutkilomeetrit maad ja vett läände jääva suure Mälari järve ja itta jääva mere vahel. Stockholmi südalinna piir lõunas ja Norra Järva, Jakobsberg ja Mälari saarestik põhjas.

Ise mõtles ta sellele kui oma isiklikule Bäckström Countyle, kus oli ligi kolmsada viiskümmend tuhat elanikku. Kõige peenemad asukad olid Tema Majesteet kuningas ja tema perekond, kes elasid Drottningholmi ja Haga lossides. Lisaks tosinkond miljardäri ja mitusada sellist, kellel vara mitme miljoni eest. Teises otsas paarkümmend tuhat, kellel ei olnud toitu lauale panna, kes olid sunnitud elama sotsiaalabist või kerjama või kuritegusid toime panema, et järgmise päevani välja vedada. Pluss kõik tavalised inimesed ka muidugi. Kõik need, kes tegelesid oma asjadega, pidasid ennast ise üleval ega löönud sealjuures suuremat lärmi. Vähemalt mõtlesid nad harva välja midagi sellist, millel oli oht sattuda Bäckströmi Solna suures politseimajas asuvale kirjutuslauale.

Kuigi kõik, kes seal elasid, ei olnud kahjuks selliseks loodud. Aasta jooksul registreeriti piirkonnas ligi kuuskümmend tuhat kuritegu. Enamik neist küll lihtsamad vargused, kahju tekitamised ja narkokuriteod, aga sooritati ka tuhandeid vägivallategusid, ning kui vaadata Västerorti kuritegevust tervikuna, siis hõlmas see tervet sotsiaalset skaalat. Alates käputäiest peenetriibulise ülikonnaga bandiitidest, kes sooritasid sadade miljonite eest majanduskuritegusid, kuni tuhandete teisteni, kes näppasid piirkonna kaubanduskeskustes kõike alates veisefileest ja praevorstist kuni kosmeetika, õlle ja peavalutablettideni.

Peaaegu kõikide nende puhul oli siiski väga praktiline see, et Bäckströmisse ei puutunud nad üldse. Bäckström töötas raskete vägivallakuritegudega. Seda oli ta teinud terve oma politseinikuelu ja sellega kavatses ta ka jätkata, kuni see osa tema elust otsa saab. Mõrvad, peksmised, vägistamised ja röövid. Pluss kõik sinna vahele jäävad veidrikud, nagu püromaanid ja pedofiilid, ähvardajad, huligaanid ja eri moel ära pööranud. Sekka isegi mõni liputaja ja aknast piiluja, kes võisid hellitada konkreetsemaid lootusi. Selliseid juhtumeid oli samuti rohkem kui küll. Raskete vägivallakuritegude osakonna lauale sattus tuhandeid avaldusi aastas. Kõik need juhtumid andsid tema politseinikuelule sisu ja mõtte, ja kui ta tahtis nendega üldse kusagile jõuda, tuli ennekõike suuta eristada olulist ebaolulisest. Esmaspäeval enne esmaspäeva, millest sai parim päev tema elus, ei olnud tal see punkt kuigi hästi õnnestunud.

Bäckströmi raskete kuritegude osakonnas alustati nädalat alati koosolekuga, kus võeti kokku eelmise nädala häda ja viletsus, seati end valmis selleks, mida uus nädal kaasa toob, ning tõmmati päevakorrast maha nii mõnigi vana ja käärima läinud leivatainas, et see lihtsalt arhiivi tassida ja peast pühkida.

Abiks oli tal paarkümmend kolleegi, kellest üks oli nii sõnaaher kui ka töövõimeline, ja pool tosinat niisugused, kes vähemalt tegid, mida neile öeldi. Ülejäänutega oli nii nagu ikka, ja kui poleks olnud Bäckströmi kindlat juhikätt, rääkimata tema võimest eristada olulist ebaolulisest, oleks pätid nad silmagi pilgutamata üle mänginud.

Uus nädal, hommikune koosolek, komissar Evert Bäckströmil on viimane aeg tõsta taas õigluse mõõk, ja selle proua Justitia kaaludega siia-sinna vehkimise jättis ta südamerahus juhtkonna kaunishingede ja paberimäärijate hooleks.