Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 10

Õhtusöök Mary-Kate’i ja Fletchi seltsis möödus äärmiselt pingevabas õhkkonnas ning aeg oli juba üle südaöö ja ära joodud kaks pudelit imemaitsvat Pinot Noiri majaveini, kui CeCe ja Chrissie head ööd soovisid ja välja tiibhoone poole suundusid. Nagu Mary-Kate oli maininud, nägi tuba välja lihtne, aga olemas oli kõik, mida nad vajasid, sealhulgas ka dušikabiin ja paksud villased tekid, et tasapisi lähemale hiilivat öökülma eemal hoida.

„Ossa, Alice’is ajan ma tavaliselt linad pealt ära, sest tilgun higist, siin aga kössitan tekkide all,” itsitas CeCe. „Mida sa siis Mary-Kate’ist ka arvad?”

„Minu arust on ta lahe,” teatas Chrissie. „Ning kui selgub, et tema ongi sinu puuduv õde, siis oleks väga vahva temaga sõbraks saada.”

„Ta ütles, et on kakskümmend kaks, ning see vanus sobiks ideaalselt kõigi ülejäänud õdedega. Elektra, meist kõige noorem, on kakskümmend kuus. Aga väga võimalik, et me tallame tühja tuult,” lisas CeCe uniselt. „Anna andeks, aga ma vajun kohe magama …”

Chrissie sirutas talle vastaskoikult käe. „Head ööd, kullake, maga hästi. Kindel see, et homme on meil varajane äratus.”