Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 14

Kui internet oli Maiale teada andnud, et Toronto paikneb Manhattanist vähem kui kahe lennutunni kaugusel, võttis ta mobiili ja valis Elektra numbri. Et New Yorgis oli aeg väga varajane, ei lootnud ta, et Elektra vastab, ning oli liini teises otsas õe häält kuuldes üllatunud.

„Maia! Kuidas läheb?”

Isegi telefonile vastab ta nüüd teisiti … mõtles Maia. Varem ei küsinud Elektra kunagi, kuidas tal läheb.

„Ma kannatan siialennu järel ikka veel ajavahe käes, aga nii vahva on jälle olla Atlantises ning Ma’d, Claudiat ja Allyt näha. Ja kuidas sul endal läheb, preili globaalne superstaar?”

„Issand Jumal, Maia! Ma poleks iial arvanud, et mu kõne saab niisugust vastukaja. Mul on tunne, et kõik maailma ajalehed ja telekanalid tahavad minuga rääkida. Mariam – mäletad mu erasekretäri? – pidi endale ajutise abilise palkama. Mind tahetakse … lõhki kiskuda.”

„Arvata võib, aga õnneks õigetel põhjustel või mis?”

„Jep, seda küll, ja Stella – minu vanaema – on olnud imetore. Ta on suure osa sellest heategevusvärgist enda peale võtnud. Tema sõnul on meile laekunud juba piisavalt annetusi, et avada viis sõltlaste kriisiabikeskust, ning tohutu suur hulk heategevusühinguid on pakkunud mulle kohta juhatuses, et oleksin nende esindaja ja puha. Kõige vahvam on aga see, et minuga on võtnud ühendust ka UNICEF ja palunud järele mõelda, kas ma tahaksin olla nende rahvusvaheline hea tahte saadik. Selle üle oli Stella kohutavalt uhke, mis oli nii armas.”

„Kõlab fantastiliselt, Elektra! Aga sa oled seda kõike väärt. Sa pakud tõelist inspiratsiooni neile, kes peavad samasugust võitlust, nagu oled pidanud sina. Ainult vaata, et sa nii suure pinge all lõpuks kokku ei varise.”

„Oh, ära muretse, ei varise. See pinge on õnnelik, mitte kurb, kui mõistad, mida ma silmas pean. Ma olen nii … elevil. Ja ka Miles on olnud imeline.”

„Miles … seesama mees, kes koos sinuga võõrutuskliinikus oli?”

„Just, ja tead … me oleme viimaste nädalate jooksul hästi lähedaseks saanud. Tõtt-öelda tuli mulle mõte, et kui tal aega on, võtan ta ehk Atlantisesse kaasa. Ta on ülipopulaarne advokaat, nii et kui mul peaks tekkima vajadus end kõigi õdede eest kaitsta, võin ta lahingusse saata.”

Elektra itsitas, ja see oli õnnis loomulik heli, mida Maia polnud tema suust juba aastaid kuulnud.

„Kui keegi meie hullumeelses perekonnas suudab oma huvide eest seista, siis oled see just sina, Elektra, aga muidugi on ta teretulnud. Minu meelest võtavad kõik kellegi kaasa, välja arvatud Ally. Tema vend Thom ei saa tulla, sest on Bergeni filharmoonikutega kontsertreisil.”

„Aga tal on vähemalt Bear.”

„Seda küll, aga hetkel on ta päris kehvas tujus.”

„Jah, sellest sain ma temaga hiljuti telefoni teel rääkides juba aru. Pole hullu, varsti oleme kõik talle seltsiks ja aitame ka last hoida. Räägi nüüd, kas sa helistasid lihtsalt selleks, et kuulda, kuidas mul läheb, või oli selleks ka põhjust.”

„Ausalt öeldes nii seda kui teist. Kas sa oled jõudnud läbi lugeda meili, mille Ally sulle, Tiggyle ja Starile saatis?”

„Ei ole. Nagu ma juba mainisin, on minu järele tohutu nõudlus. Isegi Mariam pole veel suutnud kõigega toime tulla. Mis seal siis kirjas on?”

Maia selgitas võimalikult lühidalt, millised sündmused olid aset võtnud pärast seda, kui Georg neile Aafrika toetuskontserdi õhtul üllatusvisiidi tegi.

„… Ühesõnaga, nüüd me teame, et Mary-Kate’i ema, keda kutsutakse Merryks, on tõenäoliselt Torontosse lennanud. Tal on kaasas seesama smaragdsõrmus, millest Georg rääkis kui tõendist, mida me kadunud õe kindlakstegemiseks vajame. Me ootame ikka veel aadressi, millel Merry seal olles peatub, aga kui meil õnnestub see saada – ma palun vabandust, et küsin seda sinult ajal, mil sa oled nii hõivatud –, kas sa saaksid siis ühe päeva vabaks võtta ja temaga kohtuma lennata? Lend New Yorgist Torontosse kestab ainult tund ja nelikümmend minutit, seega …”

„Kindlasti saan, Maia. Tegelikult mulle isegi meeldiks võimalus mõneks ajaks linnast minema saada. Ma võtan Mariami kaasa, ta oskab imehästi infot välja pigistada.”

„Väga hea, see on ju fantastiline, Elektra! Ma loodan ainult, et me saame teada, kus ta peatub, ja seejärel võtan sinuga uuesti ühendust.”

„Arvad sa tõesti, et sõrmus võib meid juhtida kadunud õeni?”

„Ma ei tea, aga Georg näis olevat kindel, et tema info on tõene.”

„Vau, oleks ju vahva, kui saaksime kutsuda ta koos meiega merre pärga laskma? See oleks Pa nii õnnelikuks teinud.”

„Jah, muidugi oleks, ja sinu abiga võib see ka teoks saada. Aga sind ootab nüüd kindlasti tegus päev ja ma lasen sul minna. Veel kord palju õnne, õeraas! See, mida sa tegid – ja kavatsed teha –, on uskumatu!”

„Aitäh, suur õde. Anna siis teada, kui aadress käes on, ja varsti näeme!”

Toru käest pannud, läks Maia majast välja, sammus üle muru Paviljoni juurde ja sulges oma selja taga ukse. Ehkki ta oli otsustanud magada peamajas oma lapsepõlvetoas, et olla Allyle lähemal, oli Claudia tema kunagise kodu – kus ta oli täiskasvanuna palju aastaid üksi elanud – korras hoidnud ja ruume tuulutanud. Ning just siin kavatses ta koos Floriano ja Valentinaga ööbida siis, kui nad kohale jõuavad. Ta läks magamistuppa ja avas pesusahtli. Käega sahtlipõhja kobades tõmbas ta välja asja, mida otsis, ning jäi seda ainiti silmitsema.

Jah, see oli ikka veel seal. Peitnud eseme uuesti sahtlisse, läks Maia voodi juurde ja vajus istuma. Ta mõtles veidi varem Allylt kuuldud sõnadele: Allyt vaevas süütunne, sest ta oli õnnetu ajal, mil oleks pidanud olema õnnelik. See väide kehtis osaliselt ka tema enda kohta, sest miski, mida ta oli pikka aega soovinud, oli lõpuks juhtunud. Aga ühtlasi oli see tekitanud tema ajus metamorfoosi, mis näis iga hinna eest lagedale tirivat valusad sündmused tema minevikust …

End tõusma sundides keskendus ta mõttele, kui hea on olla mõnda aega Florianost eemal, sest nüüd sai ta veidi aega, et enne mehega rääkimist saada selgust oma mõtetes ja tunnetes.

„Kiiret pole,” sosistas ta ja libistas pilgu üle tubade, kus ta nii kaua oli elanud. Taibanud alles nüüd, et on tagasi paigas, kus ta kunagi nagu haavatud loom end ülejäänud maailma eest peitis, kõrvetasid ta silmi pisarad. Atlantis oli olnud nii turvaline, kindel universum, kus igapäevaprobleeme tekkis haruharva. Ja praegu oli tema ainus soov, et saaks selle tunde uuesti kinni püüda ning et Pa oleks kõrvaltoas, sest tal oli hirm …