Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 12

Pärast kibekiiret ringreisi saarel, mille ühest otsast teise jõudmiseks kulus kakskümmend minutit, keeras Tony auto kitsale teele.

„Vaadake neid!” osutas Tony nende kohal kõrguvatele puudele.

„Näevad eelajaloolised välja. Mis need on?” küsis CeCe.

„Suurelehised viigipuud, mõnigi neist üle saja aasta vana,” vastas Tony, kui tee viis nad lennurajast mööda, lookles allapoole ning muutus väikese silla ja kobarasse kogunenud kivihoonete juures laiemaks. Nad jõudsid peaaegu inimtühja ranna algusse, kus kerged lained kaldale paiskusid. Kaugusest paistis vahutavate valgete murdlainete rivi, mis viitas korallrahule. Tony juhatas nad supelmajja, kus sai riideid vahetada, ning peagi ilmusid tüdrukud nähtavale, ujumistrikoo seljas ja rätik ümber piha seotud.

„Teeme võidu!” hüüdis Tony ja hakkas üle sooja liiva lainete poole jooksma. „Kes viimasena vette jõuab, on memmekas!” hõikas ta vööni vette sumades ja sukeldus. Paar meetrit enne veepiiri aitas CeCe Chrissiel jalaproteesi ära võtta. Chrissie mässis selle käterätikusse ja asetas lainetest piisavalt kaugele.

„Mul on alati kohutav hirm, et keegi võib selle ära varastada,” ütles Chrissie, kui CeCe teda mere poole aitas.

„Isegi mina ei kujuta ette, et keegi võiks olla nii õel ja teha midagi sellist,” ütles CeCe. „Olgu, läksime! Püüa mind mitte maha jätta!” hõikas ta Chrissiele, kes kohe vette viskus. Ehkki tal oli üksainus jalg, mille abil edasi liikuda, jättis ta endise ujumistšempionina vaid paari käelöögiga CeCe tagaajamismängu mängima.

„On ju fantastiline?” hõikas Tony mõni meeter kaugemalt, kus ta jõuliselt vett kündis.

„Väga mõnus!” vastas Chrissie, kes hõljus selili veepinnal, nägu päikese käes. „Ossa, ma pole Alice’is elades kordagi selle peale tulnud, kui suurt puudust ma tegelikult merest tunnen,” ütles ta end ümber pöörates, et edasi ujuda.

„Chrissie, palun ära mine liiga kaugele!” hõikas CeCe. „Ma ei taha, et sa hätta jääd, sest mul ei jätku jõudu sind päästma tulla!”

Nagu ikka, ei teinud Chrissie temast väljagi, ning lõpuks ujus CeCe tagasi kaldale ja heitis liiva peale kuivama.

„Su sõps on kõva ujuja või mis?” ütles Tony, kes oli samuti veest välja tulnud ja CeCe kõrval istet võtnud. „Mis ta jalaga juhtus?”

CeCe rääkis talle, kuidas Chrissie oli viieteistkümneselt jala kaotanud, sest meningiidi tüsistuste tõttu tekkis veremürgistus.

„Enne seda oli ta Lääne-Austraalia parim ujuja,” ohkas CeCe. „Tal oli kavas olümpianaiskonda kandideerida.”

„Elu on vahel nii ebaõiglane, on ju? Aga hea on näha, kui väga ta ikka veel ujumist naudib, või mis?”

„Jep, aga ma kardan hullupööra, et ta kaob lainetesse ega tõuse enam kunagi pinnale.”

„Selles ma kahtlen, vaata ta tempot,” naeratas Tony. „Kuule, kui te tahate lennuki peale jõuda, siis peaks startima.”

CeCe tõusis ja andis pea kohale tõstetud kätega lehvitades Chrissiele märku, et ta kaldale tuleks. Kui nad riidesse said, viis Tony nad paari minutiga lennujaama.

„Kui meil veab, võib Bridge pääseda meie juurde enne, kui teid pardale kutsutakse,” ütles Tony kaubikut terminali ette parkides. Nad kuulsid maanduva lennuki mootorimürinat.

„Kas sa tahaksid teha siia veel ühe reisi, kui me Euroopast tagasi oleme, Chrissie?” küsis CeCe, kui nad Tony järel lennujaamahoonesse astusid. „Mulle siin saarel meeldib.”

„Olgu, aga käime kõigepealt Euroopas ära, eks, Cee? Sa ei kujuta ette, kui suure põnevusega ma seda näha igatsen.”

„Oh, selle saarega võrreldes on Euroopa väga igav. Inimesi ja vanu ausambaid pungil täis.”

„Tead, ma vaatan oma silmaga üle ja siis otsustan, mida ma arvan,” naeratas Chrissie. „Näe, lennuk ongi maandunud.”

„Lähme vaateala verandale, eks?” küsis Tony. „Äkki õnnestub teil teda vähemalt tervitada.”

„Olgu, super,” lausus CeCe. Tillukese lennuki uksed olid äsja avanenud ja esimesed reisijad juba väljunud.

„Vaadake, seal ta ongi! Bridge, ma olen siin!” hõikas Tony väljakutsuvalt riietatud trullakale punapäisele naisele, kes lennukitrapist alla tulles mitut poekotti käes hoidis. Tony sai naeratuse ja vastuviipe osaliseks. „Tulge, lähme ütleme talle tere.”

CeCe süda tagus rinnus, kui naine lähenes piirdeaiale, mis eraldas saabujaid tervitama tulnud inimesi reisijatest, kellel oli tollikontroll veel läbimata. Bridget jäi nende ees seisma ja lükkas hiigelsuured päikeseprillid pealaele.

„Kõik korras, nukuke? Ma tundsin sust puudust.” Tony andis talle üle aia musi. „Tead, kui sa ära olid, käis mul külas kaks noort daami. Nad arvasid, et Merry on veel saarel. Bridge, nemad on CeCe ja Chrissie.”

Ehk olen ma ülitundlik, mõtles CeCe, aga naise ilme muutus kohe, kui Tony oli öelnud, kes me oleme, ja me ei meeldi talle.

„Tervitus!” sõnas Bridget sunnitud naeratusega.

„Nad tahtsid teada, kas Merry kandis meie juures olles smaragdsõrmust,” jätkas Tony. „Ma ütlesin, et kandis. Kas mul oli vähemalt sellel korral õigus?”

„Mina küll selliseid üksikasju ei mäleta, kallis,” lausus naine taas päikeseprillidega silmi varjates.

„Oma arust ma justkui kuulsin sädistamist, et teil on sarnased sõrmused.”

„Sa vist nägid seda unes või olid tol õhtul purupurjus, Tony, sest mina ei mäleta mingit sõrmusejuttu.”

„Aga …”

„Mul on nüüd aeg tollikontrollist läbi käia. Karta on, et mind peetakse kogu selle Sydneyst ostetud kraami pärast kinni. Oli tore teie kahega tuttavaks saada,” lausus Bridget. „Näeme teisel pool,” ütles ta teraval toonil Tonyle.

Kui naine oli terminali kadunud, pöördus Tony tüdrukute poole.

„Me peaks samuti sisse minema, sest teid võidakse iga hetk pardale kutsuda.”

Teadetetahvlil oli kutse nende lennule juba üleval ja Sydney reisijad võtsid end turvakontrolli järjekorda.

„Kas me saaksime numbreid vahetada?” küsis CeCe mobiili välja võttes Tonylt.

See tehtud, nihkusid nad turvakontrollile lähemale.

„Nii tore oli kohtuda ja näha osakest Norfolki saarest,” ütles CeCe. „Ja suur tänu külalislahkuse eest!”

„Väga vahva oli teie kahega tuttavaks saada. Kui te peaks otsustama tagasi tulla, siis hüpake ikka meie juurest ka läbi, eks?” ütles Tony.

„Head aega, Tony, ja veel kord suur tänu!”

„Oh! Kas pole nunnu?!” imestas Chrissie, kui nad olid turvakontrolli jõudnud ja ta oli välja tõmmanud kandiku, millel oli ikka veel kleeps reisijale mõeldud kirjaga, et see on kassi allapanu jaoks.

„Nojah,” nõustus CeCe, kui nad pilguga tunnelisse kaduvaid mobiile ja märgi ujumisrõivaid saatsid. „Bridget polnud meiega kohtumise üle just eriti rõõmus, ei olnud ju?”

„Ei olnud,” vastas Chrissie, kui mõlemad olid turvaskannerist läbi läinud ja oma asju kokku korjasid. „Päris kindlasti mitte.”

„Huvitav, miks,” mõtiskles CeCe. „Mida tema teab ja meie mitte?”

„Praegusel ajahetkel kõike,” vastas Chrissie, kui nad pardalemineku järjekorra poole kõndisid.