Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 11

„Äratus, Cee! Me hakkame kohe maanduma ja sa pead kinnitama turvavöö.”

Chrissie hääl lõikus CeCe unenägudesse, ning silmad avanud, nägi ta, et Chrissie on juba sirutanud käe tema turvavöö poole, et ta selle kinni paneks.

„Kus me oleme?”

„Umbes kolmesaja meetri kõrgusel Norfolki saare kohal. Vau! Imetilluke saar! Nagu mõni atoll, mida võib näha Maldiivide reklaamides. Vaata sinna: see on nii roheline ning meri imelist türkiissinist värvi. Huvitav, kas Merry või tema sõbranna Bridget ikka said meie sõnumi kätte.”

CeCe piilus närviliselt omapoolsest aknast välja. „Eks me kohe pärast maandumist saame teada. Mary-Kate ütles, et jättis neile mõlemale meie lennu saabumisaja, nii et iial ei või teada, äkki on nad meile isegi vastu tulnud. Issand Jumal, oled sa midagi sellist näinud? Jääb mulje, et lennurada lõpeb otse meres! Ma vist ei suuda seda vaadata.”

CeCe pööras pea ära, kui lennuk mootorimürina saatel maanduma valmistus.

„Oeh! Ma olen rõõmus, et see läbi sai,” lausus CeCe, kui piloot tugevalt pidurit vajutas ning lennuk veel veidi edasi libises ja lõpuks peatus.

Seljakott seljas, ronisid mõlemad väikesest õhusõidukist välja ja suundusid Norfolki saare tillukesse lennujaamahoonesse. Teel möödusid nad aia taga reisijaid ootavast väikesest rahvahulgast ja läbisid siis tollikontrolli, kus rihma otsa kinnitatud urukoer saabunud reisijaid nuuskis.

„Kängumaa mandrile jõudes on kõik teisiti, on ju?” täheldas CeCe. „Minu meelest tahaksid kängumaa piirivalvurid su enne maale lubamist päris paljaks koorida,” itsitas ta, kui nad olid sisenenud väikesele saabuvate reiside alale, kus seesama käputäis ootajaid oli liikunud sisse külalisi tervitama.

„Ära unusta, et ma pole kordagi Austraaliasse lennanud, sest lahkun sellelt maalt esimest korda elus.” Chrissie andis talle hella müksu. „Vaata nüüd, kas sa märkad samasugust naist, kes oli eile nähtud Merry fotol!”

Mõlemad uurisid tähelepanelikult läbi väikese inimrühma, kellest suurem osa oli oma külalised juba kaasa võtnud ja valmistus lahkuma.

„Paistab, et nad ei saanud meie sõnumeid kätte,” kehitas Chrissie õlgu. „Vahet pole, Mary-Kate’i sõnul jääb Bridgeti maja siit vaid kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusele. Aga mis suunas me minema peame?”

„Kui milleski kahtled, mine turismiinfoleti juurde, mis on seal.” CeCe osutas peaga noormehele, kes istus reklaamvoldikuid täis kuhjatud laua taga. Nad läksid kahekesi tema juurde.

„Tervitus, kas ma saan teid kuidagi aidata?”

„Jah, me otsime teed, mille nimi on …” – Chrissie tõmbas teksataskust välja paberitüki – „Headstone.”

„Seda on lihtne üles leida: tee algab sealt, lennuraja lõpust.” Mees näitas käega kaugusse. „Minge mööda lennujaama välisserva edasi ja pöörake siis vasemale. Sealt saategi Headstone’i teele.”

„Aitäh!” tänas CeCe.

„Kas te vajate ka öömaja? Ehk annan teile paar soovitust?” julgustas noormees.

„Ei, me lendame täna pärastlõunal Sydneysse.”

„Külaskäik linnulennult, sõbrad,” naljatas mees. „Kuulge, kas te ei tahaks seljakotte juba praegu ära anda, siis poleks neid tarvis kaasa vedada? Aga triksid võtke kaasa, äkki tuleb teil enne lahkumist isu end merre kasta. Läheduses on päris mitu ägedat randa.”

„Aitäh soovituse eest, võtame.”

Noormees osutas nende lennufirma leti poole ja nad olid üllatunud, et said end otsekohe Sydney lennule registreerida.

„Ossa, see saar meeldib mulle!” lausus CeCe seljakotist ujumistrikood ja rätikut otsides. „Kõik on nii kodune.”

„Väikesaarel elamise võlu,” nentis Chrissie, kui nad teele asusid. „Ja siin on nii palju rohelust – ma armastan neid puid,” ta viitas kõrgetele okaspuudele, mis seisid nagu tunnimehed nende ees rivis.

„Need on araukaariad,” sõnas CeCe. „Kui ma laps olin, lasi Pa mõned Atlantises meie aia äärde istutada.”

„Muljet avaldav, Cee, ma poleks osanud arvatagi, et sa oled botaanik.”

„Tegelikult ei olegi, aga araukaaria oli üks esimesi asju, mida ma lapsena joonistasin. Pilt sai muidugi jube, aga Ma lasi selle ära raamida ja ma kinkisin selle jõuludeks Pa’le. Minu teada ripub see tänaseni tema töötoa seinal.”

„Lahe. Aga … mida me neile naistele ütleme, kui ootamatult nende lävele ilmume?” küsis Chrissie.

„Eks ikka sedasama, mida ütlesime Mary-Kate’ile. Me oleme nii palju vaeva näinud ja loodetavasti on nad ikka kodus. Ma olen varasest tõusmisest ja kahest lennust täitsa loppis, aga kaks lendu ootab veel ees!”

„Ma tean, aga kui meil õnnestub Merryga kohtuda ja seda sõrmust näha, on ettevõtmine vaeva väärt. Läheb kuidas läheb, aga kindlasti peame enne lennujaama tagasitulekut selles imelises meres ujumas käima. Siis oleme sedamaid virged.”

Paari minuti pärast nägid nad silti „Headstone Road”.

„Mis maja number on?”

„Ma ei näe ainsatki numbrit,” vastas CeCe, kui nad möödusid puidust bangalotest, mis seisid laitmatult korras aedades, ümberringi kenasti pügatud hibiskihekid.

„Selle maja nimi on …” Chrissie uuris märkmepaberit, millele Mary-Kate oli sõna kirja pannud. „Mul ole aimugi, kuidas seda hääldada.”

„Ära ainult palu, et mina seda teeksin,” itsitas CeCe. „Paistab, et siin kandis tunnevad kõik oma maja üle uhkust. Mulle meenutab see veidi Inglismaa küla, kus on samasugune pügatud muru ja värvilised lilled.”

„Vaata! Seal see ongi!” Chrissie andis talle kerge müksu, osutades kenasti maalitud sildile „Síocháin”.

Nad seisid maavaldusse sissepääsu tähistava veisetõkke ees. Bangalo oli laitmatus korras nagu kõik ülejäänud ning mõlemal pool tõket valvas suur aiapäkapikk.

„Need kaks siin on riietatud Iiri lipu värvidesse, ning et maja nimi on minu meelest gaelikeelne, siis majaelanikud peaksid samuti gaelid olema,” arvas Chrissie, kui nad ettevaatlikult üle veisetõkke astusid.

„No nii,” ütles CeCe vaiksemalt, kui nad ukse juurde läksid, „kumb meist rääkima hakkab?”

„Alusta sina, ja kui hätta jääd, siis ma aitan,” tegi Chrissie ettepaneku.

„Läheb lahti!” ütles CeCe ja vajutas uksekella, mispeale kostis Iiri džiigi meenutav lühike meloodia. Keegi ei vastanud. Neljanda kellahelina järel keeras Crissie end CeCe poole.

„Ehk jalutame korraks maja taha? Nad võivad olla aias – ilm on ju imeline.”

„Tasub proovida,” kehitas CeCe õlgu, mispeale mõlemad keerasid ümber bangalo nurga banaanipalmidega ääristatud tagakülje juurde. Terrassil, laua ääres ega toolidel, mida päikese eest kaitses varikatus, polnud ainsatki hingelist.

„Pagan võtaks!” vandus CeCe, tundes, kuidas süda saapasäärde vajub. „Kedagi pole kodus.”

„Vaata!” Chrissie näitas käega pika aia lõppu, kus keegi labidaga maad kaevas. „Lähme küsime temalt, eks?”

„Halloo!” hüüdis Chrissie, kui nad lähemale jõudsid ning mees – laiaõlgne ja umbes kuuekümnendate keskpaigas – lõpuks üles vaatas ja neile paigast, mis ilmselgelt oli juurviljapeenar, vastu lehvitas. „Võib-olla ta ootas meid.”

„Või on lihtsalt sõbralik. Kas sa siis ei märganud, et kõik, kes meist autoga möödusid, lehvitasid samuti?” küsis CeCe.

„Tere, tüdrikud!” ütles mees labidale toetudes, kui nad talle lähenesid. „Kas ma saan teile kahele kudagi abiks olla?” küsis ta selgelt kuuldava Austraalia aktsendiga.

„Ah jah, tere! Kas te, hm, elate siin? Selles mõttes, et kas see on teie maja?” küsis CeCe vastu.

„Minu neh. Ja kes teie olete?”

„Mina olen CeCe ja tema on minu sõber Chrissie. Me otsime ühte naist – õigemini kahte naist –, ühe nimi on Bridget Dempsey ja teine on Mary – ehk Merry – McDougal. Kas te tunnete neid?”

„Kahtlemata,” noogutas mees. „Eriti Bridge’i. Ta on minu provva.”

„Super! Fantastiline. Kas nad on kodus?”

„Kahjuks mitte, tüdrikud. Mõlembad lasid jalga, Sydneysse, ja jätsid mu kurvana omapäi.”

„On alles nali!” pomises CeCe Chrissiele. „Me oleks võinud ju otse sinna lennata. Merry tütar Mary-Kate ütles, et tema ema lend läheb alles homme.”

„Tal oli õigus,” kinnitas mees. „Merry oligi siin, aga muutis siis järsku meelt ja tegi Bridge’ile ettepaneku pärastlõunase lennuga Sydneysse põrutada, et nautida suurlinnas „tüdrikute õhtut”, nagu nad ise seda nimetasid, ja poode kammida.”

„Kurivaim!” kirus CeCe. „Väga kahju, sest me tulime nii kaugelt teda vaatama ja ka meil on plaanis täna õhtul Sydneysse lennata. Ega te ei tea, kui kauaks Merry Sydneysse jääb?”

„Minu arust ütles ta, et lendab täna õhtul kängumaalt edasi. Ma lubasin pärastlõunal Bridge’i lennule vastu minna.”

„Ta peab tulema maha sellesama lennuki pealt, millega meie ära lendame,” lausus Chrissie ja pööritas CeCele otsa vaadates meeleheitest silmi.

„Ehk saan teid ikkagist mingil moel aidata?” tahtis mees teada, haaras laia äärega kaabu peast ja tupsutas taskurätikuga higist otsmikku.

„Te olete väga abivalmis, aga me tulime rääkima Merryga,” lausus CeCe.

„Teate, võib-olla lähme kõrvetava päikese käest ära ja istume terrassile? Me võime lahti teha paar õllepurki ja siis võite selgitada, miks teil on tarvis Merryt iga hinna eest näha. Mina olen muide Tony,” lausus ta, kui nad mehe kannul läbi aia tagasi tulid ja jahedust pakkuva päikesevarju alla seisma jäid. „Ma haaran õlled ja siis võime nats lobiseda.”

„Paistab, et ta on tore mees,” täheldas Chrissie, kui nad olid istet võtnud.

„Nojah, ainult et tema pole inimene, kellega me rääkida tahame,” ohkas CeCe.

„Laske hää maitsta!” Tony jõudis tagasi ja pani jääkülmad õllepurgid nende ette lauale. Mõlemad võtsid tänulikult suure lonksu. „Mis lugu teil siis varuks on?”

CeCe selgitas nii hästi, kui oskas, ja kui oli tarvis, siis Chrissie täpsustas.

„Oli see vast pikk lugu,” pugistas mees naerda, „ehkki ma ei taipa ikka veel, kuidas teie, mu sõbrad, saate Merryga seotud olla.”

„Ausalt öeldes mina samuti mitte ning mul on tunne, et tõenäoliselt haugume me vale puu all, aga otsustasime igaks juhuks proovida,” ütles CeCe õhupuudust ja väsimust tundes.

„Mary-Kate ju saatis meie tuleku kohta oma emale sõnumi. Ja teise sõnumi Bridgetile. Kas kumbki ei saanud sõnumit kätte?” imestas Chrissie.

„Ma’i tea, sest remontisin eile terve päeva oma semu vannituba. Ausalt öeldes ei tunne ma seda Merryt kuigi hästi, kullake. Ma sain Bridge’iga tuttavaks kahe aasta eest, kui ta palus mul endale selle ehitada.” Mees osutas bangalole. „Mu vanemad tõid mu siia Brisbane’ist, kui ma alles laps olin, ning ma teenin elatist ehitajana. Mu esimene naine suri mitu aastat tagasi, ja kui Bridge siia kolis, oli ka tema vallaline. Ma poleks iial osan’d arvata, et võin selles vanuses veel naise leida, aga me klappisime esimesest silmapilgust. Kuus kuud tagasi läksimegi paari,” rääkis mees näost särades.

„Te siis ei tunne Merryt kuigi kaua?”

„Ei tunne tõesti, ma nägin teda esimest korda meie pulmas.”

„Ega teie naine juhuslikult iirlanna pole?” jätkas Chrissie visalt.

„Õigesti arvatud,” noogutas Tony. „On tõesti, ja oma päritolu üle uhke.”

„Me kuulsime, et Merry on samuti Iirimaalt pärit,” ütles CeCe.

„Mina tean vaid seda, et nad käisid koos koolis ja seejärel Dublinis ülikoolis. Nad kaotasid pikaks ajaks kontakti – vahel ikka juhtub, eriti pärast ülikooli lõppu. Aga nüüd on nad jälle nagu sukk ja saabas. Ehk teen teile mõlemale ühe võiku? Mul küll kõht koriseb.”

„Kui tüli ei tee, siis see oleks fantastiline,” kostis CeCe kähku, et Chrissie ei jõuaks viisakalt keelduda. Ka tema kõht korises. „Me võime appi tulla,” lisas ta.

Nad läksid Tony kannul kenasse kööki, mille kohta mees uhkusega teatas, et on selle ise ehitanud.

„Muide, ma poleks eales osan’d arvata, et hakkan siin ise elama,” lausus ta külmikust juustu ja sinki välja võttes. „Meil on varusid vähevõitu – kõike tuleb tuua laeva või lennukiga, mõistate? Uut saadetist on oodata alles homme.”

„Kindlasti on siin väga mõnus elada,” ütles Chrissie saiale võid määrides.

„Enamjaolt küll, jajah,” nõustus Tony. „Aga nagu Robinson Crusoe saarel, nii on ka siinsel elul omad puudused. Noortel pole miskit teha ja paljud sõidavad saarelt ära ülikooli õppima või tööd otsima. Internet on kuradima kehv ja need, kel pole oma firmat nagu minul, peavad töötama turismi alal, sest see on siin peamine tööstusharu. Peagi elavad sellel saarel ainult vanakesed, ehkki mõned muutused on juba teoksil, et asju parandada ja uut verd juurde tuua. Laste kasvatamiseks on see ilus paik. Saarel tunnevad kõik kõiki ja valitseb tõeline kogukonnavaim. Rahvas on hästi sõbralik ja kuritegevus imepisike. Olgu, võtame võikud välja kaasa?”

Tüdrukud sammusid Tony järel tagasi terrassile ja sööstsid võileibade kallale.

„Tony?”

„Jep, CeCe?”

„Mulle tuli pähe küsimus, ega te ei märganud juhuslikult Merry sõrmes smaragdsõrmust, kui ta teie juures oli?”

Tony kurgust pääses valla karune naeruturtsatus.

„Ei saa öelda, et ma sihukesi asju tähele panen. Bridge ütleb ikka, et ma ei märkaks isegi seda, kui ta jõuluvana kostüümis sisse astuks, ja tal on vist õigus. Ehkki … oota üks hetk …” Ta surus sõrmed lühikesse habemesse ja sügas seda. „Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis meenub mulle, et paar päeva tagasi hakkasid Bridge ja Merry ühel õhtul oma sõrmuseid võrdlema. Kihlasõrmusel, mille ma Bridge’ile ostsin, oli loomulikult roheline kivi … ta on ju iirlanna ja puha.”

„Ja siis …?” CeCe kummardus ettepoole.

„Ka Merry kandis smaragdsõrmust – nad panid sõrmed kokku ja vahetasid omavahel sihukese vandeseltslasliku tüdrikute pilgu, teate küll?”

„Nii et Merryl oli siis smaragdsõrmus sõrmes?”

„Jep, oli jah. Nad veel naersid, sest Bridge ütles, et tema smaragd on suurem kui Merry oma.”

„Selge.” CeCe ja Chrissie vaatasid teineteisele otsa. „See annab meile lootust,” ütles CeCe noogutades. „Võib-olla oleme siiski õigel teel. Ehk teate ka seda, kuhu Merry Sydneyst edasi lendab?”

„Jep, tema järgmine sihtkoht peaks olema Kanada – minu meelest mainis ta Torontot, aga ma võin Bridge’i käest üle küsida.”

Chrissie heitis pilgu oma kellale. „Aitäh abi ja võiku eest, Tony! Me kavatseme enne lennujaama minekut ujumas käia.”

„Teate, ehk koristame kõigepealt laua ära – ma ei taha siin miskit sassi jätta, muidu hakkab Bridge minuga riidlema –, seejärel võite minu kaubikusse hüpata, me teeme saarele kähku tiiru peale ja kõige lõpuks läheme ujuma?”

„Vau! Suurima rõõmuga!” naeratas CeCe.