Читать книгу Kadunud õde - Lucinda Riley - Страница 13

„Teile on kõne,” ütles Claudia telefonitoru Maiale ulatades. „CeCe helistab.”

„Ally!” hüüdis Maia terrassile, kus ta õde päikese paistel lõunasööki lõpetas. „Tšau, CeCe!” lausus ta, kui Ally oli sisse tulnud ja nad pead kokku pannud, et õde kuulda. „Kus te olete?”

„Sydneys. Registreerimine Londoni lennule on juba alanud, aga ma mõtlesin, et peaksin enne pardale minekut teile helistama ja teid sündmuste arenguga kurssi viima.”

„Kas te leidsite ta üles?”

„Mary-Kate McDougaliga me tõepoolest kohtusime. Meie meelest on üpris tõenäoline, et tema ongi meie kadunud õde, sest ta ütles, et on lapsendatud, mis peaks justkui sobima, sest seda oleme me kõik. Muide, ta on kahekümne kahe aastane, nii et ka vanus klapib.”

„Fantastiline!” hüüatas Ally.

„Aga smaragdsõrmus?” küsis Maia. „Kas ta tundis selle ära?”

„Enda meelest tundis. Ta sai selle kahekümne esimesel sünnipäeval emalt kingiks – kui tegu on ikka sama sõrmusega.”

„Ossa!” imestas Ally. „Võib-olla leidsitegi ta üles! Kas te sõrmust nägite?”

„Ee, ei näinud, sest ta ema, kelle nimi on samuti Mary, aga keda kõik kutsuvad Merryks, küsis Mary-Kate’ilt, kas ta tohib selle kaasa võtta maailmareisile, mis tal parasjagu käsil on. Selgus, et sõrmus kuulus varem talle. Aga temaga kohtuda meil ei õnnestunud, ja seda isegi kahel korral – esimesel korral oli ta paar päeva enne meid ära sõitnud. Ja teisel korral … ühesõnaga, me oleme seda Chrissiega arutanud ja meil tekkis kahtlus, kas Merry mitte ei lahkunudki Norfolki saarelt üks päev varem just sellepärast, et ta meie tulekust teada sai.”

„Norfolki saarelt? Kus pagan see veel on?” küsis Maia.

„Vaikse ookeani lõunaosas, Uus-Meremaa ja Austraalia vahel. Imekaunis paik, aga justkui minevikku takerdunud – isegi mobiililevi on seal harv nähtus,” selgitas CeCe. „Mary-Kate’i sõnul lendas ema saarele sellepärast, et tahtis oma parimat sõbrannat Bridgetit näha. Muidugi me järgnesime talle, aga kui me kohale jõudsime, oli tema juba läinud.”

„Kurivaim!” pomises Ally. „Praegu on ta siis Sydneys?”

„Ei. Me uurisime lahkuvate lendude tablood ja oletame, et tema lennuk tõusis äsja õhku ja sihtpunktiks on Kanada, Toronto. Me tahtsime lihtsalt üle küsida, kas see on okei, kui me oma Londoni lennule registreerime?”

„Ma olen täielikus segaduses,” ohkas Ally, „aga kui ta on ära lennanud, siis jah, loomulikult. Olete kindlad, et ta suundus just Torontosse?”

„Jep. Ma helistasin äsja tema tütrele Mary-Kate’ile, kes kinnitas samuti, et see on ema reisigraafikus järgmine sihtkoht. Ta lubas järele uurida, kus ta peatub. Anna andeks, Ally, et me pettumuse valmistasime. Me tegime kõik, mis suutsime.”

„Ära räägi rumalusi, CeCe! Sina ja Chrissie tegite suurepärast tööd, nii et suur tänu!”

„Ma arvan, et oleme õigel teel, aga meil on tarvis ka seda sõrmust näha,” lausus CeCe. „Kuule, me peame end kohe oma lennule registreerima, aga meil on veel uudiseid, sest Merry on tõenäoliselt iirlanna ning Mary-Kate’il on vend ja …”

„Minge nüüd,” ütles Ally, „ja helistage, kui olete maandunud. Aitäh, et te meie palvel nii palju asju välja selgitasite.”

Kõne lõpetanud, vaatasid Ally ja Maia teineteisele otsa ning jalutasid uuesti terrassile.

„Niisiis … kas sina said aru, mida see kõik tähendab?” küsis Maia.

„Las ma võtan märkmiku ja pastaka ning seejärel paneme kirja, mida ta ütles.” Ally tormas tagasi kööki ja tõi sealt kõik, mida tarvis. Ta hakkas kirjutama.

„Number 1: meil on noor naine nimega Mary-Kate McDougal, kes on kahekümne kahe aastane. Number 2: me oleme teinud kindlaks, et smaragdsõrmus võib olla seesama, mis varem kuulus tema emale. Ta sai selle kahekümne esimese aasta sünnipäevakingiks.”

„Number 3, ja tõenäoliselt kõige olulisem: me teame, et Mary-Kate on lapsendatud,” sekkus Maia.

„Number 4: ka tema ema nimi on Mary, aga kõik tunnevad teda Merryna,” lausus Ally. „Number 5: Merry käes on praegu smaragdsõrmus, mida me vajame tõendina, et Mary-Kate on meie kadunud õde.”

„Ära unusta, et CeCe sõnul on Mary-Kate’il vend …”

Ally pani ka selle kirja, näris pastakat ja kirjutas: „Toronto”.

„Kui me saame teada, kus ta peatub, kelle me peaksime siis Torontosse saatma?” küsis Ally.

„Sa siis arvad, et teda tuleks ilmtingimata jälitada?”

„Kas sina ei arva?”

Maia pilk rändas teerajale, mis viis Pa Salti aeda.

„Merope nimi oli graveeritud taevasfääri mudelit ümbritsevale seibile meie nimede kõrvale,” ütles Maia. „Pa poleks ju seda lisanud, kui teda olemas poleks?”

„Või oli tema olemasolu lihtsalt suur soov. Kõige tähtsam on aga tõsiasi, et Georg usub siiralt, et see on tema. Ta ütles, et sai informatsiooni Pa’lt vahetult enne tema surma. Georg pakkus välja ka tõendi: tema nimi on Mary McDougal, kes elab Uus-Meremaal veinimõisas, ning nagu me nüüd teame, vastab see tõele. Ja talle kuulub eriline smaragdsõrmus. Mille Mary-Kate arvas pildilt ära tundvat, aga …”

„Ehk on Georgil rohkem infot. Helistame talle, eks?” tegi Maia ettepaneku.

Ally läks kööki ja valis Georgi kontori numbri. Paari sekundi pärast tervitas teda advokaadi sekretäri hele hääl.

„Tere, Giselle, Ally D’Aplièse siin. Kas Georg on kohal?”

„Désolée², mademoiselle D’Aplièse, monsieur Hoffman kutsuti ühele kohtumisele.”

„Oh, või nii. Millal ta tagasi jõuab?”

„Seda ma kahjuks ei tea, aga ta palus mul teie perekonnale kinnitada, et on kuu lõpus toimuva laevareisi ajal kindlasti kohal,” ütles Giselle.

„Palun kas te saaksite talle edastada ühe sõnumi?” küsis Ally. „See on kiireloomuline.”

„Mul on tõesti kahju, mademoiselle D’Aplièse, aga ma ei saa temaga ühendust enne, kui ta on tagasi. Siis palun ma tal kindlasti teile helistada. Au revoir!”

Ally ei jõudnud veel reageeridagi, kui Giselle oli juba toru ära pannud. Segaduses Ally pöördus pead raputades tagasi terrassile.

„Maia, Georg on läinud.”

„Mis mõttes läinud?”

„Tema sekretär ütles, et ta kutsuti ühele kohtumisele ja temaga ei saa praegu ühendust. Arvata võib, et ta jõuab tagasi alles laevareisi ajaks.”

„Tal on palju tööd; kindlasti polnud Pa tema ainus klient.”

„Seda muidugi, aga tõenäoliselt on tal olemas info, mida me praegu vajame,” sõnas Ally, „ja viimati siin olles tormas ta nii suure kiiruga minema. Meil on olemas ainult nimi ja sõrmuse pilt. Aga mis parata, eks peame siis jätkama temata.”

„Sa siis arvad, et Kanadas peatuv Mary-Kate’i ema tuleks üles leida?”

„Me peaksime vähemalt proovima. Mida meil oleks kaotada?” ütles Ally.

„Tegelikult ei midagi,” nõustus Maia. „Aga kelle me Torontosse saadame?”

„Nojah, kõige lähemal elav õde on Elektra, aga ma pean järele vaatama, kui kaugel on Toronto New Yorgist,” vastas Ally.

„Mitte kuigi kaugel,” ütles Maia. „Me võime küsida Elektralt, kas ta saaks paari järgmise päeva jooksul sinna minna, aga ma tean, et pärast hiljutist toetuskontserti Aafrikale pommitavad teda pidevalt ajakirjanikud. Ta ei pruugi aega leida. Eile Genfis olles nägin ma tema nägu kõigi ajalehtede esikülgedel.”

„Tema juba teab, kuidas tähelepanu püüda, on nii?”

„Tead, Ally, pärast seda, kui ta võõrutuskliinikust välja sai, näib ta olevat palju paremas seisus. Ma ei usu, et ta pidas kontserdil kõne tähelepanu püüdmiseks. Ta soovib siiralt teisi sõltlasi aidata ja kas sa ei arva, et see on imetore, kui ta kasutab oma kuulsust õilsal eesmärgil? Temast on saanud inspireeriv rollimudel.”

„Jah, seda muidugi.” Ally haigutas. „Anna andeks, aga ma olen viimastel nädalatel olnud lössis nagu vana kott.”

„Sellepärast, et sa oled kogu aeg kurnatud,” rahustas teda Maia.

„Nojah, olen tõesti,” nõustus Ally. „Ma arvasin, et pärast kõiki neid katsumusi, mida ma purjetamiskarjääri jooksul olen pidanud taluma, on kerge üksi last kasvatada, aga tead, mis? See on kõige raskem asi, mida ma oma elu jooksul olen teinud, eriti see „üksi” osa.”

„Tavaliselt väidetakse, et kui esimesed kuud on möödas, siis läheb kergemaks, ning vähemalt paari järgmise nädala jooksul on Bearil palju tädisid, kes tema eest hoolt kannavad.”

„Ma tean, ja Ma on olnud lihtsalt imeline. Asi on lihtsalt selles, et mõnikord … ühesõnaga …”

„Mida sa tahad öelda?”

„Ma vaatan tulevikku ja näen end üksi,” tunnistas Ally. „Ma ei suuda ette kujutada, et võiksin kohata mõnd meest, keda hakkan armastama sama palju, kui armastasin Theod. Ma tean, et me olime koos nii lühikest aega – just seda öeldakse mulle siis, kui mind püütakse lohutada –, aga minu jaoks oli see nagu igavik. Pealegi …” Ally raputas pead ja mööda ta kahvatuid põski veeresid alla pisarad.

„Mul on nii kahju, kullake.” Maia põimis käed noorema õe ümber. „Pole mõtet öelda, et aeg parandab haavad, et sa oled ikka veel noor ja et loomulikult ootab ka sind ees tulevik, sest praegu sa seda ei mõista. Aga usu mind, et see on nii.”

„Väga võimalik, aga sellele mõeldes tunnen ma end nii suure süüdlasena. Ma peaksin olema õnnelik ainuüksi selle pärast, et mul on Bear. Muidugi ma armastan teda kogu hingest, ning jah, ta on parim asi, mis minuga on juhtunud, aga … ma tunnen Theost nii suurt puudust. Anna andeks … tavaliselt ma ei nuta.”

„Ma tean, aga on hea endast kõik välja lasta, Ally. Sa oled uskumatult tugev või õigemini sinu uhkus ei lase sul olla nõrk, aga kõigil on oma murdumispunkt.”

„Tõenäoliselt vajan ma lihtsalt rohkem und – kosutavat und. Ehkki Ma on öise vahetuse enda peale võtnud, ärkan ma Beari nutu peale ikka üles.”

„Ehk saame korraldada nii, et sa võtad väikese puhkuse – ma olen kindel, et Ma ja mina saame siin Beariga hakkama.”

Ally vaatas talle otsa, pilgus õud. „Milline ema võtab puhkuse oma lapsest?”

„Ma arvan, et ema, kellel on võimalik seda teha,” vastas Maia pragmaatiliselt. „Vanasti oli ju nii, et äsja sünnitanud emad ei toetunud oma abikaasale; neil oli hulgaliselt naissoost sugulasi, kes olid valmis neid aitama. Sinul on Norrasse kolimisest saadik see tugi puudunud. Palun ära tee endale etteheiteid, Ally, sest ma tean, kui raske on võõral maal kohaneda, aga mina vähemalt räägin Brasiilias kohalikku keelt.”

„Ma olen kõigest väest pingutanud, et norra keel selgeks saada, aga see on nii raske. Sünnieelsel koolitusel oli paar toredat ema, kes oskasid veidi inglise keelt, kuid pärast laste sündi läksime kõik oma teed. Aga nemad elavad ju oma pere keskel. Ma olen endalt isegi küsinud, kas see polnud mitte viga, et ma päriseks sinna kolisin. Kõik oleks korras, kui ma mängiksin orkestris – kui mul jätkuks tegevust –, aga praegu olen kusagil pärapõrgus koos Beariga koduseinte vahele vangistatud.” Ally rehmas kätega põskedelt pisarad. „Oh Jumal küll, minu jutt on nii enesekeskne.”

„Sugugi mitte, ja ära unusta, et kõiki otsuseid saab tühistada. Võib-olla saad sa Atlantises veedetud paari nädala jooksul ja seejärel oma armastatud ookeanil tagasi olles mahti järele mõelda.”

„Seda küll, aga kuhu mul minna oleks? Ühesõnaga, Ma ja Claudia on mulle küll väga kallid, aga ma ei usu, et suudaksin Atlantisesse tagasi kolida ja siia alatiseks elama jääda.”

„Mina samuti, aga maailmas on ka teisi paiku, Ally. Tegelikult on ju terve maailm sinu ees valla.”

„Sa siis arvad, et peaksin torkama maailmakaardi sisse nööpnõela ja minema paika, mida see näitab? Asjad ei käi nõnda. Kas sul salvrätti on?”

„Palun!” ütles Maia kätt teksataskusse pistes ja ulatas Allyle salvrätiku. „Tead, tädi Maia soovitab sul nüüd väikese uinaku teha ning täna õhtuks Beari Ma ja minu hoolde anda. Mind vaevab niikuinii ajavahe ja ma olen kindlasti poole ööni üleval. Tõsijutt, Ally, minu meelest on üleväsimus su aju natuke sassi ajanud. Sa peaksid enne õdede saabumist ilmtingimata veidi puhkama.”

„Sul on õigus,” ohkas Ally, tõmbas randme ümbert juuksekummi ja keeras lokid pea peale krunni. „Olgu, ma võtan sinu pakkumise vastu. Täna õhtul topin kõrvaklapid kõrva ja püüan Beari kisa ignoreerida.”

„Äkki lähed hoopis alla Pa korrusele mõnda külaliste magamistuppa magama? Siis ei ärata Beari nutt sind üles. Ma vaatan nüüd lende New Yorgist Torontosse ja helistan seejärel Elektrale, et teada saada, kas ta oleks nõus minema.”

„Olgu. Hea küll, ma teen nüüd tõesti kerge uinaku. Beari pudelid on külmikus, kui neid vaja peaks minema – mähkmed mähkimislaua peal ja …”

„Mul on need asjad käpas, Ally,” vastas Maia vaikselt. „Mine nüüd üles magama.”