Читать книгу Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“ - Peter James - Страница 10

See oli kogu tema elu viiekümne kahe aasta parim sünnipäevakink! Miski muu ei olnud sellega võrreldav, mitte sinnapoolegi. Ei roosa lehviga seotud MG sportauto, mille Don oli kinkinud talle neljakümnendaks sünnipäevaks (ja mida ta ei saanud tegelikult endale lubada), ega hõbedane Cartier’ käekell, mille mees oli kinkinud talle viiekümnendaks (ja mida ta ei saanud samuti kindlasti endale lubada), ega ka imekaunis teemantkäevõru, mille mees oli talle kinkinud eile viiekümne teiseks sünnipäevaks.

Ega ka nädal Grayshott Halli tervisetalus, mille pojad Julius ja Oliver talle kahe peale välja tegid – luksuslik küll, aga kas ta on nende arust ülekaaluline või?

Mida iganes. See ei häirinud Hilary Duponti, ta hõljus pilvedes kõigi oma kaheteistkümne stone’iga, kui purjetas eesuksest välja, kõlistas Nero jalutusrihma ja kuulutas endamisi: „Käekotist, härra Worthing? Käekotist?”

Peacehaveni eeslinn, kus Hilary elas, oli Brightoni idapoolne osa, avar geomeetriliselt paiknevate tänavatega elurajoon, mis ulatus kaljutipu rannikumaanteest South Downsi maapiirkonna servani, tihedalt täis enne esimest maailmasõda ehitatud bangalosid ja eramuid.

Hilary tänavat lahutas laiadest lagedatest põldudest vaid üks majarida. Kui mõni naaber oleks juhtunud sel pilvisel juunikuu hommikul veidi enne kella kümmet õue vaatama, oleks ta näinud ülekaalulisuse kiuste jahmatavalt nägusat, täpilisse võimlemistrikoosse ja ürpi riietatud ning rohelistes kummikutes blondi naisterahvast omaette rääkimas ja žestikuleerimas, kannul tüsedavõitu must labrador, kes siksakitas ühe laternaposti juurest teise juurde, iga posti kõrval jalga tõstes.

Tänava lõpus pööras Hilary ringteed järgides vasakule, heitis hetkeks koerale mureliku pilgu, kui mööda möiratas topeltklaase vedav kaubik, ületas siis ringtee, läks erekollasele rapsipõllule viiva väravani ja hõikas Nerot – kes tahtis parajasti kellegi sissesõiduteele hunniku teha – kõuehäälel, mis oleks mikrofonitagi vaigistanud terveWembley staadioni: „Nero! Ära mitte mõtlegi!TULE siia!”

Koer tõstis pea, märkas avatud väravat, sörkis rõõmsalt lähemale, pistis viimaks hüpetega jooksu ja silkas künkast üles, kadudes rapsis kohe perenaise silmist.

Hilary sulges enda järel värava ja kordas uuesti: „Käekotist, härraWorthing? Käekotist?”

Ta lausa säras vaimustusest; ta oli juba telefonitsi teatanud Donile, Sidoniele, Juliusele, Oliverile ja emale uudist, seda uskumatut, parimat võimalikku uudist: poole tunni eest helistati Lõuna-Inglismaa draamakunstiseltsist ja öeldi, et ta on saanud leedi Bracknelli peaosa! Staarirolli!

Pärast kahtkümmend viit aastat harrastusteatrit, enamasti Brightoni näiteringides ja lakkamatult avastamist lootes, oli tema läbimurre lõpuks saabunud! Lõuna-Inglismaa draamakunstiselts oli poolprofessionaalne, nad tõid igal suvel välja vabaõhuetenduse, mida mängiti kõigepealt Lewesi lossiõuel ja hiljem ringreisil üle kogu Ühendkuningriigi, isegi kauges Cornwallis. Nad olid kuulsad; nende lavastustele ilmusid arvustused; teda pannakse nüüd tingimata tähele! Tingimata!

Jumaluke, ainult et närvipinge andis juba praegu tunda.Ta oli selles näidendis varemgi kaasa teinud, aastaid tagasi pisiosas. Aga mitmeid lõike mäletas ta tänini peast.

Ümber põlluserva künkast üles sammudes ja kõneldes kätega vehkides deklameeris ta täiest kõrist repliiki, mida pidas näidendi üheks põnevamaks ja teravmeelsemaks. Kui see repliik õigesti esitada, on tegelaskuju tal peos. „Käekotist, härraWorthing?Teid leiti käekotist?”

Madalal pea kohal tiirutas liinilennuk, valmistudes lähenema Gatwicki lennujaamale, ning ta oli sunnitud natuke häält tõstma, et end kuulda. „Käekotist, härraWorthing? Teid leiti käekotist?

Käekotist, härraWorthing?Teid leiti käekotist?”

Ta kõndis repliiki korrutades edasi, muutes ühtelugu rõhuasetusi ja arutledes, kellele veel uudisest teatada. Esietenduseni oli vaid kuus nädalat, üsna vähe aega. Heldeke, nii palju tuleb õppida!

Nüüd algasid kahtlused. Äkki käib see talle üle jõu?

Äkki ta kangestub niivõrd suure publiku ees, läheb omadega krampi? Seda ei elaks ta mingil juhul üle.

Pole viga, kuidagimoodi teeb ta selle ära. Lõppude lõpuks pärines ta ju näitlejasuguvõsast. See oli tal veres: emapoolsed vanavanemad olid olnud estraadiartistid, enne kui jäid pensionile ja asusid Brightonis mere ääres pansionaati pidama.

Jõudnud künkaharjale, kust paistis miili kaugusel ees kerkiv järgmine küngas ja kummalgi pool avar põllumaa, mida katkestasid vaid paar üksikut puud ning traataeda, ei näinud ta Nerot kusagil. Puhus tugev tuul, koolutades rapsi ja pikki rohelisi nisuvihke. Ta pani käed suule torusse ja hüüdis: „NERO! Siia, poiss! NERO!”

Mõne hetke pärast oli näha rapsi laia lainetust, miski siksakitas seal – Nero poleks nagu osanudki sirgelt joosta. Koer ilmus varjust ja kargles lähemale, suus tilbendamas midagi valget.

Alguses pidas ta seda jäneseks ja lootis, et vaeseke on vähemalt surnud. See oli väljakannatamatu, kui Nero tõi talle elusa haavatud jänese ja asetas uhkelt ta jalge ette, ise samal ajal mõnuga lömitades ja kiunudes.

„Siia, poisu, mis sul seal on? Maha! Maha!”

Tal vajus suu ammuli.

Kogu keha haaras värin, kui ta ühe kohkunud sammu lähemale astus, liikumatut valget asja jõllitades.

Siis hakkas ta kisendama.