Читать книгу Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“ - Peter James - Страница 11

Roy Grace ei sallinud pressikonverentse. Aga ta teadis väga hästi, et politsei kohus on teenida avalikkuse huve ja seega on avalikkusel õigus informeeritusele.Ajakirjanduslik lähenemine oli see, mida ta vihkas.Tal oli mulje, et ajakirjanikke ei huvita avalikkuse teavitamine, et nende amet on lehti müüa või vaatajaid-kuulajaid peibutada. Nad tahtsid muuta uudised vaid võimalikult kõmulisteks lugudeks.

Ja kui lugu ei olnud piisavalt kõmuline, miks mitte peedistada politseid ennast? Vihjed politsei hoolimatule käitumisele, rassismile või käpardlikkusele paelusid alati avalikkuse tähelepanu. Äpardunud jälitussõitudest pasundati viimastel aastatel iseäranis valjult, eriti juhul, kui politsei hulljulge kihutamine tõi kaasa vigastatuid või hukkunuid.

Nagu eile, kui kaks kahtlusalust jälitamise käigus varastatud autoga sillalt alla põrutasid ja uppusid.

Sellepärast viibiski ta praegu siin, seisis koosolekutoas, nägu keskelt tühemikuga ristkülikukujulise laua poole, mille ääres ei jagunud kõigile ajakirjanduse esindajatele toole, ja selja taga lai elegantne ovaalne tahvel, millel kunstipärasel sinisel taustal viis politseiembleemi, igaühe alla silmapaistvas kirjas trükitud telefoninumber ning veebiaadress www.crimestoppers.co.uk.

Tema oletust mööda oli ruumi trüginud umbes nelikümmend meediaisikut: ajalehe-, raadio- ja telereportereid, fotograafe, operaatoreid ja helitehnikuid, enamik neist tuttavad, hulgas noori piimahabemeid, kes töötasid kohalikus pressis ja lootsid pääseda üleriigilistesse lehtedesse, unistasid suurest läbimurdest, ning ka tülpinud vanu kalu, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad siit pubisse jalga lasta.

Pigem näitamaks, et politsei võtab asja tõsiselt, kui tegelikuks panustamiseks, toetasid teda kõrvalt abiprefekt AlisonVosper, nägus, kuid karmi ilmega neljakümne nelja aastane naine, kellel olid lühikeseks lõigatud blondid juuksed ja kes asendas prefekt Jim Bowenit – ära kusagil konverentsil –, ja Grace’i otsene ülemus vanemkomissar GaryWeston.

Weston oli rahuliku moega karismaatiline ja sarmikas kolmekümne üheksa aastane manchesterlane, Grace’i semu patrullipäevist, kes oli tänini heaks sõbraks jäänud. Ehkki Grace’iga peaaegu ühevanune, oli Weston poliitikat ajanud ja mõjukaid sõpru hankinud, kindla kavatsusega kord prefektiks tõusta – ning tema võimeid arvestades pole välistatud ka politsei peadirektori koht, mõtles Grace sageli imetlusvarjundiga ja kadeduseta.

Poliitiline vaist käskis Westonil täna vaikida, lubada Roy Grace’il kõnelda, vaadata, kas komissar kaevab endale veel sügavama augu, kui see juba praegu oli.

Keegi mürgise hoiakuga noor naisreporter, keda politseiametnikud polnud varem näinud, esitas küsimuse: „Komissar Grace, minu andmetel sai kõigepealt vigastada üks naisterahvas autoavariis Newhavenis, seejärel eakas härrasmees Brightoni ringteel, ja mõni minut hiljem paisati üks politseinik mootorrattalt maha. Kas te võite selgitada, miks käskisite jälitamist jätkata?”

„Newhaveni avarii leidis aset enne, kui politsei oli tagaajamist alustanud,” vastas Grace hoolega sõnu valides. „Süüdistatud röövisid Land Roveri kohe selle avarii järel. Siis rammisid nad tunnelis Toyota sedaani, mida juhtis too eakas härrasmees, ja röövisid tema auto. Me teadsime, et vähemalt üks süüdistatu on relvastatud ja ohtlik, nende kinnipidamisest sõltus süütu kodaniku elu ning minu hinnangul oleks nende vabadusse jätmine avalikkust rohkem ohtu seadnud, mistõttu otsustasin neid mitte silmist lasta.”

„Ehkki see lõppes nende surmaga?” jätkas reporter.

Noore naise toon ajas Grace’i vihale, ta surus maha väga tugeva soovi käratada, et need kaks hukkunut olid koletised, et arvestades inimesi, kellele nad olid ülekohut ja halba teinud ja keda tapnud, oli mudasesse jõkke uppumine õiglasem kui leebe vanglakaristus mõnelt härda südamega liberaalselt kohtunikult.Aga ta pidi olema väga ettevaatlik, et mitte anda kogunenutele midagi, mis võidaks kõmuliseks pealkirjaks väänata.

„Nende surma põhjuse tuvastab eeskirjadekohane uurimine,” lausus ta märksa külmaverelisemalt, kui end tundis.

Vastus vallandas pahase pomina, käed sööstsid õhku ja korraga kõlas umbes kolmkümmend küsimust. Heitnud pilgu kellale ja näinud kergendusega, et minutiseier on edasi nihkunud, jäi Grace vankumatuks. „Palun vabandust,” ütles ta, „tänaseks on meie aeg otsas.”

Tagasi oma väikeses uhiuues kabinetis tohutus hiljuti remonditud kahekorruselises art déco stiilis hoones, mis oli 1950-ndatel algselt ehitatud nakkushaiglaks ja majutas nüüd Sussexi kriminaalpolitsei peakorterit, võttis Grace pöördtoolil istet. Nagu enam-vähem kõik mööbliesemed toas, oli ka see alles hiljaaegu lahti pakitud ega tundunud veel harjumuspäraselt mugav.

Ta niheles toolil natuke ja kohendas käetugesid, aga see jättis ikkagi soovida. Vana kabinet Brightoni politseijaoskonnas oli talle hoopis rohkem meeldinud. Ruum oli olnud suurem, mööbel päevinäinud, kuid jaoskond asus kesklinnas ja seal kihas elu. Uus hoone paiknes linnaservas tööstusmaastikul ja mõjus hingetult. Miilide kaupa pikki hääletuid, vaipadega kaetud ja värskelt värvitud koridore, vastset mööblit täis kabinettide read, ja sööklat polnud! Kohvi pidi kas ise keetma või nõmedast automaadist ostma. Võileibagi ei olnud saada – selleks tuli üle tee ASDA hiigelmarketisse minna. Niipalju planeerimiskomisjonidest.

Ta silmitses hellalt oma kolme tosinat vanaaegset sigaretisüütajat, kalliks peetud kollektsiooni simsil kirjutuslaua ja akna vahel, ning mõtles, et juba mitu nädalat pole töögraafik võimaldanud tal tegelda ühe lemmikajaviitega, mida ta oli harrastanud koos oma naise Sandyga ja mis nüüd pakkus talle suurt lohutust: antiigipoodidest ja kirbuturgudelt vanade mehaaniliste seadeldiste otsimisega.

Selja taga ilmestas seina suur ümmargune puitkell, mis oli kuulunud sarja „Politseimunder” väljamõeldud jaoskonna dekoratsioonide hulka ja mille Sandy oli õnnelikel aegadel tema kahekümne kuuendaks sünnipäevaks oksjonilt ostnud.

Selle all klaasvitriinis oli seitse naela ja kuus untsi kaaluv jõeforellitopis, mille ta oli soetanud ühest Portobello Roadi vanakraamiärist.Topise asukoht kella all ei olnud juhus: see võimaldas tal noori uurijaid instrueerides heita kulunud nalja, et kannatlikkus saab alati viimaks tasutud.

Ülejäänud põrandapinna hõivasid televiisor ja videomakk, neli tooli ja lahtiselt vedelevate paberikuhjadega ümmargune laud, spetsiaalne kott kriminalistikavarustusega ning väikesed toimikute tornid.

Iga toimik põrandal kujutas endast lahendamata mõrva. Ta põrnitses üht rohelist ümbrikut, mille nurka varjas koheva vaiba keerd. See esindas umbes kahtkümmend kastitäit toimikuid, mis olid kas kabinetipõrandale virna laotud või pungitasid välja kappidest või olid luku taga, hallitades politseijaoskonna niiskes garaažis piirkonnas, kus mõrv oli aset leidnud.Tegu oli avatud juurdlusega, mis puudutas kaheteistkümne aasta eest oma vastuvõtutoas surnuks pekstud homoseksuaalist loomaarsti RichardVentnorit.

Ümbrik sisaldas kuriteopaiga fotosid, kriminalistikaraporteid, kotikestes asitõendeid, tunnistajate ütlusi ja kohtuväljavõtteid – kõik korralikult kimpudeks eraldatud ja värvilise paelaga kinni seotud. See oli üks tema uusi ülesandeid: kaevuda maakonna vanadesse lahendamata mõrvalugudesse, võtta ühendust kuritööde toimumispaikade kohaliku kriminaalpolitseiga ja otsida kõike, mis oleks võinud vahepealsete aastatega muutuda ja juurdluse taasavamist õigustada.

Ta teadis iga toimiku sisu suuresti peast – tänu lausa fotograafilisele mälule, mis oli aidanud tal edukalt eksameid sooritada nii koolis kui ka politseis.Temale tähendas iga virn enamat kui kaotatud inimelu ja tapjat, kes oli endiselt vabaduses – see sümboliseeris midagi ta hingele väga lähedast. See tähendas, et üks perekond ei saanud minevikuga rahu sõlmida, sest saladus oli lahendamata ja õiglust polnud maksma pandud. Ning ta teadis, et mõne toimiku puhul, mis oli üle kolmekümne aasta vana, on tema arvatavasti ohvrite ja nende sugulaste viimane lootus. Tõelisi edusamme oli ta teinud vaid ühes niisuguses juhtumis.Tommy Lytle’i omas.

Tommy Lytle oli Grace’i vanim jahtunud jälg. Kakskümmend seitse aastat tagasi oli üheteistaastane Tommy hakanud ühel veebruarikuu pärastlõunal koolist jalgsi koju minema. Rohkem teda ei nähtud. Tookord oli ainus juhtlõng Morris Minori kaubik, mida näinud tunnistajal jätkus taipu number üles kirjutada. Kuid seost selle omanikuga, üksildase veidrikuga, kes oli varemgi alaealiste vastu seksuaalkuritegusid toime pannud, ei suudetud tuvastada.

Ja nüüd oli sama kaubik kahe kuu eest täiesti juhuslikult Grace’i radarile ilmunud, kui klassikaliste autode entusiast, kellele see praegu kuulus, purjuspäi roolist tabati.

Kahekümne seitsme aastaga oli kriminalistika vallas tehtud röögatuid edusamme. Politsei kriminalistikalaborid kiitlesid põhjusega, et kui keegi inimene on iial kuskil toas viibinud, ükskõik kui ammu, siis ajapikku leiavad nad tänu moodsatele DNAkatsetele selle kohta tõendi. Üheainsa tolmuimeja käest pääsenud naharakukese või juuksekarva või riidekiu. See võis olla nööpnõelapeast sada korda väiksem. Mingi jälg leidus ikka.

Nüüd aga oli neil kaubik.

Ja kunagine kahtlusalune oli alles elus.

Kriminalistid olid kaubiku mikroskoopidega üle käinud, kuid siiamaani, nagu teatas pettumust valmistav laboriraport, mida Grace oli eile õhtus kodus lugenud, ei olnud kaubiku ja ohvri vahel seost avastatud. Kriminalistid olid küll leidnud ühe juuksekarva, aga DNA ei klappinud.

Ometi oli Grace veendunud, et seal kaubikus peitub midagi, isegi kui tal tuleb sõidumasin millimeeterhaaval pintsettidega laiali lammutada.

Ta rüüpas mineraalveepudelist lonksu ja krimpsutas nägu maitse või pigem maitse puudumise peale – puhtakujulise, kergelt metalse eimiski peale, mida ta jõi, et mitte iga päev tervet gallonit kohvi kaanida.Ta keeras korgi pudelile, vahtis kogunevaid vihmapilvi, tihkeid kui ploomirasv, mis rippusid madalal üle tee paikneva ASDA katuselahmaka kohal – see katus moodustas enamiku ta vaatest –, ning mõtles homsele.

Homme on neljapäev ja tal seisab ees kohting – mitte nagu too viimane, katastroofiline pimekohting hulluga interneti tutvumissaidilt, vaid tõeline kohting kauni naisega.Ta ootas seda pikisilmi ja pelgas samal ajal.Ta pabistas, mida selga panna, kuhu oma kaaslanna viia ja kas neil jätkub piisavalt jutuainet.

Pealegi oli ta mures Sandy pärast. Selle pärast, mida Sandy arvaks tema käimisest teise naisega.Ta teadis, et kuna möödas on ligi üheksa aastat, on sellised mõtted absurdsed, kuid ta ei saanud sinna parata.Täpselt nagu ta ei saanud parata, et mõtles peaaegu kõik ärkveloleku tunnid sellest, kus Sandy on või mis oli temaga juhtunud. Kas Sandy on elus või surnud.

Eviani plastpudeli haaranud, rüüpas ta taas lonksu ja põrnitses üle kirjutuslauda katvate kontrolli alt väljunud paberikuhjade arvutiekraani, seejärel tänahommikuste lehtede virna enda ees. Ülemisel lehel, kohalikul ajalehel Argus oli kisendav pealkiri: SUSSEXI POLITSEI JÄLITUSSÕIDUS KAKS SURNUT.

Ta lükkas ajalehed põrandale ja viskas pilgu saabunud e-kirjade uputusele.Ta polnud veel täiesti harjunud uueVantage’i tarkvaraga politseijõudude arvutisüsteemis, ehkki seda oli märksa lihtsam kasutada kui GreenScreeni, mille see oli välja vahetanud. Grace luges hiljutiste intsidentide logi, et näha, mis oli öö jooksul toimunud; harilikult oleks ta seda teinud kohe tööle jõudes, aga täna oli ta pidanud pressikonverentsiks valmistuma.

Midagi tavatut polnud, tüüpiline Brightoni kesknädala öine ja hommikune pudi-padi. Käputäis tänavarööve, sissemurdmisi, autovargusi, relvastatud rööv öö läbi avatud toidupoes, pubikaklus, kodutüli, mitu hukkunuteta liiklusõnnetust, väljakutse Peacehaveni lähedale põllule, kust oli leitud mingi kahtlane asi. Ei tõsiseid vahejuhtumeid ega ränki kuritegusid, mitte midagi huvipakkuvat.

Tore. Eelmisel nädalal polnud ta õieti kabinetis olnudki, ainult mõned tunnid, mis ta veetis ühe kohaliku kriminaali käimasolevaks kohtuprotsessiks valmistudes, ning ta vajas paari päeva, et paberitööga järjele saada.

Ta ühendas Blackberry arvutiga ja uuris oma päevakava. See oli endiselt tühi. Tema sekretär Eleanor Hodgson – või kontoriassistent, nagu poliitilise korrektsuse diktaat tänapäeval öelda käskis – oli kõik tema kohtumised tühistanud, et ta võiks juurdlusele ja kohtuprotsessile keskenduda. Kuid päevakava täitub kindlasti ruttu, mõtles ta nukralt.

Järgmisel hetkel kõlaski koputus, uks avanes ja Eleanor tuli sisse. Peps, sooniline ja viiekümnendates aastates, meenutas too sedasorti üliinglaslikke daame, keda Grace’i ettekujutust mööda kohtas vikaari juures teed joomas – mitte et ta oleks kunagi sellisel teejoomisel käinud. Kolm aastat Grace’i alluvuses töötanud, käitus Eleanor ikka veel range viisakuse ja teatava formaalsusega, justkui kartes teda ärritada, kuigi ta ei taibanud, miks.

Naine seisatas, hoides ajalehepatakat eemale sirutatud käes, nagu oleks see ohtlik reostus. „Aa, Roy,” ütles Eleanor. „Ma, ee ... need on mõne hommikulehe värskemad väljaanded. Mõtlesin, et tahate neid võib-olla näha.”

„On seal midagi uut?”

„Sama jutt. Guardianis tsiteeritakse Julia Drake’i sõltumatust politseivastaste kaebuste komisjonist.”

„Ma arvasingi, et nad on varsti jaol. Kuradima ennast täis lehm.”

Eleanor võpatas vandesõna peale ja naeratas siis närviliselt. „Minu meelest on nad teiega liiga karmid.”

Grace piilus veepudelit, igatsedes äkki tassikest kohvi. Ja sigaretti. Ja napsi. Lõuna oli peaaegu käes ning enamasti üritas ta enne õhtut mitte napsitada, aga tal oli tunne, et täna rikub ta seda reeglit. Sõltumatu politseivastaste kaebuste komisjon. Kena küll. Kui palju tunde neelab see lähikuudel tema elust? Ta oli teadnud, et nende sekkumine on vältimatu, kuid teadmisele kinnituse saamine muutis kõik järsku hullemaks.

Telefon helises. Eleanor kõrval seismas, võttis ta kõne vastu ja kuulis vanemkomissari kuiva Manchesteri aktsenti.

„Tubli töö, Roy,” ütles Gary Weston, kelle hääl polnud kunagi ülemuslikumalt kõlanud. „Sa valitsesid end hästi.”

„Aitäh. Nüüd on meil kaebuste komisjon kukil.”

„Me klaarime nendega ära. Oled sa kell kolm vaba?”

„Jah.”

„Tule minu kabinetti. Paneme neile aruande kokku.”

Grace tänas. Vaevalt oli ta toru hargile asetanud, kui telefon helises uuesti. Seekord oli kõne operatiivkeskusest. Dispetšer nimega Betty Mallet, kes oli politseis töötanud niikaua kui Grace mäletas, ütles: „Tere, Roy, kuidas läheb?”

„Võiks paremini minna,” vastas Grace.

„Peaceheaveni kriminaalpolitseist palutakse kogenud uurijat kohe juurdluspaigale. Kas sa oled vaba?”

Grace ägas sisimas. Miks ei võinud Betty kellelegi teisele helistada? „Oskad sa mulle midagi rääkida?”

„Keegi kohalik jalutas täna hommikul koeraga Peacehaveni ja Piddinghoe küla vahelisel põllul. Koer pistis jooksu ja pöördus tagasi, inimese käsi suus. Kriminaalpolitsei läks jälituskoertega sinna ja avastas veel inimese kehaosi – nähtavasti väga värskeid.”

Nagu kõik uurijad, hoidis Grace käepärast nahkkotti, mis sisaldas kaitseülikonda, jalatsikatteid, kindaid, taskulampi ja muud kuriteopaigal hädavajalikku. „Hüva,” lausus ta vastumeelselt, vahtides alistunult kotti põrandal. „Ütle mulle täpne asukoht, ma olen kahekümne minutiga seal.”