Читать книгу Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“ - Peter James - Страница 6

Kunagi nii uhke rõdudega maja eesuks avanes ja siredate säärtega noor naine lühikeses siidkleidis, mis tundus ühtaegu kehale liibuvat ja vabalt heljuvat, astus oma elu viimasel hommikul välja kenasse juunikuu päikesepaistesse.

Sajandi eest olid need kõrged valged villad, Brightoni rannapromenaadist vaid kiviviske kaugusel, kujutanud endast Londoni sakste nädalalõpukodusid. Nüüd olid need määrdunud ja sooldunud fassaadide taga kööktubadeks ja madala üüriga korteriteks jagatud; eesuste messingkoputid olid ammu asendatud fonolukupaneelidega ja ohtrate kirevate üürikuulutustahvlite all valgus prügikottidest kõnniteele prahti.Tänava ääres vähestele parkimiskohtadele pressitud autodest oli mitu mõlkis ja roostes ning tuvid ja kajakad olid neid kõiki küllastumuseni roojaga pommitanud.

Noor naine mõjus seevastu igati šikilt. Pikkade heledate juuste muretu keerd, päikeseprillid, mida ta näole sättis, läikiv Cartier’ käevõru, õlal rippuv Anya Hindmarshi kott, saleda keha piirjooned, Vahemere-stiilis päevitus ja Issey Miyake lõhnapilv, mis segas tipptunni heitgaasidesse erutavat seksuaalsust, jätsid temast niisuguse tüdruku mulje, kes oleks sobinud Bergdorf Goodmani kaupluse riiulite vahele või Schrageri hotelli baari või St Tropez’s luksusjahi ahtritekile.

Mitte just paha kasina stipendiumiga läbi ajava juuratudengi kohta.

Kuid Janie Strettoni süütundest vaevatud isa oli tütre ema surma järel liiga ära hellitanud, et ta oleks tühipalja läbiajamisega leppinud. Raha teenimine ei olnud talle raske. Selle teenimine õpitava elukutsega võis siiski olla hoopis teine asi. Juristiks saamine nõudis pingutust. Neli aastat juuraõpinguid olid seljataga, ja nüüd oli ta alustanud kaht praktikandiaastat lahutusadvokaadi alluvuses ühes Brightoni advokaadibüroos, kus talle meeldis, ehkki mõned kliendid olid isegi tema arust veidravõitu.

Nagu see leebe olekuga väikest kasvu seitsmekümneaastane mees eile – Bernie Milsin, kes kandis viisakat halli ülikonda ja hoolikalt seotud lipsu. Janie oli vaikselt kabinetis nurgatoolil istunud, kui ülemus, kolmekümne viie aastane osanik Martin Broom märkmeid tegi. Härra Milsin kurtis, et proua Milsin, abikaasast kolm aastat vanem, ei anna talle süüa, kuni ta pole oma naisele suuseksi teinud. „Kolm korda päevas,” rääkis ta Martin Broomile. „Minu eas ei saa niimoodi jätkata, mu haiged põlved jäävad liiga valusaks.”

Janie pingutas, et mitte valjusti naerma puhkeda, ja nägi, et ka Broom hoiab naeru tagasi. Nii et mehed polegi ainsad, kellel on perverssed ihad. Nähtavasti on need mõlemal sugupoolel. Iga päev tõi uusi teadmisi, ja vahel ei olnud Janie kindel, kus õppis rohkem – kas Southamptoni ülikooli õigusteaduskonnas või eluülikoolis.

Ta oli parajasti oma punavalge Mini Cooperi juurde jõudnud, kui SMS-i piiksatus mõttelõnga katkestas.Ta heitis pilgu ekraanile.

t2na 6htul. 20.30?

Janie naeratas ja saatis lühikese vastuse:xx.Oodanud ära bussi möödumise, millele järgnes terve liiklusvool, avas ta autoukse ja istus hetke mõtteid kogudes, mõeldes kõigile vajalikele toimetustele.

Tema kassil Binsil oli seljal kühm, mis kasvas üha suuremaks. See nägi kahtlane välja, ta tahtis kassi loomaarsti juurde kontrolli viia.Ta oli Binsi leidnud kahe aasta eest – nimetu hulguse, kes oli nälgimiseni lahja ja üritas pääseda tema prügikasti. Ta oli looma endale võtnud ja too polnud ilmutanud vähimatki lahkumissoovi. Niipalju kasside sõltumatust loomust, mõlgutas ta, või oli ta Binsi lihtsalt ära hellitanud? Aga põrgu päralt, Bins oli temasse kiindunud ja Janie elus oli vähe hellust. Ta püüab kokku leppida hilise vastuvõtu tänaseks. Kui ta jõuab loomaarstile kell pool seitse, jääb talle veel piisavalt aega, arvestas ta.

Lõunapausi ajal on tarvis isale sünnipäevakaart ja kingitus osta – isa saab reedel viiskümmend viis. Nad polnud kuu aega kohtunud; isa oli äriasjus USA-s käinud. Neil päevil viibis isa tihti eemal, reisis aina rohkem ringi. Otsides laiast ilmast mõnd erilist naisterahvast, kes võiks asendada kaotatud abikaasat ja tütrele ema. Isa ei kõnelnud sellest, kuid Janie teadis, et ta on üksildane, ja mures äri pärast, mis on vististi kitsikuses. Tütrest viiekümne miili kaugusel elamine rusus samuti.

Turvavööd peale pannes ja kinni klõpsates ei osanud Janie kahtlustadagi, et talle on suunatud teleobjektiiv ja digitaalne Pentaxi kaamera, mis enam kui kahesaja jardi kaugusel tasakesi surises, ilma et seda liiklusmüras põrmugi kuulda olnuks.

Teda läbi liikumatu läätse jälgides ütles mees mobiiltelefoni: „Sealt ta tuleb.”

„Oled sa kindel, et see on tema?” Hääl, mis vastas, oli vahe ja terav nagu hambuline nuga.

Tüdruk on tõeline silmarõõm, mõtles mees. Ehkki ta oli Janiet päevade ja ööde kaupa jälginud, ööpäev läbi nii korteris kui ka mujal, pakkus vaatepilt endiselt naudingut. Siin polnud mingit küsimust.

„Olen küll,” ütles mees. „Jah.”