Читать книгу Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“ - Peter James - Страница 9

Veidi pärast kella poolt kaheksat möödusTom Bryce oma hõbedase Audi universaaliga tenniseväljakutest ning seejärel Hove Parki avatud, puudega palistatud puhkealast, mis oli tulvil koertega jalutajaid, sportijaid ja murul pikutajaid, kes nautisid pika varasuvise päeva õhtupoolikut.

Ta oli aknad alla lasknud ja autosse puhus õrn tuuleke, mida täitsid värskelt niidetud muru lõhn ning Harry Connick juuniori rahustav hääl – too meeldis talle kangesti, aga oli Kellie arust jama. Kellie ei hoolinud ka Sinatrast. Kvaliteetlauljad ei läinud naisele peale; Kellie kuulas house’i, garage’i ja muid veidraid rütmilisi helisid, misTomile ei istunud.

Mida kauem nende abielu kestis, seda vähem näis neil ühist olevat.Tom ei mäletanud, millal nad olid viimati mõne filmi suhtes samal seisukohal, ja „Jonathan Ross” reede õhtuti oli küll ainuke telesaade, mida nad regulaarselt koos vaatasid. Kuid nad armastasid teineteist, selles Tom ei kahelnud, ja lapsed olid peamised. Lapsed olid nende elu sisu.

Seda päevaaega nautis ta alati kõige rohkem: koju jumaldatud pere juurde jõudmise ootust. Londoni ja rongi vastiku kleepja kuumuse ning praeguse õdusa hetke kontrast tundus täna õhtul iseäranis suur.

Tuju iga silmapilguga paranemas,ületas ta ristmikul Miljonäride Teeks hüütud peenutsevaWoodland Drive’i, kus laiutasid nägusad eramud, paljude taga puudesalu. Kellie unistas ühel päeval sinna elama asuda, aga momendil ei olnud see neile taskukohane – ega ole vist ka tulevikus, kui asjade üldist seisu vaadata, mõtles ta nukralt.Ta sõitis edasi läände mööda hoopis mõõdukamat Goldstone Crescentit, mida mõlemast küljest ääristasid kenad ridaelamud, ja pööras paremale UpperVictoria Avenuele.

Inimesed ei teadnud hästi, miks selle nimes sisaldub Upper, sest Lower Victoria Avenued polnud olemas. Tema eakas naaber Len Wainwright – keda nad Kelliega salamahti Kaelkirjakuks kutsusid, kuna mees oli ligi seitse jalga pikk – oli kord ühel oma ohtratest mitte eriti särava eruditsiooni hetkedest üle aia väitnud, et põhjuseks on kindlasti tänava asend võrdlemisi järsul künkanõlval. See polnud kuigi sisukas seletus, aga paremat ei olnud kellelgi pakkuda.

Upper Victoria Avenue oli kolmekümne aasta vanuse kinnisvaraarenduse osa, mis välimuse järgi polnud ikka küpsust saavutanud. Kõrged plaatanid olid pigem noorte kui täisjõus puude moodi, punastest tellistest kahekorruselised ridaelamud jätsid värske mulje, puiduussid ja ilmastik polnud veel räsinud katusefassaadide Tudori stiili jäljendavat vahvärki. See oli vaikne tänav, mille ülemises otsas oli väike poodiderivi ja kus elasid valdavalt nooremad lastega abielupaarid, kui välja arvata Len ja Hilda Wainwright, kes olid siia kolinud Birminghamist arsti soovitusel, sest mereõhk võis leevendada Hilda astmat. Tomi meelest olnuks rohkem kasu sellest, kui naabrinaine poleks tõmmanud neljakümmend suitsu päevas.

Ta peatas Audi kitsukeses varjualuses Kellie vana Espace’i-panni kõrval, pistis mobiiltelefoni taskusse ja puges autost välja, kahmates portfelli ja lilled.Ajalehekiosk teisel pool tänavat oli alles lahti, nagu ka väike spordisaal, kuid juuksurisalong, rauakauplus ja kinnisvarabüroo olid tänaseks suletud. Natuke maad eemal bussipeatuses ootasid kaks teismelist tüdrukut, õhtuseks pidutsemiseks üles löödud, nii lühikestes miniseelikutes, et kannikate algus oli näha. Tundes selgesti tajutavat ihasööstu, piidlesTom neid viivu, imetledes nende paljaid sääri, kui nad kahe peale sigaretti suitsetasid.

Siis kuulis ta eesukse avanemist ja Kellie häält, mis rõõmsalt hõikas: „Issi on kodus!”

Turundajana oli Tom alati sõnaosav olnud, aga kui keegi oleks palunud tal kirjeldada oma tundmusi sel hetkel, igal tööpäeva õhtul koju saabudes, kus teda tervitavad inimesed tähendasid talle elus kõik, oleks ta vist jänni jäänud. See oli õnne, uhkuse, ülima armastuse puhang. Kui ta võinuks paigale tarretada üheainsa hetke oma elus, oleks ta valinud sellesama, praeguse, seistes lahtisel uksel, kallistades ägedalt lapsi ja vaadates, kuidas Lady, nende saksa lambakoer, hoiab lootusrikka näoga suus jalutusrihma, kaabib käpaga põrandat ning vehib pööraselt hiidsekvoia mõõtu sabaga.Ta märkas Kellie naeratavat nägu.

Naine seisis ukseavas, seljas teksariidest tunked ja valgeT-särk, imekaunis naeratus pani blondidest sassis kiharatest raamitud näo üleni särama. Ta ulatas naisele roosade, kollaste ja valgete õitega kimbu.

Kellie käitus nagu alati, kui mees talle lilli kinkis. Sinised silmad lõbusalt sädelemas, keerutas ta neid pisut aega käes, hüüdes: „Oo, vau!”, nagu oleksid need tõesti ilusaim kimp, mida ta iial näinud. Lõpuks tõstis ta need nina alla –Tom oli tema tillukest nipsakat ninakest alati armastanud – ja nuusutas. „Vau! Ennäe. Roosid! Minu lemmiklilled minu lemmikvärvides. Kui hoolitsev sinust, kallis!” Ta suudlesTomi.

Ja täna õhtul oli tema suudlus tavalisest pikem, viivitlevam. Äkki nõustub ta pärastpoole armatsema?Või jumal hoidku, mõtlesTom, vari korraks üle südame libisemas, äkki valmistub Kellie teatama mõnest jaburast ostust, mille oli täna eBay vahendusel teinud?

Aga kuiTom tuppa tuli, ei öelnud naine midagi, ja näha polnud ka ühtegi karpi, pakendit, kasti, uut seadet ega vidinat. Ning kümme minutit hiljem, kui Tom oli oma higistest riietest pääsenud, duši all käinud, lühikesed püksid jalga ja T-särgi selga tõmmanud, võttis tema kõikuv meeleolu ajutiselt tõusva suuna.

Max, kes oli „täitsa täpselt” seitse aastat, neliteist nädalat ja kolm päeva vana, fännas Harry Potterit.Ta fännas ka kummist käepaelu, kandes parajasti uhkelt kahte sellist, valget kirjagaVAESUS JÄÄGU AJALUKKU ja mustvalget rassismivastase kirjaga ÄRA VAATA PEALT, SEKKU.

Tom, keda rõõmustas, et Max maailmast huvitub, isegi kui poiss hüüdlausete tähendust päriselt ei mõista, istus väikeses helekollase tapeediga toas toolil poja voodi ääres. Ta luges ette, nad olid selle raamatusarjaga teisel ringil, ja voodisse kerra tõmbunud Max kuulas ahnelt, pea Harry Potteri teki alt piilumas, blondid juuksed segamini, suured silmad pärani.

Nelja-aastane Jessica, kellel oli hambavalu, oli ootamatult jonnima hakanud ega tahtnud unejuttu. Tema kisa kostis läbi magamistoa seina, kurt kõigile Kellie lohutamiskatsetele.

Tom lõpetas peatüki, andis pojale head-ööd-musi, korjas Sigatüüka Ekspressi vaguni põrandalt üles ja asetas riiulile Play-Stationi kõrvale. Nüüd kustutas ta tule, saates Maxile ukselt õhusuudluse. Ta läks Jessica roosasse tuppa, mis oli Barbie-maailma altar, nägi tütre krimpsus, punetavat ja pisarakriimulist nägu ning abitult õlgu kehitavat Kelliet, kes üritas Jessicale loomamuinasjuttu lugeda.Tom katsus paar minutit ise saamatult tütart lohutada. Kellie ütles, et pani Jessicale hommikuks hambaarsti juurde aja kinni.

Tom taandus trepist alla,astudes ettevaatlikult kahe Barbie-nuku ja ühe Lego kraana vahelt läbi kööki, kus oli mõnus toidulõhn, ning oleks äärepealt Jessica kolmerattalisele jalgrattale komistanud. Lady, kes näris asemel konti, suurt kui dinosauruse sääreluu, tõstis taas lootusrikka pilgu ja liputas laisalt saba. Seejärel hüppas ta asemelt püsti, tuli üle köögi ja veeretas end selili, nisad õhus.

Neid jalaga hõõrudes, kuni koer pea kuklasse ajas, suu õndsalikult irevil ja keel hammaste vahel rippu, ütlesTom: „Hiljem, sa vana lita, luban sulle. Hiljem jalutame. Eks? Oleme kokku leppinud?”

Just köögi pärast oligi Kellie seda maja tahtnud. Eelmised omanikud olid köögile kulutanud terve varanduse, pinnad olid marmor ja poleeritud teras, ja lisaks oli Kellie soetanud enam-vähem kõik tehnikavidinad, mida nende ägav pangakrediit välja kannatas.

Aknast nägi Tom, kuidas väikese ristkülikukujulise aia keskel surises vihmuti ning murul veepiiskades seisev musträstas kergitas tiiba ja sügas end nokaga. Pesunööril rippusid tillukesed erksavärvilised riided. Nende all vedeles maas plastist tõukeratas. Muru teises servas väikeses triiphoones sirgusid tomatid, vaarikad, maasikad ja kurgid.

Tänavu proovis ta esimest korda elus aiandust ja tundis selle ettevõtmise üle liialdatud uhkust – vähemalt esialgu.Tara kohal liikus Kaelkirjaku pikk kurblik nägu. Naaber oli päevade viisi õues, pügas, kärpis, kitkus umbrohtu, rehitses, kastis, askeldas sinna-tänna, keha nurgeline ja kookus nagu väsinud vanal toonekurel.

Tom heitis pilgu üht seina üleni katvatele rasvakriidijoonistustele, vesivärvide ja guaššidega maalitud piltidele – nii Maxi kui ka Jessica omadele, otsides sealt uusi. Peale Harry Potteri oli Max hull autode järele, paljudel poisi töödel oli midagi ratastega. Jessical olid kentsaka välimusega inimesed ja veel kentsakamad loomad, ta joonistas alati kuhugi igale pildile heledalt paistva päikese.Tavaliselt oli tüdruk rõõmsameelne, ja Tomil oli kahju teda täna õhtul nutmas näha. Uusi kunstiteoseid imetlemiseks väljas polnud.

Seganud endale kange kokteili, Polstari vodka jõhvikamahlaga, raputas ta jäätükke anumast nende peenest Ameerika külmkapist – Kellie järjekordne sooduspakkumine, uksel sisseehitatud teleekraan – ning viis klaasi elutuppa. Ta kaalus, kas minna väikesele klaasverandale, kuhu paistis praegu päike, või koguni aeda pingile istuda, kuid otsustas hoopis mõne minuti telekat vaadata.

Ta võttis puldi ja potsatas avarasse allalastava seljatoega tugitooli

– selle sooduspakkumise oli ta internetist ise soetanud – Kellie uusima ekstravagantse e-ostu, hiiglasliku lameekraanigaToshiba teleka ette. Telekas neelas pool seina, rääkimata veel poolest tema sissetulekust, kui maksepuhkus aasta pärast lõpeb, ehkki ta pidi tunnistama, et sporti on sellest küll hea vaadata.Telekas oli digi-TV ostukanali peal nagu ikka, Kellie konsool ühendatud ja vedeles diivanil.

Ta klõpsis kanaleid, leidis „Simpsonid” ja vaatas veidi aega. See sari oli talle alati meeldinud.Tema lemmik oli Homer – tegelane, kellega ta samastus. Mida Homer ka ei teinud, elu mängis talle pidevalt mäkra.

Ta rüüpas kokteili ja tundis end mõnusalt.Ta armastas seda tooli, seda tuba, mille ühes otsas oli söögilaud ja teine ots läks üle klaasverandaks.Armastas laste ja Kellie fotosid, mis olid kõikjal, raamitud abstraktseid päevitustooli ja Palace’i kaid kujutavaid trükipilte seintel – odav kunst, aga meeldis temale ja Kelliele võrdselt – ning klaasvitriini, mida täitis tema väike golfi- ja kriketitrofeede kogu.

Ülakorrusel oli kuulda Jessica nuttu viimaks vaibumas. Ta jõi vodka lõpuni ja segas uut, kui Kellie alla kööki tuli. Ehkki naisel oli kurnatud ilme, ta ei kandnud meiki ja oli sünnitanud kaks last, nägi ta ikkagi välja sale ja kaunis. „Milline päev!” ütles naine dramaatiliselt käsi ringutades. „Mullegi kuluks vist klaasike ära.”

See oli hea märk: alkohol muutis Kellie alati himuraks.Tom oli terve päeva kiimas olnud.Ta oli ärganud kell kuus hommikul, tiirane nagu hommikuti sageli, ja oli kähkuka lootuses voodis Kelliele otsa roninud. Ja nagu ikka, oli tema plaanid rikkunud avanev uks ning tillukeste jalgade padin.Ta hakkas juba arvama, et Kelliel on salajane paanikanupp, mida naine vajutab, et lapsed esimese seksikatse peale jooksuga magamistuppa kutsuda.

Mitmeski mõttes on elu järjest selgemini paika loksumas, mõlgutasTom: lakkamatu ebaedu tööl, kuhjuvad võlad kodus ja alaline erektsioon.

Ta asus Kelliele vägevat drinki valmistama, jälgides imetlevalt, kuidas naine segas kanahautist, kergitas samal ajal kartuleid täis kastruli kaant ja kontrollis ahju. Kellie oli võimeline köögis korraga mitut asja tegema, mis käis Tomile täiesti üle jõu. „Kas Jess tunneb end nüüd paremini?”

„Ta lihtsalt pirtsutab täna, muud midagi. Temaga on kombes. Ma andsin talle rohtu, mis võtab valu ära. Kuidas sinu päev oli?”

„Ära küsi.”

Naine pani käed ta põskedele ja suudles teda. „Millal sul viimati hea päev oli?”

„Palun vabandust, ma ei tahtnud viriseda.”

„Räägi siis ometi. Ma olen sinu naine, sa võid mulle rääkida!”

Tom vahtis teda, võttis ta näo omakorda käte vahele ja suudles naise laupa. „Õhtusöögi ajal. Sa oled nii ilus. Lähed iga päevaga üha kaunimaks.”

Kellie vangutas muheldes pead. „Eih, viga on su silmanägemises – vanaduse tunnus.” Nüüd taganes ta sammukese ja osutas endale sõrmega. „Kas need meeldivad sulle?”

„Mis asjad?”

„Need tunked.”

Sedamaid haarasTomi taas süngus. „Kas need on uued?”

„Jah, saabusid täna.”

„Need ei paista kuigi uued,” ütlesTom.

„Ei peagi paistma! Stella McCartney disain. Hästi lahedad, on ju?”„PaulMcCartneytütre?”

„Jah.”

„Ma arvasin, et tema tooted on kallid.”

„Tavaliselt ongi. Need olid soodushinnaga.”

„Loomulikult.” Soovimata täna õhtul tülitseda, jätkas Tom naisele dringi valmistamist.

„Ma otsisin netist soodsaid reisipakkumisi. Küsisin järele, millal ema ja isa saaksid lapsed enda juurde võtta. Juuli esimesel nädalal. Kas see sobib sulle?”

Tom koukis taskust pihuarvuti ja uuris kalendrit. „Kolmandal nädalal on meil Olympias esitlus, aga juuli algus kõlbab küll. Kuid see peab olema midagi väga odavat. Äkki reisime kusagil Inglismaal?”

„Netis on uskumatud hinnad!” ütles Kellie. „Nädal Hispaanias tuleb odavam kui kodus! Vaata paari lehekülge. Ma panin aadressid kirja. Pärast õhtusööki heida pilk peale. Meie tänava Hollyl on sõbranna, kes ostis netist nädala St Lucial kahesaja viiekümne naelaga. Kariibi meri oleks ju kihvt?”

Tom pani pihuarvuti käest, embas naist ja suudles teda. „Mõtlesin täna õhtul arvutile puhkust anda – ja sinule keskenduda.”

Kellie suudles teda vastu. „Sul tekiksid kindlasti hirmsad võõrutusnähud.” Naine naeratas üleannetult. „Pealegi tahan ma Jamie Oliveri saadet vaadata. Sina ei salli teda. Pool tunnikest ülakorrusel oma väikese masina seltsis teeks su palju õnnelikumaks.”

Kelliele drinki ulatades küsisTom: „Kuhu sa kõige rohkem sõita tahaksid, kui saaksime seda endale lubada?”

„Mul ükspuha, peaasi, et seal poleks karjuvaid lapsi.”

„Ja sul pole midagi neist eemaloleku vastu? Ega sa ümber ei mõtle? Kindel?”Varem ei olnud Kellie kunagi tahtnud lastest eemale pääseda.

„Praegusel hetkel müüksin ma nad rõõmuga maha,” ütles Kellie ja kallas pool kokteili ainsa sõõmuga kurku.

Tund aega hiljem, veidi pärast kella üheksat, läksTom ülakorrusele oma väiksesse kabinetti, kust avanes vaade tänavale. Õues oli alles täiesti valge; ta armastas pikki suveõhtuid ja veel mõne nädala pidid need pikemaks muutuma.Tänava vastaskülje kahe kortermaja katuste vahelt, mille esimesel korrusel olid poed, nägi ta kaugel La Manche’i väina väikest sinist kolmnurka. Majade kohal tiirutas kuldnokaparv ja tegi uuesti minekut. Aknast heljus sisse naabrite lihagrillimise lõhna, mis äratas isu, ehkki ta oli äsja söönud.

Spordisaalis oli näha kedagi vaest vennikest kätekõverdusi pumpamas, treener seisis kõrval. See tuletas meelde, et kui lühikesi jalutuskäike Ladyga ümber kvartali mitte arvestada, ei olnud ta kuude kaupa õieti liigutanud. Liiga palju ärilõunaid, liiga ohtrat napsitamist, ja nüüd olid mõned lemmikrõivad talle kitsaks jäämas. Kellie rääkis alati, et ta on rumal, kui elab spordisaali vastas ega kasuta seda.Aga see oleks tähendanud jällegi rahakulu.

Võib-olla hakkab ta lihtsalt Ladyga neil kaunitel suveõhtutel pikemalt jalutama. Ehk ka taas ujumas käima. Golfimäng kord nädalas ei kahandanud vööümbermõõtu; golfiklubi riietusruumis vaatas ta vastikusega kõiki neid rippuvate õllekõhtudega mehi ning mõistis ärevalt, et temalgi on varsti niisugune tekkimas. Otsekui manitsedes tonksis ta kõhtu rusikatega. Puhkusereisi ajaks pead sa lihastes olema!

Ta rüüpas kolmandat suurt vodkat, tundes end üsna tüünelt – päevamured olid taandunud mõnusasse alkoholiuttu –, silmitses klaasi käest pannes varrega veebikaamerat kirjutuslaual, mille kaudu ta suhtles vahelAustraalias elava vennaga, trükkis siis sülearvutisse käsu ja libistas pilgu üle sissetulnud kirjade kausta. Peaaegu kohe sattus ta sõnumile oma vanalt bossilt firmas Motivation Business, Rob Kempsonilt, kellega ta oli säilitanud sõbralikud suhted.

Tom

Kae, millised tissid!

Rob

Klikkimise asemel võttis Tom karbist CD, mille kiilaspea oli rongi unustanud, ja pistis sülearvutisse.Viirusetõrje käivitus, aga kui CD-ikoon viimaks ekraanil paigale jäi, väitis tarkvara endiselt, et plaadi päritolu on tundmatu.Ta avas selle topeltklõpsuga.

Järgmisel hetkel tühjenes kogu sülearvuti ekraan. Sinna ilmus väike aken kirjaga:

Kas see Maci aadress on õige?

Jätkamiseks vajuta JAH. Väljumiseks EI.

Oletades, et tegu on Maci hariliku Windowsi-Apple’i probleemiga, klõpsasTom JAH.

Järgmisel hetkel ilmus uus kiri.

Tere tulemast, tellija. Teid ühendatakse nüüd. Edasi ilmusid sõnad:

SCARAB PRODUCTIONS ESITLEB

Need kadusid kiiresti. Samal ajal tõmbus ekraan tasapisi heledamaks, moodustades mingi magamistoa teralise värvikujutise, mis oli justkui läbi valvekaamera filmitud.

Tuba oli korralikes mõõtmetes ja naiselikult sisustatud: väikest kaheinimesevoodit katsid päevatekk ja pilla-palla padjad, oli lihtne tualettlaud, vanaaegne puidust trümoopeegel, mis võinuks pärineda kusagilt õmblusärist, voodi peatsis puidust kummut ning põrandal paar paksu vaipa, lamellkardinad olid suletud.Tuba valgustasid kaks voodiäärset lampi ja paokil vannitoauksest paistis samuti valgus. Seintel rippus paar mustvalget Helmut Newtoni aktifotot.Voodi vastas oli suur peegelkapp, millelt peegelduv uks viis arvatavasti koridori.

Vannitoast tuli noor sihvakas naisterahvas, kes kohendas riideid ja heitis pilgu käekellale, jättes pisut närvilise mulje. Too pikkade heledate juustega elegantne iludus kandis liibuvat musta kleiti, kaelas üherealist pärlikeed ja käes ridiküli, nagu oleks peole minemas. Tomile meenutas naine natuke Gwyneth Paltrow’d, ja põgusalt kahtlustas ta, et see ongi Gwyneth; siis pööras naine pead ja ta nägi, et mitte, kuigi sarnasus oli igatahes olemas.

Naine istus voodiveerele ja lükkas Tomi üllatuseks kõrgete kontsadega kingad jalast, kaamerast nähtavasti täielikus teadmatuses. Seejärel tõusis ta uuesti püsti ja asus kleiti lahti nööpima.

Järgmisel hetkel avanes naise selja taga vannitoauks, sealt sisenes lühikest kasvu, jõulise kehaehitusega üleni musta riietatud mees, nägu varjamas kapuutsiga kaitsemask, ja sulges ukse enda järel kinnastatud käega. Naine ei olnud meest kuulnud või ei teinud temast välja. Kui mees aeglaselt toas lähemale kõndis, hakkas naine pärlikeed kaelast võtma.

Mees tõmbas nahktagi põuest midagi, millel helkis valgus, ja Tom kummardus üllatunult ligemale, kui nägi, mis see on: pika peenikese teraga nuga.

Kahe vilka sammuga jõudis mees pärale, haaras käega naise kaela ümbert ja torkas noa naisele abaluude vahele. Sürreaalsest pildist paigale naelutatud Tom jälgis valust ahhetavat naist, teadmata, kas ta näitleb või on see päriselt. Mees tiris noa välja, silma järgi otsustades kattis seda veri. Mees pussitas naist veel ja veel, haavadest pritsis verd.

Naine kukkus põrandale. Mees põlvitas, kiskus ta kleidi lõhki, lõikas rinnahoidja paela noaga läbi, sikutas rinnahoidja ära ja veeretas naise jõhkralt selili. Naise silmad olid pahupidi, suured rinnad vajusid küljele. Mees lõikas mustade sukkade kummi puruks, tõmbas need siis naisel jalast, põrnitses viivu oivalist alasti keha ning suskas noa kõhu alaossa, täpselt naise hoolega piiratud häbemekarvade kohale.

Tom jõllitas tülgastusega, tahtes juba veebiküljelt lahkuda, ainult et uudishimu ei lubanud. Kas naine näitles, kas nuga oli võlts, kas tema kõhust purskav veri kunstlik? Mees tagus noaga metsikult mitu korda.

Nüüd võpatasTom, kui uks selja taga avanes.

Ta pöördus toolil järsult ja nägi, et seal seisab ilmselgelt svipsis Kellie, veiniklaas käes.

„Kas sa leidsid meile mõne toreda koha, kallis?” küsis Kellie.

Ta keerutas end pöördtooliga uuesti ja lõi arvuti kaane kinni, enne kui naine ekraani näha jõudis.

„Ei,” ütles ta väriseval häälel. „Ei, mitte midagi. Ma ...”

Kellie põimis käed ümber ta kaela, loksutades sülearvutile pisut veini. „Oih, šorri!”

Tom tõi taskurätiku lagedale ja pühkis veini ära. Senikaua libistas Kellie vaba käe mehe särgipõue ja hakkas nibu silitama. „Ma otš’štasin, et sa oled täna küllalt töötanud.Tule voodisse.”

„Viis minutit,” ütles mees. „Anna mulle viis minutit.”

„Viie minutiga võin ma magama jääda.”

Mees keeras ringi ja suudles teda. „Hüva, kaks minutit.”

„Üks!” ütles Kellie toast väljudes.

„Ma pole Ladyga jalutamas käinud.”

„Tal oli pärastlõunal pikk jalutuskäik.Temaga on korras, ma lasin ta juba õue.”

Tom muigas. „Hüva, üks minut.”

Kellie viibutas üleannetult sõrme. „Pool minutit!”

Niipea kui naine ukse sulges, tõstisTom sülearvuti kaane ja vajutas nuppu, et see üles äratada.

Ekraanile ilmusid sõnad:

Loata juurdepääs.

Ühendus katkestati. Tom istus hetke aru pidades. Mida põrgut oli ta äsja näinud? See pidi olema mingi filmi reklaam, lihtsalt pidi.

Siis avanes uks jälle ja Kellie ütles: „Veerand minutit – või ma alustan sinuta.”