Читать книгу Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“ - Peter James - Страница 8

Madalas õhtupäikeses silmi kissitades kiikas paanitsev Janie kella Mini Cooperi armatuurlaual ja kontrollis igaks juhuks ka käekella. 19.55. Jestas. „Kohe oleme kodus, Bins,” ütles ta pineval häälel, kirudes Brightoni mereäärse promenaadi liiklust ja soovides, et oleks teistkaudu sõitnud.Ta pistis suhu närimiskummiliistaka.

Kass, kellel erinevalt perenaisest ei olnud õhtul ees kuuma kohtingut, ei kiirustanud kuhugi.Ta istus rahulikult oma punutud kandekorvis auto kõrvalistmel, vahtides veidi mornilt korvivitste vahelt – Janie mõtles, et küllap pani loomaarstil käik kassi mossitama. Janie sirutas käe, et korvi tasakaalus hoida, kui ta liiga suure hooga oma tänavasse pööras ja parkimiskohta otsides sõitu aeglustas, südamest lootes, et tal veab.

Ta jõudis koju kavatsetust märksa hiljem: boss oli palunud tal kauem tööle jääda – pidi see just täna olema! –, et ta aitaks kokku panna märkmeid hommikuseks nõupidamiseks ühes eriti kibedas lahutusasjas.

Klient oli ülbe ja nägus päevavaras, kes oli abiellunud pärijannaga ning tahtis nüüd naiselt võimalikult palju raha välja pumbata. Janie jälestas seda meest esimesest pilgust, kui nad mõne kuu eest bossi kabinetis kohtusid; tema meelest oli mees parasiit ja ta lootis salamahti, et too ei saa pennigi. Bossile ei olnud ta oma arvamust avaldanud, ehkki kahtlustas, et ülemus mõtleb üsna samamoodi.

Seejärel oli ta veetnud üle poole tunni loomaarsti ootetoas, enne kui viimaks Binsiga härra Conti jutule juhatati.Vastuvõtust ei olnud eriti tolku. Cristian Conti, loomaarsti kohta noor ja üsna lahe kuju, oli tükk aega uurinud kühmu Binsi seljal ja teinud ka üldläbivaatuse. Siis palus arst kassi homme biopsia jaoks tagasi tuua, mis oli Janie kohe muretsema pannud, et kühmu peetakse kasvajaks.

Härra Conti oli tema hirme jõudu mööda hajutanud ja loetlenud mitmeid muid võimalusi, kuid Binsiga läbivaatustoast lahkudes oli Janie väga sünges meeleolus.

Ta märkas eespool kahe auto vahel väikest tühemikku, kust jäi eesukseni lühike maa.Ta pidurdas ja lükkas sisse tagasikäigu.

„Oled kombes, Bins? Kõht on tühi?”

Nende tutvuse kahe aasta jooksul oli Janie sellesse puna-valgekirjusse, roheliste silmade ja tohutute vurrudega elukasse väga kiindunud. Kassi silmades ja kogu käitumises oli midagi: selles, kuidas loom ühel hetkel nurrudes tema vastu puges ja magas, pea tema süles, kui ta telekat vaatas, ning teinekord saatis talle pilke, mis näisid nii pagana inimlikud, nii küpsed ja kõiketeadvad.Tõele vastas too ütlus, kellelt see ka ei pärinenud: „Vahel, kui ma oma kassiga mängin, mõtlen, kas kass ei mängi hoopis minuga.”

Ta vusserdas parkimiskohale tagurdamise täiesti ära ja proovis uuesti. Nüüdki ei olnud tulemus ideaalne, aga mis parata.Ta sulges katuseluugi, võttis puuri ja puges autost välja, peatudes, et jälle käekella kiigata, nagu oleks ta enne imekombel valesti näinud. Ei, seda mitte. Minut puudus kaheksast.

Ainult pool tundi, et Binsile süüa anda ja end valmis panna. Tema tänaõhtune kaaslane oli kontrollifriik, kes järjekindlalt määras, kuidas ta peab igal nende kokkusaamisel välja nägema. Käsivarred ja sääred pidid olema värskelt raseeritud; ta pidi kandma täpselt samas koguses Issey Miyaket samades kohtades; pidi pead pesema sama šampooni ja juuksehooldusvahendiga ning kasutama täpselt sama meiki. Ja bikiinipiirkond pidi olema vahatatud mikroskoopilise hoolega.

Mees teatas talle ette, millist kleiti ja ehteid kanda, ning koguni seda, kus kohas korteris ta peab meest ootama. See oli talle täiesti vastukarva; ta oli alati olnud sõltumatu loomuga ega lubanud ühelgi meesterahval end kamandada. Ja ometi veetles see kutt teda kuidagi. Tüüp oli tahumatu idaeurooplane, jõulise kehaehitusega ja toretsevalt riides, samas kui kõik mehed, kellega ta oli elus varem käinud, olid kultuursed suurlinlikud meelitajad. Vaid kolme kohtingu järel tundis Janie end tema orjana. Juba tüübile mõtlemine ajas tal praegu märjaks.

Kui ta auto lukustas ja ringi keeras, et korterisse minna, ei pannud ta tähele ainukest autot tänaval, mis polnud tuvi- ja kajakaroojaga määrdunud, natuke maad eemale pargitud säravmusta ja mustaks toonitud akendegaVolkswagen GTI-d. Keegi mees, maailmale nähtamatu, istus juhiistmel, jälgis teda tillukese binokliga ja valis kõnekaardiga mobiiltelefonil numbrit.