Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 10

Four winds at the Four Wind Bar,

Two doors locked and windows barred,

One door left to take you in,

The other one just mirrors it… *

Blue Öyster Cult, „astronomy”

„Sa tunned nelja meest, kes võisid saata sulle maharaiutud jala? Tervelt nelja?!”

Strike nägi Robini vapustatud ilmet ümmarguses peeglis valamu kõrval, kus ta habet ajas. Politsei oli jala viimaks ära viinud, Strike oli tööpäeva lõppenuks kuulutanud ja Robin istus endiselt väikese plastmasslaua taga tema kööktoas, teine tass teed pihkude vahel.

„Kui nüüd aus olla,” tunnistas Strike lõuga puhtaks kraapides, „siis on neid siiski vist ainult kolm. Kardan, et oli viga Wardle’ile Malleyt mainida.”

„Mispärast?”

Strike rääkis Robinile loo oma põgusast kokkupuutest paadunud kriminaaliga, kelle viimane vanglakaristus oli vähemalt osaliselt tema tunnistuse tagajärg.

„ … ja nüüd siis on Wardle veendunud, et Harringay kuritegelik rühmitus sai teada, et tunnistaja olin mina, aga ma läksin varsti pärast tunnistuse andmist Iraaki ja üldse pole ma veel kuulnud, et mõne meie osakonna uurija nimi oleks pärast kohtus esinemist välja lekkinud. Ja veel, laulusõnad pole Kopa stiil. Ta ei ole mees, kes viitsiks niimoodi jännata.”

„Aga ta on ennegi oma ohvritelt kehaosi ära lõiganud?” imestas Robin.

„Ühel mulle teadaoleval juhul. Samas ei maksa siiski unustada, et kes iganes seda ka ei teinud, ei ole ta tingimata ka mõrvar,” manitses Strike. „See jalg võib pärineda varasemalt laibalt. Näiteks haigla kirurgiline ülejääk. Wardle lubas kõik võimalused läbi uurida. Me saame midagi täpsemat teada alles siis, kui kriminalistid on oma sõna öelnud.”

Õõvastava võimaluse, et jalg võidi maha lõigata elusa inimese küljest, jättis ta targu mainimata.

Tekkinud vaikuses loputas Strike kraani all pardlit ja Robin vahtis mõttesse vajunult aknast välja.

„Nojah, aga sa lihtsalt pidid Wardle’ile Malleyst rääkima,” leidis Robin ja vaatas jälle Strike’i poole, kes peeglis ta pilgu tabas. „Sest kui ta tõesti kord juba saatis kellelegi… Mis asja ta saatis?” Küsimus kõlas pisut närviliselt.

„Peenise,” vastas Strike. Ta loputas näo puhtaks ja kuivatas rätikusse, enne kui jätkas. „Noh, sul võib ka õigus olla. Kuigi mida enam ma asja kaalun, seda kindlamalt mulle tundub, et see pole tema. Tulen kohe tagasi, pean ainult särki vahetama. Tõmbasin kaks nööpi eest ära, kui sa karjuma hakkasid.”

„Vabandust,” ütles Robin hajameelselt, kui Strike magamistuppa kadus.

Ta rüüpas teed ja laskis pilgul ringi käia. Ta polnud varem kunagi üle Strike’i katusekambri läve astunud. Seni oli ta piirdunud uksele koputamisega, kui oli vaja mingi teade edasi anda või boss üles ajada, kui olid kiired päevad ja uneaega kippus nappima. Kööktuba oli küll ahtake, kuid puhas ja korras. Sisustuses puudus igasugune isikupära: juhuslik valik tasse, odav köögirätik kokkupandult gaasipliidi kõrval; mitte ainsatki fotot ega nipsasja, ainult üks lapse joonistus sõdurist kapiukse peal.

„Kes selle joonistas?” küsis Robin, kui Strike naasis, puhas särk seljas.

„Minu õepoeg Jack. Ma millegipärast meeldin talle.”

„Ära nori komplimenti.”

„Ma ei nori. Ma ausalt ei oska lastega vestelda.”

„Sa niisiis oled puutunud kokku kolme mehega, kes oleksid võimelised…?” alustas Robin uuesti.

„Ma tahan midagi juua,” ütles Strike. „Lähme Tottenhami.”

Tee peal oli võimatu juttu ajada, üles songitud tänaval mürisevad asfaldipuurid oleksid kõne summutanud. Helendavates jakkides töömehed hoidusid vilistamast ja häbematusi hõikamast, kui Robin neist Strike’i saatel möödus. Viimaks jõudsid nad Strike’i lemmikpubisse, kus atmosfääri kujundasid nikerdatud kullatud raamiga peeglid, tumedad seinapaneelid, vaadiõlle kiiskavast messingist pumbad, värvilisest klaasist kuppel laes ja seintel Felix de Jongi maalitud pildid kepslevatest kaunitaridest.

Strike tellis pindi Doom Bari. Robin, kes poleks praegu alkoholi kurgust alla saanud, palus endale tassi kohvi.

„No nii?” ütles Robin, kui detektiiv oli naasnud nende kõrge laua äärde kupli all. „Kes on need kolm meest?”

„Ära ainult unusta, et ma võin praegu pika puuga mööda panna,” manitses Strike õlut rüübates.

„Hästi,” lubas Robin. „Kes nad on?”

„Väärastunud isiksused ja kõigil neil on hea põhjus mind südamepõhjast vihata.”

Strike ei saanud silme eest mälupilti kõhnast hirmunud kaheteistaastasest tüdrukust, jala ümber armidest võru, kes oli põrnitsenud teda läbi ninal viltu vajunud prillide. On see tema parem jalg? Ta ei suutnud meenutada. Suur jumal, see ei tohi olla tema...

„Kes?” kordas Robin kannatust kaotades.

„Armees oli kaks tüüpi,” alustas Strike oma karedat lõuga hõõrudes. „Mõlemad on piisavalt ogarad ja piisavalt vägivaldsed, et... Et…”

Võimas tahtmatu haigutus lõikas ta sõnad katki. Robin ootas, millal mees jälle rääkida suudab, ja mõistatas, kas boss oli eelmisel õhtul oma uue pruudiga väljas käinud. Elin oli endine professionaalne viiuldaja, kes nüüd töötas Radio 3-s teadustajana – jalustrabav põhjamaist tüüpi kaunitar, kes meenutas Robinile natuke Sarah Shadlocki, kuigi Sarah polnud pooltki nii ilus. Robin oletas, et see oligi põhjus, miks Elin oli talle esimesest pilgust ebasümpaatne tundunud. Teine mõjuv põhjus oli Elini jultumus teda ta enda kuuldes Strike’i sekretäriks nimetada.

„Vabandust,” sõnas Strike. „Olin poole ööni üleval, tegin märkmeid Khani juhtumi kohta. Uni tahab maha murda.”

Ta vaatas kella.

„Kui läheks õige alumisele korrusele sööma? Ma olen näljane kui hunt.”

„Hetke pärast. Kell pole veel kaksteistki. Ma tahan kuulda midagi nende meeste kohta.”

Strike ohkas.

„Olgu,” ütles ta ja madaldas häält, kui nende lauast möödus tualeti poole suunduv mees. „Donald Laing, Royal Borderers.” Jälle nägi ta vaimusilmas tuhkrusilmi, neisse koondunud vihkamist, ja tätoveeritud roosi. „Ma panin ta istuma, sai eluaegse.”

„Aga siis ju… ”

„Istus ära ainult kümme aastat,” jätkas Strike. „Kondab vabalt ringi alates 2007-st. Laing pole mingi tavaline maniakk, ta on loom, kurikaval loom, ehtne sotsiopaat; ütleksin, et klassikaline juhtum.

Minu juurdlus, mida ma tegelikult poleks üldse pidanud toimetama, tõigi talle eluaegse. Ta oleks muidu hoopis kergemalt pääsenud. Laingil on kuradima hea põhjus mu peale viha kanda.”

Strike ei hakanud täpsustama, mida Laing oli teinud ja miks tema oli ta tegemised luubi alla võtnud. Mõnikord ja eriti siis, kui juttu tuli Strike’i tööst kuritegude uurimise eriosakonnas, taipas Robin juba bossi hääletoonist, millal ta oli öelnud piisavalt palju ega kavatsenud teemat enam lähemalt valgustada. Robin polnud siis kordagi peale käinud. Ta loobus vastumeelselt ka Donald Laingi kohta lähemalt pärimast.

„Kes on see teine sõjaväelane?”

„Noel Brockbank. Kõrberott.”

„Kõrbe misasi?”

„Seitsmes soomusbrigaad.”

Strike muutus järjest napisõnalisemaks, ta ilme üha mornimaks. Robin kahtlustas, et põhjuseks võis olla nälg – Strike oli mees, kes vajas tuju ülalhoidmiseks regulaarset kehakinnitust –, või siis oli selle taga midagi hullemat.

„Läheks siis sööma?” pani ta ette.

„Nõus,” ütles Strike, tegi pindile põhja peale ja tõusis püsti.

Alakorruse hubases söögisaalis leidus ka baarilett, põrandat kattis punane vaip, lauad olid puust ja seintel rippusid raamitud reprod. Nad olid esimesed, kes lauda istusid ja tellimuse andsid.

„Sa hakkasid rääkima mulle Noel Brockbankist,” tuletas Robin meelde, kui Strike oli valinud välja praekala friikartulitega ja ta ise oli otsustanud salati kasuks.

„Nojah, veel üks tüüp, kellel on põhjust minu peale vimma kanda,” teatas Strike lühidalt. Ta polnud tahtnud kõnelda Donald Laingist ja Brockbanki teema paistis olevat veelgi vastumeelsem. Pärast pikka pausi, mille jooksul Strike põrnitses üle Robini õla tühjusse, lausus ta viimaks: „Brockbank on nupust nikastanud. Nii ta ise igatahes väitis.”

„Kas sa saatsid ta trellide taha?”

„Ei,” vastas Strike.

Nüüd oli ta ilme juba päris tõrjuv. Robin ootas, kuid taipas siis, et Brockbanki kohta ta midagi enamat ei kuule, ja küsis:

„Aga see kolmas?”

Seekord Strike lihtsalt ei vastanud. Robin arvas, et ta võib-olla polnud kuulnud.

„Kes… ?”

„Ma ei taha sellest rääkida,” urises Strike.

Ta põrnitses oma uut õlleklaasi, kuid Robin ei lasknud ennast heidutada.

„Kes iganes selle jala ka ei saatnud,” ütles ta, „ta saatis selle just nimelt mulle.”

„Olgu,” nõustus Strike, hetke kaalunud. „Ta nimi on Jeff Whittaker.”

Robini keha läbis värin. Ta ei pidanud pärima, kustkaudu Strike tunneb toda Jeff Whittakeri. Ta teadis niigi, kuigi nad polnud seda teemat kunagi puudutanud.

Cormoran Strike’i elu esimene pool oli internetis põhjalikult kajastatud ja tema kui detektiivi suurimate triumfide puhul pidas press vajalikuks selle vana teema iga kord jälle üles soojendada. Cormoran oli sündinud väljaspool abielu ja planeerimatult, ta isa oli rokkstaar ja tema ema, keda tituleeriti supergruupiks, oli surnud üledoosi tagajärjel, kui poeg oli kahekümnene. Jeff Whittaker oli naisest oluliselt noorem teine abikaasa, kes oli Strike’i ema mõrvas süüdistatuna kohtu alla antud, kuid õigeks mõistetud.

Nad istusid vaikides, kuni toit ette toodi.

„Miks sa ainult salati tellisid? Kas sa pole siis näljane?” imestas Strike friikartuleid vohmides. Nagu Robin oli arvanud, suutis süsivesikute manustamine tal pisut tuju tõsta.

„Pulmad,” vastas Robin lühidalt.

Strike ei öelnud midagi. Robini figuuri puudutav märkus oleks selgelt ületanud selle kujuteldava piiri, mille Strike oli ise enda jaoks kehtestanud, sest ta oli algusest peale kindlalt otsustanud, et nende suhe ei tohi kunagi muutuda liiga lähedaseks. Siiski ei suutnud ta hoiduda mõtlemast, et tüdruk on juba pisut liiga kõhn. Kui temalt küsida (isegi selline mõte ületas tegelikult lubatud piiri), võinuks ta vastata, et Robin oleks pisut volüümikamana hoopis parem välja näinud.

„Kas sa ei kavatse rääkida mulle isegi sellest,” jätkas Robin pärast veel mitut minutit vaikimist, „milline seos on sinul selle lauluga?”

Detektiiv mälus veel mõnda aega toitu, jõi õlut peale, tellis endale uue pindi Doom Bari ja vastas viimaks: „Mu ema laskis pealkirja oma ihule tätoveerida.”

Ta ei soovinud täpsustada, kuhu nimelt. Ta eelistas sellest mitte mõelda. Siiski olid söök ja jook teinud ta leebemaks, pealegi polnud Robin veel kunagi talle ta mineviku kohta ebadelikaatseid küsimusi esitanud ja täna oli tal ju tegelikult põhjust aru pärida.

„See oli ta lemmiklugu. Blue Öyster Cult oli ta lemmikbänd. Kuigi „lemmik” on vist liiga lahja väljend. Rohkem nagu iidol.”

„Kas tema lemmik polnudki siis Deadbeats?” lipsas Robinil üle huulte. Strike’i isa oli Deadbeatsi laulja. Ka seda teemat polnud nad varem puudutanud.

„Ei olnud,” vastas Strike kõvera muigega. „Leda jaoks oli vana hea Jonny alles teine valik. Ta himustas Eric Bloomi, Blue Öyster Culti lauljat, kuid see mees jäi tal kätte saamata. Üks väga vähestest, kes talle ära ütlesid.”

Robin ei osanud selle peale midagi kosta. Ta oli varemgi mõelnud, et mis tunne tal oleks, kui tema ema värvikas suguelu oleks internetis igaühele lugeda. Strike sai oma uue pindi kätte ja võttis lonksu, enne kui jätkas.

„Mind oleks äärepealt Eric Bloom Strike’iks ristitud,” teatas ta, mispeale Robin endale mineraalvett kurku tõmbas. Detektiiv naeris, samal ajal kui Robin salvrätikusse läkastas. „Kuigi olgem ausad, ega Cormoran palju parem ole. Cormoran Blue … ”

„Blue?”

„Blue Öyster Cult! Kas sa ei kuula, mida ma räägin?”

„Issand jumal,” nentis Robin, „sa oled seda hästi varjanud.”

„Kas sina ei varjaks?”

„Mida tähendab see „Mistress of the Salmon Salt?”

„Mine võta kinni. Neil on hullumeelsed laulusõnad. Ulmelised.

Jabur värk.”

Hääl ta peas: she wanted to die. She was the quicklime girl.

Strike rüüpas veel õlut.

„Ma pole vist kuulnud mitte ühtegi Blue Öyster Culti lugu,” arvas Robin.

„Oled küll,” vaidles Strike vastu. „„Don’t Fear the Reaper”.”**

„Ära… mida?”

„See oli nende kõige suurem hitt. „Don’t Fear the Reaper”.”

„Ah, ma... Muidugi.”

Ühe jahmatava hetke vältel oli Robin kujutanud ette, et Strike annab talle nõu.

Nad einestasid vaikides, kuni Robin esitas viimaks küsimuse, mida ta ei suutnud enam endale hoida. Ta lootis, et see ei kõla liiga hirmunult:

„Mis sa arvad, miks oli jalg adresseeritud mulle?”

Strike oli saanud aega seda vaagida.

„Olen ka ise selle üle juurelnud,” vastas ta. „Minu meelest me peaksime suhtuma sellesse kui kaudsesse ähvardusse ja kuni pole saanud selgeks… ”

„Ma ei mõtlegi töölt ära jääda,” kuulutas Robin ägestudes. „Ma ei jää koju! Just seda Matthew soovibki.”

„Sa oled täna ikka temaga rääkinud?”

Robin oli helistanud Matthew’le, kui Strike ja Wardle viibisid korrus allpool.

„Jah. Ta on mu peale vihane, et ma pakki vastu võttes allkirja andsin.”

„Küllap ta on sinu pärast mures,” ütles Strike ebasiiralt. Ta oli Matthew’ga mõned korrad kohtunud ja iga kohtumine ainult süvendas ta antipaatiat.

„Ta ei ole minu pärast mures,” nähvas Robin. „Ta lihtsalt kujutab ette, et nüüd on kõik, et nüüd ma pean selle töö jätma, et ma enam ei julge. Ma ei kavatsegi!”

Uudis oli Matthew’d tõsiselt jahmatanud ja ometi oli Robini kõrv tabanud mehe hääles rahulolunoodi, välja ütlemata veendumuse, et nüüd, lõpuks ometi saab naine ise ka aru, millise naeruväärse valiku ta oli teinud, alustades koostööd mingi eradetektiiviga, kes ei suuda talle isegi normaalset palka maksta. Strike nõudis oma abiliselt töötamist ilma kindla tööajata, mis oligi põhjus, miks Robin pidi tellima oma postisaadetised mitte koju, vaid töö juurde. („Mulle ei saadetud jalga kindlasti mitte sellepärast, et olin andnud Amazonile oma töökoha aadressi!” oli Robin ägestunud.) Muidugi, kõigele pani krooni pähe veel see, et Strike oli nüüd mingil määral kuulus ja nende sõprade arust erutav kõneaine. Matthew enda raamatupidajatöö ei võistelnud samas liigas. Tema vastumeelsusel ja armukadedusel olid sügavad juured ning ta suutis neid tundeid järjest vähem valitseda.

Strike ei olnud nii rumal, et lasta Robinil öelda Matthew kohta veel midagi ebalojaalset, mida ta võiks hiljem maha rahunenult kahetseda.

„Jala adresseerimine minu asemel sulle polnud esimene valik,” arutles ta. „Algselt seisis pakil minu nimi. Usun, et ta lootis ajada mind närvi näidates, et teab sinu nime, või teine võimalus: see pidi su nii ära hirmutama, et sa ei julge enam minuga koostööd jätkata.”

„Noh, ma ei mõtlegi lasta ennast ära hirmutada,” kuulutas Robin.

„Robin, praegu pole õige aeg kangelast mängida. Kes ta ka poleks, ta tegi meile teatavaks, et teab minu kohta nii mõndagi, et ta teab sinu nime ja alates täna hommikust ka seda, milline sa välja näed. Ta nägi sind päris lähedalt. See ei meeldi mulle.”

„Sa ilmselt ei usu, et minu luureoskused võiksid olla tasemel.”

„Võttes arvesse, et sa räägid praegu mehega, kes saatis su kõige kõrgema tasemega kursustele, mis üldse, tont võtaks, saada olid,” andis Strike vastu, „ja kes luges läbi selle ülistava soovituse, mille sa mulle nina alla pistsid… ”

„Siis sa vist ei usu seda, et ma oskan enesekaitse võtteid.”

„Ma pole kordagi näinud sind mõnd võtet kasutamas ja mul on ainult su sõna, et sa oled midagi säärast üldse õppinud.”

„Oled sa kunagi tabanud mind valetamast selle kohta, mida ma oskan või ei oska teha?” nõudis Robin nördinult ja Strike oli sunnitud tunnistama, et ei ole. „No näed siis! Ma ei võta asjatuid riske. Sa ise oled õpetanud mind kahtlasi tüüpe tähele panema. Üleüldse, sa ei saa endale minu koju jäämist lubada. Me suudame niigi hädavaevu kõigi töödega toime tulla.”

Strike ohkas ja hõõrus oma tihedate karvadega kaetud kahe suure käega nägu.

„Pimedas ei tee sa enam midagi,” otsustas ta. „Ja hakkad häireseadeldist kaasas kandma, sellist korralikku.”

„Hästi,” lubas Robin.

„Pealegi alustad sa järgmisel esmaspäeval Radfordi juures,” lisas Strike sellest mõttest suurt kergendust tundes.

Radford oli rikas ettevõtja, kes vajas oma kontorisse ajutiseks abiliseks salaagenti, et paljastada firma tippjuht, keda ta kahtlustas valgustkartvates tehingutes. Valik langes endastmõistetavalt Robinile, sest pärast juba teise kõmu tekitanud mõrvajuhtumi lahendamist oli Strike kergesti äratuntav. Kolmandat õlut lõpetades arutles Strike endamisi, kas tal õnnestuks mõjutada Radfordi Robini tööaega pikendama. Siis oleks tal hea teada, et tüdruk viibib turvaliselt paleed meenutavas kontorihoones, iga päev üheksast viieni, kuni neile jala saatnud maniakk on kinni nabitud.

Samal ajal vaevasid Robinit kurnatus ja kerge iiveldus. Tüli, lühikeseks jäänud uneaeg, maharaiutud jala nägemise kohutav šokk – ja nüüd peab ta minema koju, et hakata otsast peale õigustama oma otsust mitte loobuda oma ohtlikust tööst, mille eest ei makstud suurt midagi. Matthew’st, kes kunagi oli olnud talle põhiline lohutuse ja toe pakkuja, oli nüüdseks saanud veel üks keeruline probleem.

Robini silme ette kerkis pappkarbis lebav külm maharaiutud jalg – nii ootamatult saabunud ja jälestusega vastu võetud. Ta mõistatas, millal ta küll suudab lakata sellele mõtlemast. Sõrmeotsad, mis olid jalga põgusalt puudutanud, surisesid ebameeldivalt. Käsi ta süles tõmbus iseenesest rusikasse.

*Neli tuult Nelja Tuule baaris, kaks ust lukus ja aknad haagis. Üks uks laseb su sisse, peegelpilt teisest on teine...

**„Ära karda vikatimeest”