Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 15

Näha Strike’i tema värdjalikus elusuuruses, kõndimas teisel pool teed Courti poole – see oli nagu ootamatult sülle langenud kingitus.

Oli see lurjus pärast nende viimast kohtumist alles rõvedaks rasvamaoks paisunud – komberdas seal kõnniteel, seljakott seljas nagu nürimeelsel hulgusel, kes ta kunagi ka oli, oskamata hinges aimata, et talle jala saatnud mees istub temast kõigest 45 meetri kaugusel. Niipalju siis suurest detektiivist! Kadus pubisse oma väikese Sekretäri juurde. Kindla peale kepib seda tüdrukut. Nii ta vähemalt lootis. Siis tunneb ta veel suuremat rahuldust, kui teeb Sekretärile seda, mida ta teha kavatseb.

Aga kui ta seal oma päikeseprillide tagant pubi akna all istuvat Strike’i põrnitses, paistis talle ühel hetkel järsku, et Strike vahib talle pead pööranuna vastu. Muidugi ei võinud ta üle tänava tema näojooni näha, nende vahel olid kahed aknaklaasid ja Strike’il samuti tumedad prillid ees, kuid miski selles kauges kogus, kes oleks teda justkui jälginud, tõmbas ta pingule kui pillikeele. Nii nad istusid seal teine teisel pool teed ja vahtisid tõtt, autod-bussid mööda mürisemas ja hetketi neid teineteise eest varjates.

Ta ootas, kuni nendevahelise ruumi täitsid kolm kahekorruselist bussi, nina eelsõitja sabas kinni, libistas end toolilt maha, astus restorani klaasuksest välja ja kadus kõrvaltänavale. Tundes, kuidas verre võimsalt adrenaliini paiskub, võttis ta seljast oma kaitsevärvi jaki ja tõmbas selle tagurpidi. Jaki äraviskamine ei tulnud kõne allagi – noad olid peidus selle voodri vahel. Veel kord ümber nurga keeranud, pistis ta tuhatnelja jooksu.

*Sammu võrra saatanast ees.