Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 12

Is it any wonder that my mind’s on fire?*

Blue Öyster Cult, „flaming telePaths”

Tol õhtul koju sõites oli Robin kõrgendatud valvelolekus: mõttes võrdles ta kõiki samas vagunis sõitvaid mehi oma mälupildiga tollest pikka kasvu, musta nahka riietatud tüübist, kes oli ulatanud talle võika postipaki. Kõhn noor asiaat odavas ülikonnas naeratas lootusrikkalt, kui Robin kolmandat korda ta pilgu tabas; pärast seda vaatas Robin pingsalt oma mobiili, sirvides, kui vaid levi seda lubas, BBC saiti ja mõistatades nagu Strike, millal jalg uudistesse jõuab.

Nelikümmend minutit pärast büroost lahkumist sisenes Robin oma kodu lähedasse Waitrose’i supermarketisse. Kodune külmkapp oli peaaegu tühi. Matthew’le ei meeldinud käia poes süüa ostmas ja Robin oli kindel, et Matthew arvates – mees oli seda nende eelviimase tüli ajal küll eitanud – pidigi seda tegema tema, kelle panus nende ühisesse eelarvesse moodustas vähem kui kolmandiku ning selle heastamiseks pidi ta tegema ära kõik need tänamatud toimetused, mida mees eelistas vältida.

Vallalised pintsaklipslased täitsid korvi või käru valmisroogadega. Tööl käivad naised kiirustasid mööda, haarates tee pealt kaasa makarontooteid, et perele kiire eine valmistada. Kurnatud noor ema, vankris kriiskav titt, tiirutas riiulite vahel ringi nagu uimane liblikas, suutmata keskenduda, korvis üksildane porgandipakk. Robin liikus aeglaselt riiulite vahel, meel imelikult ärev. Talle ei hakanud silma kedagi, kes oleks meenutanud mustas nahas mootorratturit, mitte kedagi, kes oleks võinud seal ringi luusides unistada sellest, kuidas ta raiub maha Robini jalad... cutting off my legs…**

„Kui tohiks paluda!” ütles turtsakas keskealine naine, kes küünitas kätt viinerite järele. Robin pomises vabanduse, astus kõrvale ja märkas hämmastusega, et hoiab käes kana reietükkide pakendit. Selle oma kärusse heitnud, tõttas ta supermarketi teise otsa ja seal, veini ja kange alkoholi pudelite vahel, leidis ta suhteliselt vaikse koha. Ta võttis välja mobiili ja helistas Strike’ile. Detektiiv vastas pärast teist helinat.

„Kas kõik on korras?”

„Jah, muidugi… ”

„Kus sa oled?”

„Waitrose’is.”

Lühikest kasvu kiilanev mees uuris šerrivalikut Robini selja taga, ta pilk püsis naise rindade kõrgusel. Kui Robin kõrvale astus, nihkus mees koos temaga edasi. Robin põrnitses teda tigedalt, mees punastas ja tegi minekut.

„Noh, Waitrose’is peaks turvaline olema.”

„Mh-mh,” ütles Robin, pilk kiilaspea eemalduval seljal. „Kuule, võib-olla see ei tähenda midagi, aga mulle tuli just praegu meelde, et meile saadeti viimastel kuudel mõned veidrad kirjad.”

„Hullukirjad?”

„Ära hakka jälle peale.”

Robin keeldus seda üldistavat nimetust aktsepteerimast. Pärast seda, kui Strike oli lahendanud juba teise laialdast tähelepanu äratanud mõrvamüsteeriumi, oli nende büroole läkitatud napakavõitu kirjade hulk järsult kasvanud. Kõige lihtsam oli saada sotti neist, kes nurusid raha, ilmselt arvates, et Strike on nüüd püstirikas. Edasi tulid need, kes mingil ainult neile mõistetaval põhjusel kaasinimeste peale viha kandsid ja soovisid, et Strike aitaks neil kätte maksta; siis veel mõned, kes paistsid kulutavat kogu ärkvel oldud aja oma jaburate teooriate tõestamisele; samuti tegelased, kelle vajadused ja soovid olid nii segased ja ebamääraselt väljendatud, et kirjast võis lugeda välja ainult vaimse puude diagnoosi; ja lõpuks veel mõned (vaat nemad on vist tõesti hullud, oli Robin naljatanud), nii mehed kui naised, kelle arvates Strike oli vastupandamatult kütkestav.

„Kas need kirjad olid adresseeritud sulle?” küsis Strike järsku tõsinedes.

„Ei, sulle.”

Robin kuulis, kuidas mees temaga rääkides oma korteris ringi liigub. Võib-olla kavatses ta õhtul Eliniga välja minna. Boss polnud sellest suhtest kunagi juttu teinud. Poleks Elin ühel päeval büroost läbi astunud, oleks tema olemasolu Robinile teadmata jäänud, vähemalt nii talle tundus – ehk koguni kuni hetkeni, mil Strike oleks lihtsalt ilmunud tööle, abielusõrmus sõrmes.

„Mis seal seisis?” nõudis Strike.

„Noh, ühe oli saatnud tüdruk, kes tahtis endal jala maha lõigata. Ta küsis sinult nõu.”

„Ütle uuesti!”

„Ta tahtis endal jala maha lõigata,” kordas Robin võimalikult selgelt ja naine, kes tema lähedal roosat veini valis, heitis talle hirmunud pilgu.

„Püha müristus!” pomises Strike. „Ja mina ei tohi neid hulludeks nimetada! Sa vist arvad, et ta sai selle tööga hakkama ja tahtis mulle oma saavutusest teada anda?”

„Ma arvan, et sedasorti kirjale tasuks tähelepanu pöörata,” vastas Robin häält madaldades. „Tõepoolest leidub inimesi, kes tahavad endal midagi küljest lõigata, see on üks teatud sündroom, mille nimi on... Igatahes neid ei nimetata lihtsalt hulludeks,” lisas ta Strike’i kommentaari ennetades, mis mehe naerma ajas. „Ja siis oli veel kiri mingilt tegelaselt, kes pani kirja alla vaid oma initsiaalid – pikk kiri, lõputu heietamine sinu jala teemal ja kuidas ta tahab selle kaotust sulle heastada.”

„Oleks ta tõesti tahtnud mu kaotust heastada, pidanuks ta saatma mulle meesterahva jala. Ma näeksin ikka päris narr välja, kui… ”

„Jäta,” katkestas Robin. „Ära pööra seda naljaks. Ma ei mõista, kuidas sa saad.”

„Mina ei mõista, kuidas sina seda ei saa,” lausus Strike, kuid ta hääl kõlas pehmelt.

Robin kuulis talle tuttavat kraapivat häält, millele järgnes kolksatus.

„Sa avasid hullusahtli!”

„Minu meelest sa ei tohiks nimetada seda hullusahtliks, Robin. See võib solvata meie mentaalsete probleemidega… ”

„Homme näeme,” ütles Robin vastu tahtmist muiates ja vajutas telefoni kinni, jätnud Strike’i naerma.

Kuni ta seal riiulite vahel ringi eksles, võttis kurnatus, millega ta oli terve päeva võidelnud, jälle ta üle võimust. Pingutust nõudis eelkõige otsustamine, mida nad peaksid sööma – kui palju meelsamini oleks ta ostnud toitu kellegi teise koostatud nimekirja järgi. Nii nagu töötavad emad, kes otsisid midagi sellist, mis valmiks võimalikult kiiresti, vandus ka Robin viimaks alla ja valis välja hunniku pastaroogade tooraineid. Kassajärjekorras leidis ta ennast sama noore ema tagant; tita oli karjumisest ära väsinud ja magas nüüd nagu ront, rusikas käed üle pea ja silmad kõvasti kinni pigistatud.

„Nii armas,” märkis Robin, sest tundis, et neiu vajab julgustust.

„Kui ta magab,” vastas ema nõrga naeratuse saatel.

Selleks ajaks, kui Robin koduukse avas, oli ta kurnatusest kokku kukkumas. Tema hämmastuseks seisis Matthew kitsas esikus teda oodates.

„Ma käisin täna poes!” hüüatas ta nelja pungitavat poekotti märgates ja Robin tabas ta hääles pettumuse, et tema suureline žest oli raisku läinud. „Ma saatsin sulle sõnumi, et lähen Waitrose’i!”

„Ma ei pannud tähele,” ütles Robin. „Vabandust.”

Küllap oli ta just siis Strike’iga telefonis rääkinud. Nad võisid isegi samal ajal poes viibida, aga muidugi oli Robin veetnud suurema osa ajast veini ja muu alkoholi riiulite vahel.

Matthew tuli talle vastu, käed laiali, haaras ta oma embusse ja Robin ei suutnud suruda maha tunnet, nagu näitaks mees niimoodi üles suuremeelsust, mis teda kohutavalt ärritas. Siiski pidi ta möönma, et nagu alati, näeb Matthew oma tumedas ülikonnas, paksud kollakaspruunid juuksed laubalt taha kammitud, tõeliselt ihaldusväärne välja.

„See oli kindlasti väga hirmus,” pomises ta, soe hingeõhk naise juustes.

„Oli tõesti,” vastas Robin ja põimis käed kallima piha ümber.

Nad sõid rahumeelselt pastarooga, ilma et kumbki oleks maininud Sarah Shadlockit, Strike’i või Jacques Burgerit. Robinit ei painanud enam hommikune raevukas tarve panna Matthew tunnistama, et kellegi lokkis juukseid polnud imetlenud mitte tema, vaid Sarah. Robini jaoks olnuks see justkui preemia tema kannatlikkuse eest, aga siis ütles Matthew vabandaval toonil:

„Ma pean pärast õhtusööki veel veidi tööd tegema.”

„Pole lugu,” ütles Robin. „Tahan nagunii varakult magama minna.”

Ta läks voodisse koos tassitäie kalorivaese kakao ja ajakirjaga Grazia, kuid ei suutnud mitte kuidagi keskenduda. Kümme minutit proovinud, käis ta sülearvuti järel, puges koos sellega uuesti teki alla ja guugeldas nime Jeff Whittaker.

Ta oli seda Wikipedia sissekannet kord juba lugenud, ühe süüdlasliku uurimisretke ajal Strike’i minevikku, kuid nüüd luges ta teksti erilise tähelepanuga. See algas juba tuttavate hoiatustega:

Sellel artiklil on mitmeid puudusi.

See artikkel vajab täiendavat väidete tõestamist.

See artikkel võib sisaldada algupärast materjali.

Jeff Whittaker

Jeff Whittaker (sünd. 1969) on muusik, keda tuntakse peamiselt tänu tema 1970ndatel sõlmitud abielule legendaarse gruupi Leda Strike’iga, kelle tapmises 1994. aastal teda süüdistati.⁽¹⁾ Whittaker on diplomaat Sir Randolph Whittaker KCMB DSO lapselaps.

Varasem elu

Whittakeri kasvatasid üles tema vanavanemad. Poisi teismeline ema Patricia Whittaker põdes skisofreeniat. (vajab kinnitust) Poiss visati Gordonstouni koolist välja, kui ta oli ühte õpetajat noaga ähvardanud. ^{(vajab kinnitust)} Tema enda väitel hoidis vanaisa kord teda karistuseks kolm päeva kuuris luku taga. Vanaisa on seda eitanud.⁽²⁾ Whittaker jooksis kodunt ära ja elas teismelisena mõnda aega tänaval. Oma sõnul on ta töötanud ka hauakaevajana. ^{(vajab kinnitust)}

Muusikukarjäär

Whittaker mängis kitarri ning kirjutas 80ndate lõpul ja 90ndate algul lugusid mitmele thrash metal ansamblile, sh bändidele Restorative Art, Devilheart ja Necromantic. ^{(3) (4)}

Isiklik elu

Aastal 1991 kohtas Whittaker Leda Strike’i, kelle varasemad partnerid olid Jonny Rokeby ja Rick Fantoni. Viimane oli seotud sama plaadifirmaga, mis kaalus lepingu sõlmimist Necromanticuga. ^{(vajab kinnitust)} Whittaker ja Strike abiellusid 1992. aastal. Sama aasta detsembris sündis neile poeg Switch LaVey Bloom Whittaker. ⁽⁵⁾ 1993. a sunniti Whittaker Necromanticust narkootikumide tarvitamise tõttu lahkuma. ^{(vajab kinnitust)}

Kui Leda Whittaker 1994. aastal heroiini üledoosi tõttu suri, esitati Whittakerile süüdistus tema mõrvamises. Kohus mõistis ta õigeks. ^{(6) (7) (8) (9)} 1995. a võttis politsei Whittakeri uuesti kinni, süüdistatuna kallaletungis ja katses röövida oma poeg, kelle hooldusõigus oli antud Whittakeri vanavanematele. Talle mõisteti tingimisi vanglakaristus vanaisa ründamise eest. ^{(vajab kinnitust)}

Aastal 1998 ähvardas Whittaker kolleegi noaga ja pandi kolmeks kuuks vangi. ^{(10) (11)}

Aastal 2002 määrati Whittakerile vanglakaristus surnu seadusjärgse matmise takistamise eest. Tema elukaaslane Karen Abraham oli surnud infarkti, kuid Whittaker oli hoidnud tema surnukeha veel kuu aega nende ühises korteris. ^{(12) (13) (14)}

Aastal 2005 pandi Whittaker vangi kui kräkk-kokaiini diiler. ⁽¹⁵⁾

Robin luges lehekülje kaks korda läbi. Ta ei suutnud õieti keskenduda. Teave oleks nagu ta mõtetest üle libisenud, ilma sinna settimata. Mõned seigad Whittakeri eluloost kerkisid oma veidruses teravalt esile. Miks peaks keegi laipa kuu aega peitma? Kas Whittaker oli kartnud, et teda hakatakse jälle mõrvas süüdistama, või oli selle taga midagi muud? Laibad, jäsemed, elutu inimliha... Robin rüüpas kakaod ja krimpsutas nägu. Jook mekkis nagu mingi tehisainega maitsestatud tolm – meeleheitlikust soovist valges pruutkleidis võimalikult sale välja näha oli Robin juba kuu aega keelanud endale ehtsat kakaod.

Tassi öökapile asetanud, jätkas ta klaviatuuri klõbistamist, et avada Jeff Whittakeri kohtuasja pildigalerii.

Monitori täitsid fotod, millel Whittakeri välimus oli erinev – pildistatud oli kaheksa-aastase vahega –, kuid mõlemad pildiseeriad näitasid meest kohtusse saabumas ja sealt lahkumas.

Noor Whittaker, keda süüdistati abikaasa mõrvas, kandis kuklal kokku seotud rastapatse. Oma lipsu ja musta ülikonnaga paistis ta paheliselt glamuurne. Mees oli ka piisavalt pikk, et näha üle enamiku ta ümber parvlevate fotograafide peade. Kõrged põsesarnad, kahkjas jume ja ebaharilikult suure vahega silmad – just sellised silmad võinuks olla mõnel oopiumiuimas poeedil või ketserist preestril.

See Whittaker, keda süüdistati tema teise naise mahamatmise takistamises, oli oma kunagise hulgusesarmi kaotanud. Ta oli kaalus juurde võtnud ja lasknud endale habeme kasvada ja karmi siilisoengu lõigata. Ainult laiali asetsevad silmad olid samad, nagu ka mehest kiirgav jultunud arrogants.

Robin keris fotosid aeglaselt edasi. Varsti segunesid pildid, mida ta mõttes nimetas „Strike’i Whittakeriks”, ülesvõtetega teistest, samuti kunagi kohtu ees seisnud Whittakeridest. Näiteks oli keegi välimuselt keerubit meenutav mustanahaline Jeff Whittaker kaevanud kohtusse oma naabri, kelle koer järjekindlalt tema muru peale kakas.

Mispärast arvas Strike, et tema kunagine kasuisa (Robini meelest oli veider teda niimoodi nimetada, sest Whittaker oli Strike’ist vaid viis aastat vanem) võis talle selle jala saata? Robin mõistatas, millal oli Strike viimati näinud meest, keda ta pidas oma ema mõrvariks. Päris palju oli asju, mida ta oma bossi kohta ei teadnud. Strike’ile ei meeldinud oma minevikust rääkida.

Robini sõrmed libisesid jälle klaviatuurile, ta trükkis sisse nime Eric Bloom.

Esimene asi, mis talle seitsmekümnendate nahka riietatud rokkarit silmitsedes pähe kargas, oli tähelepanek, et mehel on täpselt samasugused juuksed nagu Strike’il: tihedad, tumedad ja krussis. See tõi talle kohe meelde Jacques Burgeri ja Sarah Shadlocki, mis tema tujule sugugi hästi ei mõjunud. Ta suunas mõtted kiiresti ülejäänud kahe mehe juurde, keda Strike oli maininud kui võimalikke kahtlusaluseid, kuid ei suutnud meenutada nende nimesid. Mingi Donald? Ja siis see naljakas nimi, mis algas B-ga. Muidu oli Robinil lausa suurepärane mälu, Strike kiitis seda sageli. Miks ta nüüd järsku ei mäletanud?

Teisest küljest, mis kasu sellest ikka oleks? Sülearvutiga ei anna kuigi palju ära teha, kui tahad leida üles kaks meest, kes võivad viibida kus iganes. Robin oli töötanud detektiivibüroos piisavalt kaua, et teada: inimene, kes kasutab valenime, elab tänaval, peatub ebaseaduslikult vallatud majades või üürib eluaset ega registreeri ennast valijaks, võib vabalt elanike registri hõredast võrgust läbi lipsata.

Veel mitu minutit mõttesse vajunult niisama istunud ja ebamäärase tundega, et see on sama hea kui bossi reetmine, trükkis Robin otsingulahtrisse Leda Strike ja lisas võimendunud süütundega: alasti.

Foto oli mustvalge. Noor Leda poseeris üle pea tõstetud kätega, pikad voogavad tumedad juuksed üle rindade. Isegi pisendatud pildil nägi Robin ilukirjas kaart häbemekarvade tumeda kolmnurga kohal. Pisut silmi kissitades, justkui võiks hägus pilk ta teguviisi lubamatust lahjendada, tegi Robin foto suuremaks. Ta ei soovinud teatud kohta suumida ja seda polnudki tarvis. Sõnad Mistress of ... olid niigi loetavad.

Seina taga lülitus sisse vannitoa ventilaator. Robin sulges süüdlaslikult võpatades lehekülje, mida oli uurinud. Viimasel ajal oli Matthew’l tekkinud komme tema sülearvutit laenata ja paari nädala eest oli ta tabanud kallima lugemas Strike’ile saadetud meile. Sellele mõeldes avas Robin uuesti arvuti, kustutas oma otsinguseire maha, läks kodulehele ja hetke kaalunud, muutis ära salasõna, märkides uueks: Ära Karda Vikatimeest. See peaks talle ometi üle jõu käima.

Tõusnud voodist, et kakaotass köögi kraanikaussi tühjaks kallata, meenus Robinile Terence Malley ehk Kopp, keda puudutavaid üksikasju ta polnud viitsinud guugeldada. Muidugi oli politseil palju lihtsam kui temal või Strike’il tuntud Londoni gangster üles otsida.

Kuigi mis tähtsust sel on, arutles ta uniselt magamistuppa naastes. See pole Malley.

*On see mõni ime, et mu peas on põleng?

**... raiub maha mu jalad...