Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 14

I seem to see a rose,

I reach out, then it goes.*

Blue Öyster Cult, „lonely teardroPs”

Nagu Strike oli oodanud sellest hetkest peale, kui uudis maharaiutud jalast meediale teatavaks sai, võttis teisipäeva varahommikul temaga ühendust vana tuttav Dominic Culpepper News of the Worldi juurest, tige nagu herilane. Ajakirjanik keeldus uskumast, et Strike’il võiks olla arvestatav põhjus teha pärast tema büroosse saabunud postipaki avamist midagi muud, kui viivitamatult Culpepperile oma leiust teatada ja siis tegi Strike asja veel hullemaks, kui keeldus talle lubamast, et hoiab Culpepperit kursis kõigi oma edusammudega mõistatuse lahendamisel, kuigi detektiivile oleks selle kursis hoidmise eest heldelt tasutud. Varem oli Culpepper aidanud Strike’il kliente leida, aga kõne lõpuks oli selge, et nüüdsest on sellega lõpp. Culpepper oli sügavalt nördinud.

Strike ja Robin vahetasid esimesed sõnad alles õhtupoolikul.

Strike, seljakott seljas, helistas Robinile Heathrow ekspressrongist, mis oli rahvast puupüsti täis.

„Kus sa oled?” küsis ta.

„Pubis Spearmint Rhino vastas,” teatas Robin. „Pubi nimi on Court. Kus sina oled?”

„Tagasiteel lennujaamast. Hull Issi läks lennuki peale, jumalale tänu.”

Hull Issi oli rikas rahvusvahelise haardega pankur, keda Strike jälitas tema naise soovil. Abielu lahutav paar võitles vihaselt laste hooldusõiguse pärast. Mehe ärasõit Chicagosse tähendas, et Strike ei pea vähemalt paaril järgmisel ööl teda silmas pidama, istudes kell neli hommikul oma autos pankuri naise maja ees, pimedas nägemist võimaldavad prillid rihitud tülitsejate väikese poja aknale.

„Ma tulen sinna,” ütles Strike. „Oota mind kohapeal, muidugi juhul, kui Plaatina sealt mõne venna kaenlas minema ei jaluta.”

Plaatina oli vene rahvusest majandustudeng ja sületantsija. Klient oli tema kavaler, kellele Strike ja Robin olid pannud hüüdnimeks Teistkordne, sest venelanna oli juba teine blondiin, keda armukade noormees oli palunud neil kontrollida; üldse paistis too klient tundvat ebatervet huvi räpaste üksikasjade vastu, kus ja kuidas tema südamedaamid teda petavad. Robini silmis oli Teistkordne ühtaegu ohtlik ja haletsusväärne. Noormees oli tutvunud Plaatinaga klubis, mida Robin parajasti silmas pidas; Robin ja Strike olid saanud ülesande teha kindlaks, kas veel mõnel mehel on õnn nautida samasugust erikohtlemist nagu see, mis sai osaks Teistkordsele endale.

Olenemata sellest, kas Teistkordne oli valmis seda uskuma või kas see talle meeldis, oli ta seekord, imelik küll, valinud endale ebatüüpiliselt monogaamse kallima. Plaatina tegemisi mitu nädalat jälginud, oli Robin avastanud vaid niipalju, et neiu armastab üksindust, sööb lõunat raamatut lugedes ja suhtleb haruharva oma kolleegidega.

„Ilmselgelt töötab Plaatina klubis vaid selleks, et maksta oma õpingute eest,” oli Robin pärast nädalast jälitamist Strike’ile nördimusest puhisedes ette kandnud. „Kui Teistkordne ei taha, et võõrad mehed tema tüdrukut silmadega õgivad, siis miks ta ei paku talle rahalist abi?”

„See teda just võlubki, et Plaatina teeb võõrastele meestele sületantsu,” oli Strike kannatlikult seletanud. „Mind paneb pigem imestama, et kellegi Plaatina-taolise leidmine tal nii kaua aega võttis. Vastab kõigile Teistkordse nõuetele.”

Strike oli varsti pärast selle tööotsa saamist klubisse läinud ja värvanud oma agendiks kurbade silmadega brüneti, kes kandis üllatavat nime Ronk ja lubas kliendi sõbrataril silma peal hoida. Ronk pidi kord päevas bürooga ühendust võtma, kandma ette, mis asju Plaatina klubis ajab, ja teatama neile viivitamatult, kui venelanna peaks andma mõnele kliendile oma telefoninumbri või pöörama kellelegi kahtlustäratavalt palju tähelepanu. Klubi reeglid keelasid käperdada ja seksi pakkuda, aga Teistkordne oli ikkagi veendunud (vaene õnnetu tolgus, leidis Strike), et tema on vaid üks paljudest, kellega Plaatina väljas söömas käib ja keda ta oma voodisse lubab.

„Ma ei saa ikkagi aru, miks me peame siin passima,” ohkas Robin telefoni, ja mitte esimest korda. „Me võime ju ükskõik kus Ronga kõnesid oodata.”

„Tead väga hästi, miks,” vastas Strike, valmistudes rongilt maha astuma. „Talle meeldivad meie fotod.”

„Aga need näitavad ainult Plaatina tööle minemas või sealt tulemas.”

„Pole tähtis. Teda need pildid erutavad. Pealegi on ta surmkindel, et ühel heal päeval lahkub tüdruk klubist mõne vene oligarhi käevangus.”

„Kas see värk ei pane sind mitte kunagi ennast räpasena tundma?”

„Kuulub meie töö juurde,” märkis Strike häirimatult. „Varsti näeme.”

Robin jäi ootama, ta ümber helkis kuldselt lillemustriline tapeet. Brokaatkattega toolid ja lai valik lambikupleid moodustasid räige kontrasti hiigelsuurte plasmateleritega, mis näitasid jalgpalli vaheldumisi Coca-Cola reklaamiga. Seinad olid värvitud viimase moe järgi hallikasbeežiks, sama „heežiks” ristitud tooni, mille Matthew õde oli hiljuti valinud oma elutoa värskendamiseks. Robinile mõjus see rusuvalt. Tema vaadet klubi peauksele piirasid pisut teisele korrusele viiva trepi puust käsipuud. Väljas voogas lakkamatu inimeste ja autode vool edasi-tagasi ja iga natukese aja tagant jäi klubi fassaad üleni mõne punase kahekordse bussi varju.

Strike paistis saabudes ärritunud.

„Me jäime nüüd siis Radfordist ilma,” teatas ta Robini kõrval istet võttes ja seljakotti kõrge aknaaluse laua najale visates. „Ta just helistas mulle.”

„Ei!”

„Siiski. Tema meelest oled sa nüüd liiga tuntud, et märkamatult töökollektiivi imbuda.”

Press oli levitanud maharaiutud jala lugu hommikul kella kuuest alates. Wardle oli pidanud Strike’ile antud lubadust ja teda ette hoiatanud. Detektiivil oli õnnestunud hommikupoole ööd korterist väljuda, seljakotis piisav hulk riideid, et paar järgmist päeva kodunt eemal olla. Ta teadis, et õige pea on büroo ajakirjanikest sisse piiratud, ja seda mitte esimest korda.

„Ja veel,” ütles Strike, kui oli koos pindi õllega Robini juurde naasnud ja ennast baaripukile hiivanud, „Khan hüppas samuti alt ära. Eelistab pöörduda sellise detektiivibüroo poole, mis ei meelita ligi kehaosi sisaldavaid postipakke.”

„Kuramus!” vandus Robin ja lisas kohe: „Mis sulle nii kangesti nalja teeb?”

„Ei midagi.” Strike ei tahtnud tunnistada, kuidas ta iga kord naudib, kui Robin kasutab sõna „kuramus”. See nimelt tiris pinnale muul ajal ta kõnes vaevaltaimatava Yorkshire’ aktsendi.

„Need olid head otsad!” nurises Robin.

Strike nõustus, pilk Spearmint Rhino fassaadil.

„Kuidas Plaatinaga on? Kas Ronk on ennast ilmutanud?”

Kuna Ronk oli just äsja helistanud, võis Robin ette kanda, et nagu ikka, polnud midagi uut. Kundede hulgas populaarne Plaatina oli teinud selle päeva sees kolm sületantsu ja kõik oli olnud igati kombekas, vähemalt klubi standardite järgi.

„Sa neid soperdisi lugesid?” küsis detektiiv kõrvallauale jäetud Mirrori poole viibates.

„Ainult netis,” vastas Robin.

„Jääb vaid loota, et selle tulemusel hakkab vihjeid laekuma,” ütles Strike. „Keegi ehk märkab, et tal on üks jalg puudu.”

„Hahahaa,” tegi Robin.

„Liiga vara?”

„Jah,” vastas Robin jäiselt.

„Ma traalisin eile õhtul veidike netti,” teatas Strike. „Brockbank võis 2006. aastal Manchesteris elutseda.”

„Kust sa tead, et just tema?”

„Ega kindlalt ei teagi, aga mehe vanus enam-vähem klapib, keskmine initsiaal on sama… ”

„Sa mäletad ta keskmist initsiaali?”

„Ikka,” ütles Strike. „Kuigi paistab, et ta on nüüdseks mujale kolinud. Sama lugu Laingiga. Olen üpris kindel, et 2008. aastal elas ta ühel Corby aadressil, aga enam mitte. Kui kaua,” lisas ta üle tee vahtides, „on see kaitsevärvi jaki ja päikseprillidega mees seal restoranis istunud?”

„Umbes pool tundi.”

Strike’ile tundus, et päikeseprillidega mees vahib talle vastu, puurib teda pilguga teiselt poolt teed läbi kahe akna. Oma laiade õlgade ja pikkade jalgadega paistis ta hõbedase tooli jaoks liiga kogukas. Raske oli läbi nende vahelt mööda libiseva sõidukite voolu ja akendes peegelduvate jalakäijate täpsemalt näha, kuid mehe lõuga paistis katvat mitmepäevane habemetüügas.

„Mismoodi seal on?” küsis Robin ja osutas Spermint Rhino kahe poolega ustele võimsa metallist võlvkaare all.

„Stripiklubis?” küsis Strike jahmunult.

„Oh ei, Jaapani restos,” ironiseeris Robin. „Muidugi stripiklubis!”

„Pole viga,” vastas detektiiv, saamata päris aru, mida temalt küsiti.

„Kuidas seal välja näeb?”

„Kuld ja kard. Peeglid. Hämar valgustus.” Tabanud Robini küsiva pilgu, jätkas ta: „Keskel on teivas, mille ümber nad tantsivad.”

„Mitte sületantsu?”

„Selle jaoks on eraldatud boksid.”

„Mis tüdrukutel seljas on?”

„Ei tea, mitte just palju.”

Strike’i mobiil tegi häält: Elin.

Robin pööras pilgu ära ja näperdas riistapuud, mis nägi välja nagu lugemisprillid, kuid oli tegelikult miniatuurne kaamera Plaatina käikude pildistamiseks. Ta oli vaimustusse sattunud, kui Strike talle selle imevidina esimest korda kaasa andis, kuid uudsuse võlu oli ammu lahtunud. Robin jõi oma tomatimahla ja vaatas aknast välja, püüdes Strike’i ja Elini vestlust mitte pealt kuulata. Detektiivi toon oli kallimaga telefonis rääkides alati kuivalt asjalik, aga oligi raske ette kujutada teda kellelegi õrnusi kõrva sosistamas. Matthew võis talle küll kas Robsy või Rosy-Posy öelda, kui vastav tuju peale tuli, ainult et viimasel ajal juhtus seda haruharva.

„... Nicki ja Ilsa pool,” kuulis ta Strike’i ütlemas. „Just. Ei, ma arvan sama... Just... Hästi... Sulle samuti.”

Ta vajutas telefoni kinni.

„Sa siis kavatsed seal peatuda?” täpsustas Robin. „Nicki ja Ilsa juures?”

Need olid Strike’i vanimad sõbrad. Nad olid paaril korral büroost läbi astunud ja Robinile meeldisid mõlemad.

„Just, nad lubasid, et võin jääda ükskõik kui kauaks.”

„Miks sa Elini poole ei lähe?” küsis Robin, riskides nina pihta saada – teadis ta ju hästi, kui kiivalt Strike oma tööd ja eraelu lahus hoiab.

„Sellest ei tuleks midagi välja,” kuulis ta vastuseks. Detektiivi ei paistnud tema pärimine pahandavat, kuid ta ei mõelnudki lähemalt selgitada. „Oleksin peaaegu unustanud,” lisas Strike jälle Jaapani restorani poole kiigates. Koht, kus oli istunud kaitsevärvi jaki ja päikeseprillidega mees, oli nüüd tühi. „Ma hankisin sulle selle.”

See oli häireseadeldis vägistamiskatse tõrjumiseks.

„Mul on juba üks,” teatas Robin enda oma taskust välja võttes ja ette näidates.

„Nojah, aga see on etem,” väitis Strike ja näitas näpuga. „Alarm olgu vähemalt 120 detsibelli ja siit otsast pritsib ründaja peale punast värvi, mis ei tule pestes maha.”

„Mul on 140-detsibelline.”

„Ikkagi on minu oma parem.”

„See on vist meeste puhul tüüpiline, et kui mees on ühe tehnilise vidina välja valinud, siis on see endastmõistetavalt naise omast etem?”

Strike naeris ja tegi oma pindile põhja peale.

„Hiljem näeme.”

„Kuhu sa lähed?”

„Shankeriga kohtuma.”

Robin kuulis seda nime esimest korda.

„Semuga, kes annab mulle mõnikord vihjeid, mida ma saan kasutada, kui on tarvis politseiga vahetuskaupa teha,” selgitas Strike. „Tema oligi see, kes paljastas mulle tolle politsei informaatori pussitaja, kui sa juhtumisi mäletad. Kes soovitas mind gangsterile turvameheks.”

„Ah tema,” taipas Robin. „Sa ei öelnud mulle tookord ta nime.”

„Ainult Shankeri kaudu on mul lootust Whittaker üles leida,” jätkas Strike. „Ta võib ka Kopp Malley kohta midagi teada. Kuulub enam-vähem samasse ringkonda.”

Ta pilutas teisele poole teed vaadates silmi.

„Jäta igaks juhuks meelde see kaitsevärvi jakiga tegelane.”

„Sa närvitsed.”

„Põrgu päralt, ja kuidas veel, Robin,” teatas detektiiv ja võttis taskust suitsupaki, valmistudes läbima lühikest maad metroojaamani. „Keegi saatis meile, kurat võtaks, maharaiutud jala.”

*Ma roosi olen näinud, kuid juba on ta läinud.