Читать книгу Kus on kurja kodu - Robert Galbraith - Страница 11

Hell’s built on regret.*

Blue Öyster Cult, „the revenge of vera gemini”,

sõnad Patti smith

Palju hiljem, kui ta oli saatnud Robini turvaliselt metroojaama, naasis Strike büroosse, istus oma abilise laua taha ja jäi sügavalt mõttesse.

Ta oli näinud piisavalt palju tükeldatud laipu, näinud surnukehi ühishauas mädanemas ja kohe pärast plahvatust maantee kõrval laiali paisatult: ärarebitud käed-jalad, purustatud inimliha, peenestatud luud. Loomuvastane surm oli just see, millega tegeles eriuurimise eriosakond, kuningliku sõjaväepolitsei erariideid kandev üksus, ja nii tal endal kui ka tema kolleegidel oli kujunenud välja refleks reageerida õudustele huumoriga. Vaid siis suutsid nad taluda tükkideks rebitud ja moonutatud surnute nägemist. EUO-le polnud võimaldatud luksust tegeleda vaid satäänvoodriga kirstus lamavate, puhtaks pestud ja ilusaks tehtud laipadega.

See pakk. Oli pealtnäha nii tavaline paistnud – pappkarp, kuid sees kellegi jalg. Mitte ainsatki märget, mis reedaks päritolu või muud viidet saatjale, mitte midagi. Kõik oli korraldatud oskuslikult, ettevaatlikult, hoolikalt ja just see tegi talle kõige enam muret, mitte jalg ise, olgugi võigas saadetis. Strike’i kohutas ettevaatlik, läbimõeldud, peaaegu kliiniline modus operandi.

Strike vaatas kella. Ta pidi täna õhtul Eliniga välja minema. Naine, kes oli juba kaks kuud olnud tema kallim, tegi parajasti läbi karmi lahutust, mis edenes nagu poliitiliselt plahvatusohtlik maleturniir. Tema tulevane eksmees oli väga rikas, kusjuures Strike oli taibanud seda alles siis, kui tal lubati esimest korda üle veel ühisomandis oleva kodu läve astuda – järsku oli ta leidnud ennast avarast täispuidust põrandatega korterist, mille akendest avanes vaade Regent’s Parkile. Lapse hooldusõigus oli jagatud ja seetõttu võis Elin kohtuda Strike’iga ainult nendel õhtutel, kui tema viieaastast tütart polnud kodus ja kui nad kahekesi väljas käisid, eelistas naine pealinna vaikseid, kõrvalisi restorane, pidades paremaks varjata tulevase eksi eest, et ta on endale juba kellegi leidnud. Selline olukord sobis Strike’ile nagu tellitult. Tema eelmistes suhetes oli tekitanud probleeme just see, et traditsioonilistel väljas käimise õhtutel pidi tema harilikult jälitama mõne kliendi truudusetut elukaaslast, pealegi polnud tal erilist tahtmist sõbruneda Elini tütrega. Ta polnud Robinile valetanud: ta tõepoolest ei osanud lastega rääkida.

Strike võttis mobiili kätte. Enne kohtingut jõuab veel paar asja korda ajada.

Esimene kõne läks hääleposti. Ta jättis teate Graham Hardacre’ile, oma kunagisele kolleegile EUO-s, paludes mehel talle helistada. Ta küll ei teadnud, kus Hardacre parajasti teenis. Kui nad viimati vestlesid, oli ta just Saksamaalt ära kolimas.

Strike’i pettumuseks ei andnud tulemust ka teine helistamine vanale sõbrale. Tolle mehe elutee oli kulgenud võrreldes Hardacre’i omaga vaata et vastassuunas. Strike jättis talle peaaegu sõna-sõnalt sama teate.

Robini tooli lähemale tõmmanud, lülitas ta arvuti sisse ja jäi tühja pilguga büroo kodulehekülge põrnitsema. Täiesti tahtevastaselt kerkis ta silme ette ema alasti keha. Kes võisid teada, et ta emal oli see tätoveering? Endastmõistetavalt ema abikaasa ja arvukad kallimad, kes olid ta elust läbi käinud, lisaks veel juhuslikud tegelased, kes olid juhtunud nägema teda ilma riieteta nendes ebaseaduslikult hõivatud majades ja räpastes kommuunides, kus nad olid aeg-ajalt elanud. Lisaks oli veel üks võimalus, mis oli turgatanud talle pähe Tottenhamis, kuid mida tal polnud tahtmist Robiniga jagada: mingil eluhetkel oli Leda võinud lasta ennast alasti pildistada. See oleks olnud isegi väga tema moodi.

Strike’i sõrmed ebalesid klahvide kohal. Ta oli juba jõudnud trükkida Leda Strike alas, enne kui selle sisendi nimetissõrmega raevukalt toksides tähthaaval maha kustutas. On asju, millesse normaalne mees ei taha süveneda, ja fraase, mida sa ei soovi oma interneti otsingulukku jäädvustada, kuid õnnetuseks on ka ülesandeid, mida ei saa delegeerida.

Mõnda aega tühjaks tehtud otsingulahtrit vahtinud, kursor osavõtmatult plinkimas, trükkis ta oma tavalist kahe sõrme meetodit kasutades: Donald Laing.

Neid oli terve hulk, eriti Šotimaal, kuid algatuseks võis kohe jätta kõrvale kõik, kes olid maksnud üüri või käinud hääletamas nendel aastatel, kui Laing kinni istus. Pärast hoolikat välistamist, samuti võttes arvesse Laingi umbkaudset vanust, jäi sõelale mees, kes oli aastal 2008 elanud Corbys koos Lorraine MacNaughtoni nimelise naisega. Uuematel andmetel elas Lorraine MacNaughton seal üksinda.

Laingi nime maha kustutanud, trükkis Strike asemele: Noel Brockbank. Neid elas Ühendkuningriigis vähem kui Donald Lainge, kuid ka see päring päädis tupikuga. Aastal 2006 oli N. C. Brockbank elanud üksinda Manchesteris, aga kui see oligi mees, kelle jälgi ta ajas, siis pidi see tähendama, et otsitav on naisest lahku läinud. Strike ei teadud, kas pidada seda heaks või halvaks uudiseks...

Robini toolil kühmu vajunud, asus Strike kaaluma küsimust, millised tagajärjed kaasnevad tõsiasjaga, et keegi saatis talle tundmatu ohvri maharaiutud jala. Politsei peab varsti avalikkuse poole pöörduma, kuid Wardle oli talle lubanud, et annab aegsasti teada, millal nad pressikonverentsi korraldavad. Niivõrd uskumatu ja groteskne lugu leiab nagunii laialdast kajastamist, kuid sellele lisab kindlasti kõmulisust – ja Strike’ile oli see mõte teravalt vastumeelne – asjaolu, et jalg oli saadetud just tema büroosse. Nüüdsel ajal oli Cormoran Strike tuntud tegelane. Londoni politseid üle trumbates oli ta leidnud lahenduse kahele mõrvale, mis oleksid pälvinud avalikkuse kõrgendatud huvi ka juhul, kui mõrvarit poleks tabanud eradetektiiv: esimesel juhul oli ohver noor kaunitar ja teisel juhul oli tegemist veidra rituaalmõrvaga.

Ja millist mõju võib jala saatmine avaldada tema ärile, mille rajamisega ta oli nii suurt vaeva näinud, arutles Strike. Ta ei saanud jätta kõrvale võimalust, et tagajärjed võivad olla tõsised. Internetipäringud olid staatuse halastamatu mõõdupuu. Õige pea ei ava päring Cormoran Strike enam lehekülge, mida täidavad ülistavad kokkuvõtted tema kahest kõige kuulsamast ja edukamast juhtumist, vaid selle asemel saab sealt lugeda, et tegemist on mehega, kellele post tõi tundmatu ohvri maharaiutud kehaosa, mehega, kellel on vähemalt üks väga hirmuäratav vaenlane. Strike arvas end avalikku arvamust piisavalt hästi tundvat või vähemalt tundis ta seda osa avalikkusest, mis koosneb ebakindlatest, kahtlustavatest ja kurjadest indiviididest, kes ju moodustasid lõviosa eradetektiivi klientuurist – suure tõenäosusega peavad nad paremaks mitte pöörduda detektiivibüroo poole, millele adresseeritakse kehast eraldatud jalgu. Heal juhul leiab potentsiaalne klient, et tema ja Robin on niigi lookas oma isikliku murekoorma all; halval juhul aga kahtlustab, et nad on kas mõtlematu tegutsemisega või puhtast lollusest endale kaela tõmmanud jama, millest nad vaevalt enam välja rabelevad.

Ta kavatses juba arvuti sulgeda, kuid otsustas siiski ümber ja trükkis koguni veel suurema vastumeelsusega kui oma ema aktifotodele mõeldes sisse päringu: Brittany Brockbank.

Ta leidis mõned sellenimelised Facebookist ja Instagramist. Selfidelt naeratasid talle vastu naised, kes töötasid firmades, mille nime ta polnud varem kuulnud. Ta uuris nende nägusid. Peaaegu kõik olid kahekümnendates eluaastates, nii nagu ka tema peaks praegu olema. Mustanahalised võis kohe välja jätta, kuid Strike poleks osanud öelda, milline nendest teistest – brünett, blondiin või punapea, ilus või ilutu, laialt naeratav või tusane või ootamatult jäädvustatud – võiks olla see, keda ta otsib. Mitte ükski ei kandnud prille. Oli ta ehk liiga edev, et jääda pildile prillidega? Kas ta oli käinud laserlõikusel? Ta võis ka sotsiaalmeediat võõrastada. Tüdruk oli tahtnud oma nime muuta, nagu Strike’ile nüüd meenus. Või polnud lootust teda leida ühel väga lihtsal põhjusel: ta oli surnud.

Strike vaatas uuesti kella – aeg minna riideid vahetama.

See ei saa olla tema, mõtles ta ja lisas juurde: ära lase sel olla tema!

Sest kui see on tema, siis on see Cormoran Strike’i süü.

*Põrgu on rajatud kahetsusele.