Читать книгу Rikas laps, tark laps - Robert T. Kiyosaki - Страница 11

Sellel raamatul on kolm osa.

Esimene osa annab ülevaate nii akadeemilisest kui ka finantsharidusest. Need, kes on lugenud mu eelmisi raamatuid, teavad, et mul oli elus kaks isakuju. Üks, keda kutsusin oma rikkaks isaks, oli mu parima sõbra Mike’i isa, ja teine, keda kutsusin oma vaeseks isaks, oli mu päris­isa. Minu kasu seisnes selles, et mõlemad mehed olid omal alal andekad. Mees, keda kutsun vaeseks isaks, oli minu silmis akadeemiline geenius ja pedagoog. Üheksa-aastaselt tekkisid mul koolis tõsised probleemid. Mulle ei meeldinud see, mida õppisin ja kuidas seda õpetati. Ma ei näinud seost selle vahel, mida mind sunniti õppima ja kuidas rakendada seda tegelikus elus.

Raamatu esimene osa kõneleb sellest, kuidas mu vaene isa juhatas mind läbi selle väga raske perioodi minu elus. Ilma targa isata oleksin kooli pooleli jätnud või läbi põrunud, lisaks poleks ma kolledžit lõpetanud.

Raamatu esimene osa räägib ka õpetusest, mida jagas mulle teine, rikas isa. Minu arvates oli rikas isa finantsgeenius ja samuti suurepärane õpetaja. Ma seletan esimeses osas, kuidas rikas isa hakkas vormima mu lapsemõistust mõtlema nagu rikas inimene. Vahemikus 9.–12. eluaastani olin tänu oma rikka isa juhatusele täiesti veendunud, et saavutan suure jõukuse, ükskõik kas ma õpin hästi või mitte või kas ma saan kõrgepalgalise töökoha või mitte. Mulle sai 12. eluaastaks selgeks, et rikkakssaamisel on koolis õpituga vähe pistmist. Teadmine, et ma saan rikkaks, ükskõik kuidas ma koolis õpin, põhjustas koolis käies mõningaid erilisi suhtumisprobleeme. Raamatu teine osa kõnelebki sellest, kuidas mõlemad isad nägid kõvasti vaeva, et hoida mu motivatsiooni kontrolli all, ning juhendasid mind kolledži lõpetamiseni.

Raamatu teine osa räägib lihtsatest akadeemilistest ja finantsalastest abinõudest, mida vanemad saavad rakendada, et alustada oma lapse ettevalmistamist tegelikuks eluks. Ma jutustan teise osa alguses loo sellest, kuidas oleksin oma suhtumise muutumise tõttu keskkoolist äärepealt välja kukkunud. Teine osa valgustab põhjalikumalt, kuidas mu tark isa ja rikas isa aitasid mul õppimist jätkata, ning kuidas rikas isa kasutas ära mu ebaõnnestumisi, valmistades mind ette rikkaks saama.

Teises osas seletab rikas isa, miks ta pankur ei küsi temalt kunagi kooli­tunnistust näha. Ta ütles: „Mu pankur pole küsinud minult kunagi, kas mul olid head hinded. Pankur tahab näha ainult minu finantsaruandeid. Probleem on aga selles, et enamik lõpetab kooli teadmata, mida finantsaruanne endast kujutab. Arusaamine, kuidas finantsaruanne toimib, on hädavajalik kõigile, kes soovivad üles ehitada rahaliselt kindlustatud elu.” Ning tänapäeva üha kahaneva kindlustatusega töömaailmas on äärmiselt tähtis, et teie lapsel oleksid oskused tagada rahaliselt kindlustatud elu.

Praeguse haridussüsteemi ülevaade näitab selgelt, et see süsteem keskendub kahele põhilisele haridusvaldkonnale.

Üldharidus: oskus lugeda, kirjutada ja arvutada.

Kutseharidus: õpe, mis annab arsti-, juristi-, lukksepa-, sekretäri- või mis iganes muu kutse, millega soovite pärast kooli lõpetamist raha teenida.

USA ja paljud lääneriigid on ära teinud hiilgava töö, et muuta need kaks põhilist hariduse liiki oma kodanikele kättesaadavaks. See haridus on aidanud suuresti kehtestada lääne paremust tänapäeva maailmas. Aga nagu juba eespool öeldud, on probleem selles, et reeglid on muutunud. Infoajastul vajavad inimesed rohkem uut haridust, mitte rohkem sama haridust. Kõik praegused õpilased vajavad mingit osa algharidusest, mille rikas isa andis mulle.

Finantsharidus: haridus, mida on tarvis selleks, et muuta oma tööga teenitud raha eluaegseks rikkuseks ja majanduslikuks kindlustatuseks. Finantsharidus, mida eespool nimetatud 700 000 pensionäri ei saanud. Finantsharidus, mis aitab kindlustada, et teie laps ei satu hilisemas elus rahahätta ega jää pärast järeltulijate üleskasvatamist ja rasket tööelu rahalisse puudusse ning üksi.

Põhjus, miks te pankur ei soovi näha teie koolitunnistust, peitub selles, et ta tahab teada saada, kui arukas te olete pärast kooli lõpetamist. Ta tahab näha mitte teie üldhariduse, vaid finantsintelligentsuse taset. Teie finantsaruanne mõõdab teie finantsintelligentsust märksa paremini kui koolitunnistus.

Teine osa sisaldab mõningaid lihtsaid ja konkreetseid näiteid nendest asjadest, mida vanematel on võimalik teha, et anda oma lapsele tegelikus töö- ja rahamaailmas finantsalane edumaa.

Kolmas osa kõneleb mõningatest uutest tehnoloogia saavutustest haridusvaldkonnas, mis parandavad vanemate võimalusi avastada oma lapse loomulik õppimisvõime ja sünnipärane anne. Kolmas osa räägib akadeemilise edumaa andmisest lapsele.

Pikki aastaid tagasi tähendas üks Albert Einsteini õpetaja üleolevalt: „Temast ei saa kunagi milleski asja.” Paljud õpetajad pidasid teda rumalaks, sest ta ei suutnud õppida pähetuupimise teel.

Kui Einsteinile hilisemas elus öeldi, et ühe silmapaistva leiutaja sõnutsi on faktiteadmine eluliselt tähtis, polnud Einstein sellega nõus. Ta kostis: „Inimene ei pea faktide õppimiseks kõrgkoolis käima. Ta võib õppida neid raamatutest. Humanitaarkõrgkoolide hariduse väärtus seisneb mõtlemise treenimises. Kujutulusvõime on tunduvalt olulisem kui teadmised.”

Kord, kui ajakirjanikud Einsteini intervjueerisid, küsis üks: „Kui suur on heli kiirus?” Einstein vastas: „Ma ei tea. Ma ei koorma oma aju infoga, mida võib hõlpsalt raamatutest järele vaadata.”

Peaaegu kõik lastevanemad, keda olen kohanud, on veendunud, et nende laps on tark ja andekas. Kuid kui see laps hakkab käima koolis, tõrjutakse ta loomulik anne pahatihti kõrvale või see satub haridussüsteemi ainukese andekuse ning ainukese õppimisstiili kui selle ainsa ja õige kõrval teisejärgulisse rolli. Mu tark isa ning paljud teised pedagoogid mõistavad, et praegune koolisüsteem ei rahulda mitmete erinevate annete vajadusi, millega lapsed sünnivad.

On väga kahju, et meie praegune süsteem sumpab vastuolude ja vanade arusaamade mülkas. Praegune süsteem võib küll paljudest hariduslikest läbimurretest teadlik olla, kuid haridusvaldkonda ümbritsev poliitika ning bürokraatia ei lase nendel uutel innovatiivsetel lapse andekuse hindamise meetoditel süsteemi osaks saada.

Mu tark isa oli Hawaii haridussüsteemi juht. Ta andis endast selle süsteemi muutmisel parima, ent süsteem lömastas hoopis tema enda. Ta ütles mulle hiljem: „Süsteemis on kolme eri liiki õpetajad ja juhid. Üks rühm töötab usinalt süsteemi muutmise nimel. Teine rühm töötab usinalt igasuguste muutuste vastu. Kolmandal rühmal on aga ükskõik, kas süsteem muutub või mitte. Ainus, mis seda rühma huvitab, on kindel töö ja palk. Ning sellepärast püsibki süsteem aastaid muutumatuna.”