Читать книгу Rikas laps, tark laps - Robert T. Kiyosaki - Страница 17

„Mis uudist?” küsisin sõbralt, keda polnud aastaid näinud. Sõber võttis kohe rahakoti välja ja näitas oma 11-kuuse tütre pilti. Naeratades uhkelt, ütles ta: „Mu tütar on nii tark. See on suisa uskumatu, kui kiiresti ta õpib.” Järgmised kakskümmend minutit andis uhke isa äärmise üksikasjalikkusega ülevaate kõigest, mida ta üliandekas tütar õpib. Lõpuks ta mõistis, et räägib vahetpidamata, ning lausus vabandavalt: „Anna andeks. Ma olen lihtsalt oma tütre üle kohutavalt uhke. Mind hämmastab, kui tark ta on ja kui kiiresti ta õpib. Ta on kindlasti väga andekas.”

Kas niisugune uhke hooplemine piirdub ainult mõningate üksikute värskete vanematega? Igatahes minu kogemuste põhjal küll mitte. Kui ma olen vanemaid vaadeldes üldse midagi märganud, siis seda, et neid kõiki jahmatab, kui kiiresti nende lapsed õpivad. Iga värske lapsevanem, keda olen kohanud, on veendunud, et ta laps on maailmas kõige targem, võib-olla koguni geenius. Ja ma olen nendega nõus. Arvan, et kõik lapsed sünnivad andekatena. Kuid paljude laste puhul juhtub selle andekusega midagi sel ajal, kui nad suureks sirguvad. Mõne lapse puhul paistab see andekus kaduvat, see surutakse maha või läheb teistes suundades.

Ehkki mu naisel Kimil ja minul ei ole lapsi, paeluvad vastsündinud mind alati. Mulle meeldib neile otsa vaadata. Seda tehes vaatab mulle vastu äärmiselt uudishimulik ja teadmishimuline olevus. Pole sugugi raske taibata, et lapsed õpivad tohutute hüpetega. Tohutu all pean silmas eksponentsiaalset õppimist. Nende teadmistebaas kahekordistub ilmselt iga sekundiga. Kõik, mida nad silmadega sisse ahmivad, on uus ja imestusväärne, ning see lisatakse andmepanka toimetamata, kvalifitseerimata ja eriliste eelarvamusteta.Nad ahmivad endasse uut kogemust nimega elu.

Alles hiljuti käisin ühe teise sõbra kodus. Ta sulistas koos oma kolme­aastase tütrega basseinis. Kui ma lehvitasin ja läksin basseini äärde, hüüdis sõber: „Vaata mu väikest tüdrukut! Temast saab olümpiaujuja.” Vaatasin seda väikest tirtsu loksumas südilt vastu lainetust, püsides vaevu pinnal, kuid liikudes siiski ujudes uhke isa poole. Pidasin hinge kinni, kui see väikseke, kellel polnud abivahendeid küljes ja kes suutis oma pead hingamiseks vaevu vee peal hoida, rapsis sügavamas otsas ootava isa suunas. Lõpuks ohkasin kergendatult, kui isa haaras lapse embusse ja rõõmustas: „Minu väike vapper ujuja! Sinust saab ühel päeval olümpiaujuja.” Ja tõenäoliselt saabki.

Mis mind aga imestama pani, oli tõik, et seesama väike tüdrukutirts kartis alles nädal tagasi kohutavalt vett. Kõigest nädal tagasi kartis ta vett nii väga, et puhkes nutma, kui isa ta basseini viis. Nüüd kutsub isa teda tulevaseks olümpiaujujaks. Antud juhtumil on minu jaoks tegu sedasorti tohutu õppimisega, milleks on võimeline ainult üliandekas isik, ja kõik lapsed sünnivad võimega õppida niisugusel tasemel.