Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 10

Kui kevad tuli, mindi jälle matkama. 22. mail käis Janne kahes Tallinna linnast läänes asuvas Lusthofis, nimelt Löwenruhs ja Vietinghofis.58 Need olid suvemõisad (sks Höfchen), mida Tallinna kodanlased rajasid alguses kitsa linnamüüri taha avaramatesse ja puhtamatesse tingimustesse. Niisugune võimalus oli tekkinud siis, kui Eesti tolleaegne valitseja, Rootsi kuninganna Kristiina kinkis 1653. aastal Tallinna raele suure maa-ala, mida valitsejanna auks hakati kutsuma Kristinenthaliks. See maatükk jagati 46 osaks, mis jaotati rae liikmetele. Kõige rohkem kasutati neid maid heinamaadena (praegu Kristiine heinamaad), kuid linnapoolsesse otsa hakati rajama ka suvemõisaid.

Kui Vene väed lähenesid Põhjasõja ajal Tallinnale, nõudis asekuberner, et sealsed ehitused põletataks. Uusikaupunki rahu järel (1721) hakati neid uuesti ehitama. Nüüd läksid suvemõisad kodanlastelt aadlike kätte. Näiteks Löwenruh kuulus 18. sajandil Eestimaa asekubernerile Friedrich von Löwenile ja sai tema järgi oma nime. Sajandi lõpul said mõisa omanikeks von Rosenid, kes avasid seal 1798 lõbustus- ja supelusasutuse. Veel oli mõisas restoran, kondiiter, tantsusaal ja keeglirada ja vahel esitati seal ka teatritükke. Linnast Löwenruh’sse oli korrapärane voorimeheühendus.

Praegu asetseks Löwenruh oma uhke pargiga – millega nüüdki veel võib tutvuda – Tallinna lääneküljel Kristiine ja Mustamäe vahel Mustamäe ja Linnu tee ühenduskohas (Mustamäe tee 59).59

Löwenruh’ parki juhatava silla mõlemal küljel oli kaks lõvikuju, mis olid ostetud Saksamaalt. Praegu on neist parki valvamas vaid üks. Foto: Seppo Zetterberg

Missugusena nägi Janne 1824. aasta kevadel Löwenruh’d? Tema teada oli mõis kuulunud parun von Rosenile ja seal oli omal ajal käinud palju rahvast. Kuid kui üks Vene ohvitser oli seal tapnud pagariselli, kadusid külastajad ja mõis oli päris tühi, kirjutas Janne.

Vietinghofi (või Wittenhofi) oli Palmén läinud vaatama oma koolisõpru, kelle tädi elas seal. „Seal on suur park, kus käib igasugu rahvast ja sealt saab kalja ja võileibu jms.”

Kevad tõi Tallinna sadamasse ka heeringa- ja soolalaevad ja raehärra Berg sai Soome saatmiseks tuhandeid tündreid heeringaid ja soola. Ka olid Prantsusmaalt ja Portugalist saabunud laevad täis apelsine, sidruneid, pomerantse ja viigimarju, kirjeldas Janne.

Rõõmu lisas veel see, et uue kalendri järgi 4.–14. juunini olid nelipühad ja koolist 10 päeva vaba. Nelipüha 1. pühal käis Janne raehärra Bergi pool. Suvi oli tulnud, pere oli juba läinud „maale” ja elati eeslinnas. Bergide juures söödi lõunat ja mängiti nende aias kogu õhtupooliku. Maja juurest oli ilus vaade sadamale. Ka Palméni pererahvas, pastor Holmbergi pere kolis suveks eeslinna, Lowisenthali mõisa, mis kuulus Steinheilidele.

Ka Janne uued suveriided olid saanud valmis. Püksid olid päris head ja nanking-puuvilla pintsakul oli uue Pariisi moe järgi tehtud rohelisest sametist kaelus, kirjutas poiss, kes tundis kontinentaalmoodi.60