Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 7

Muidugi oli elus muudki peale kooliskäimise. Üsna pastoraadi lähedal aadressil Lai 1 (praeguses Nukuteatri majas) oli Tallinna esimene professionaalne teater, Revaler Theater, mille hoone oli rajatud aastatel 1807–1809. Uhke teatrisaali oli ehitanuud soomlastele hiljem väga tuttavaks saanud Carl Ludvig Engel. Enne Soome siirdumist oli Engel aastatel 1808–1814 Tallinna linna ehitusmeister ehk linnaarhitekt.

Ühel päeval käis Janne Palmén teatris vaatamas Jakob Haibeli koomilist ooperit Der Tyroler Wastel. Teatrisaal oli päris suur ja seal oli kaks rida rõdusid, pani poiss tähele. Tema tähelepanu äratas see, et Tallinnas istusid ka „paremad inimesed” põrandal, kus pilet maksis üks rubla. Talle jäi eriti meelde härra Möllhauseni joodeldamine ja tema tore vilistamine. Samal päeval sõideti voorimehega Koplisse vaatama Oleviste ja Niguliste koguduste ühist surnuaeda, kuhu oli poisi teada maetud peamiselt Eesti aadlikke.38

Isa kirjutas oma varaküpsele pojale ka Soome asjadest. Näiteks 1823. aastal kirjutas ta, et Soome oli saanud uue kindralkuberneri, Arseni Zakrevski, kes oli abielus vürstitar Tolstajaga. Ka tema isa, vana vürst, oli kolimas Soome. Kuuldavasti olid Zakrevskid väga rikkad ja sellepärast uskus isa, et nendega koos tuleks ka raha vaesesse Soome, mis oleks maale kasulik.39

Üle Soome lahe sõitvate laevadega saadeti poisile ka mõnikord riideid. Laevamees Langström tõi Jannele vanemate poolt kirju ja riideid ning tema laevaga läksid ka Janne, Atte ja koduõpetaja kirjad Soome. Näiteks saatis ema oktoobris Jannele paari saapaid, uusi villaseid sokke ja kindaid ning lubas veel saata õngekonksu, et poiss võiks suvel haugi püüda. Ema oli saanud selle nii, et üks tuttav oli andnud neile suuri hauge ja neist ühe lõuas oli veel olnud konks.

1823. aasta oktoobri lõpus sai Janne 12-aastaseks. Selle auks telliti talle rätsepalt uued pühapäevariided, sest vanad, pruunid, olid juba kulunud. Uued olid hästi õmmeldud, kirjutas poiss koju. Muretseti ka niisugune sametmüts, milliseid kanti Pariisis. Samet maksis 2 rubla 80 kopikat küünar, nii et müts kogu oma toreduses läks maksma umbes 4 rubla ja 50 kopikat. Janne sünnipäeva peeti koos naabrilastega. Pakuti õunu, kooke, rosinaid ja mandleid, nagu poiss koos hindadega täpselt üles luges. Kuna maiustamas oli kuus poissi, ei jäänud kübetki järele. Janne kirjutas, et tema sõi kõige rohkem, muuseas ka 14 suurt õuna. Isa imestas, et poja kõhtu nii palju mahtus ja märkis, et külalislahkuse reegel on, et peoperemees ei tohi teistest rohkem süüa. „Kõige parem on, mu poeg, süüa sobivalt ja juua mõõdukalt.”40

Novembri keskel saabus talv Tallinna. See oli aeg, kui Soomes oli juba novembri lõpp. Lund oli sadanud juba mitu korda ja oli olnud ka päris külmi päevi. Magister oli rõõmus, et Jannel olid nüüd uued ilusad riided. Need olid ka soojad ja riiete poolest oli poiss talveks valmis. Poiss oli olnud muidu terve, aga ühel õhtupoolikul oli tal kurk valus olnud. Wenngren oli andnud poisile õhtul teed, pannud talle villase kamprisalli kaela ja heitnud magama Janne kõrvale Atte voodisse. Hommikul oligi kurk terve, kuid Janne oli selle päeva koolist puudunud.41

Kool lõppes sellel aastal 27. detsembril – vana kalendri järgi 15. detsembril – ja vaheaeg oli peaaegu terve kuu, uuesti pidi kool algama 22. jaanuaril 1824. Jõululaupäeval käidi kolmekesi Le Moine’i kohvikus, kus söödi küpsiseid ja muid maiustusi ning joodi teed. Kõht oli nii täis, et vaevalt jõuti koju kõndida. Janne andis pererahva lastele üle väikesed jõulukingid.

„Mulle tundub, et tuleb päris tore aasta 1824,” arvas poiss ja seda optimismi ei vähendanud ka asjaolu, et uusaastapäeval oli jälle kurk valus. See läks mööda juba päevaga. Koduõpetaja oli Janne koolitööga lõppenud aastal rahul ja uskus, et poiss ei jää ka uuel aastal ilma kiidusõnadest.42

Semestri lõpp tähendas, et kooli- ja mängusõbrad sõitsid ära maale. Janne palus nii vanematelt kui ka Wenngrenilt luba osta väikese lasteteatri, mis maksaks viis rubla. Kavalasti kirjutas ta kohe järgmise lausena, et ta ilmselt pääseb prantsuse keeles järgmisesse klassi uuel semestril. Vanemad lubasidki lasteteatri osta ja koostasid veel teatrile piduliku mängulise asutamiskirja, mis oli dateeritud kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1824.43

Janne oli tänulik, ja täpsustas veel, et teatrikast maksaks viis rubla, kuid tuleks veel saada kulissid. Need ta saaks väga odavalt ja tahaks siis võtta neid rohkem. Wenngren omalt poolt kinnitas isale, et hoolitseb selle eest, et Janne ei tegeleks teatriga liiga palju õppetöö arvel.

Päris muretu noore teatrijuhi elu siiski ei olnud. Veel 1824. aasta märtsis kirjutas ta vanematele, et teater ei olnud veel valmis, sest puudusid kulissid.44