Читать книгу Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil - Seppo Zetterberg - Страница 16

J. J. Nordström jätkas oma rännakuid Tallinnas ja nagu korralikule reisijuhile kohane, valgustas lugejaid oma tähelepanekute ja teadmistega. All-linnast Niguliste kirikust oli aeg ronida üles Toompeale ja astuda sisse Toomkirikusse. Neitsi Maarjale pühendatud kirik sai reformatsiooni järel esimese luteri piiskopi aastal 1565, kui ametisse õnnistati Peter Folling (Petrus Nicolai Follingius) Uppsalast.

Aadlike vapid ja hauaplaadid kaunistasid kiriku seinu, orvasid ja sambaid. Igavest und puhkavatest nimetas Nordström kõigepealt Pontus De la Gardied, Eesti- ja Liivimaa asevalitsejat, kes oli abielus Rootsi kuninga Johan III tütre Sofia Gyllenhielmiga. 1586 uppus De la Gardie oma laevaga Narva jõkke. Tema ja tema abikaasa mälestuseks oli Toomkirikusse püstitatud Arent Passeri loodud valgest marmorist hauamonument.

Teine tähelepanuväärne kadunuke, keda Nordström Toomkirikus nimetab, oli Kaarle Horn, Kankaiste mõisahärra, kes hertsog Karli ajal pidas sõda Liivimaa ja Poola vastu ja oli lühikest aega Eesti asevalitseja. 1601 surnud Horn sai samuti oma haua ja mälestustahvli Toomkirikus.

Vene keisrinna Katariina II võimaldas Venemaa teenistuses olevale ja 1788 surnud Šoti päritolu admiralile Samuel Greighile viimase puhkepaiga Toomkirikus ja laskis püstitada tema hauale annetaja väärilise väikest antiiktemplit meenutava Carrara marmorist sarkofaagi.

Eraldi märkis Nordström veel, et Tallinna kirikud olid lahti läbi ööpäeva. Vagad inimesed võisid praktiseerida oma vagadust alati, kui nad seda soovisid, ja see oli tema meelest kaunis komme.

Kirikute järel võis reisija minna tutvuma Püha Miikaeli kloostri varemetega, mis olid linna ringmüüri juures – praegusel aadressil Suur-Kloostri 14–16. See maja oli alguses olnud benediktiinide mungaklooster, kirjutas Nordström, kuid siis muudetud tsitserlaste nunnakloostriks.

Varemete järgi võis arvata, et tervikuna oli kirik olnud eriti suur ja kõrge. Algselt oli see olnud 1219. aastal rajatud Püha Venceslause kabel. Selle varemed mõjuvad veel nüüdki majesteetlikult, kirjutab Nordström. Kiriku ühe külje põhjapoolses osas oli alles suhteliselt terve koridor kahel korrusel. Seal olid mõlemal pool kambrid, mida sel ajal kasutati ladudena.

Need koridorid oma kambritega ümbritsesid kolmest küljest väikest aeda, mis oli kunagi olnud kloostri aed ja neljandas küljes oli täielikult restaureeritud endine kloostrielanike refektoorium, mida Nordströmi sõnul hiljem kasutati katoliku kirikuna.70

Nunnad elasid Püha Miikaeli kloostris kuni 1543. aastani ehk katoliku aja lõpuni. Pärast seda tehti kloostrist aadlineidude õppeasutus, kirjutas Nordström. 1631. aastal asutati Tallinnasse Rootsi kindralkuberneri Johan Skytte ja marssal Gustaf Horni eestvõttel Gustav II Adolfi gümnaasium ja osa kloostrist võeti koolile. Kirikust sai omakorda Püha Miikaeli rootsi-soome koguduse pühamu. Pärast seda, kui Tallinna 1710 vallutasi venelased, tehti sellest 1716. aastal vene õigeusu kirik, praegune Issanda Muutmise kirik.