Читать книгу Välisminister - Urmas Reinsalu - Страница 5

Mitmed tuttavad olid üllatunud, kuidas minu kätte sattus just välis­ministri portfell, aga kõikidel asjadel on oma eellugu. Meie riigis oli varasemal ajal püsinud otsekui stampseisukoht, et rahvusvahelistes suhetes, olgu siis Euroopa Liidu sees või maailmas, eksisteerib pärast meie liitumist NATO ja EL-iga mingi latentne n-ö konsensus, mis tähendab Eesti jaoks kas vaikivat nõusolekut toimuvate protsessidega või siis häälekat heakskiitu Lääne suurriikide positsioonidele. Vabanemise ajal ning riigi taastamise esimesel etapil oli Eesti oma elulistes huvides julgenud olla paha poiss. Nii mäletame Siim Kallase osundust, kuidas ta keeldus 1992. aasta rahareformi eel allumast Washingtonis Rahvusvahelise Valuutafondi bosside survele ning rahareformi edasi lükkamast.

Mäletame kriitikat meie kodakondsus- ning keelepoliitika suhtes, kus tegime küll järeleandmisi ebaolulises, et pääseda kas Euroopa Nõukokku või lõpetada OSCE missioon Eestis, kuid jäime põhimõtetes siiski enda juurde. Muide, huvitava märkusena ajaloo ilust on toonase pagulas­komissari Max van der Stoeli kantseleiülem Frans Timmermans praegu Euroopa Komisjoni esimene asepresident, kes haldusasjade eest vastutava Junckeri komisjoni asepresidendina tegeles aktiivselt pagulaskvootide pealesurumisega, mille suhtes Kesk- ja Ida-Euroopa riigid pehmelt öeldes allergilised olid.

EL-i ja NATO-ga liitumise järel tegelesime enda tõsiseltvõetavuse tekitamisega nendes organisatsioonides, mis oli vajalik poliitiline liin. Suutlikkus osaleda kokkulepete sõlmimises, bürokraatlikud oskused, lojaalsus oma panuse täitmisel – see on olnud hädavajalik kapital klubisse kuulumise järel ja sellega oleme edukalt hakkama saanud. Suhteliselt sarnase eesmärgi seadis endale esimesel etapil EL-iga liitumise järel ka Soome. Hiljem on paratamatult tekkinud rahvuslikest huvidest tulenevad küsimused, mille Soome on olulistes asjades lauale pannud. Olgu üheks viimaseks näiteks EL-i kasinate klubi võitlus oma rahaliste huvide eest viimase, 2020. aastal heaks kiidetud finantsperspektiivi arutelul.

Meie välispoliitiline hoiak säilitas sellise tehnokraatliku mudeli pikka aega pärast EL-i ja NATO liikmeks saamist. Suuresti tulenes see poliitikute usaldusest välisteenistuse vaieldamatu kompetentsuse vastu ning teisalt arusaamisest, et üldkokkuvõttes on suuremate riikide pakutud lahendused mõistlikud. Samuti usuti, et meie tõsiseltvõetavus rajaneb sellel, et me jalgu ei jää ning siis on võimalik talupojakavalusega oma saavutada. Seda aitas välisministeeriumi jaoks kinnistada ka Urmas Paeti pretsedenditult pikk, ligi kümneaastane välisministrikarjäär Valges Majas.

Mitme juhtumi pinnalt kujunes mul sügav arusaam, et ka välispoliitika vajab just poliitilist juhtimist ning välispoliitika sisaldab endas ulatuslikke valikuid, mis aastate jooksul ei ole Eesti laiema poliitilise teadvuse jaoks tõstatunudki, samas on need otsused ikkagi langetatud.

Minu jaoks oli esimene suur küsimus Euroopa käitumine pagulaskriisis, mis vallandus 2015. aastal enneolematul moel. Euroopa poliitilise juhtkonna peataolek leidis lahenduse n-ö pagulaste kvootidega ümberjagamises. Mulle oli see Taavi Rõivase valitsuses sügavalt vastuvõetamatu poliitiline projekt, seda eriti meie rahva minevikku silmas pidades. Samas, otsuseid tegid valitsusjuhid Euroopa Ülemkogul, vahetud läbirääkimised toimusid EL-i siseministrite nõukogul.

Üle-euroopalise pagulaskriisi lahvatudes 2015 seadsin ma ühe ja selge ülesande: Eestisse peab rändekavade alusel tulema võimalikult vähe pagu­lasi. Toonases ja praeguses sisepoliitilises reaalsuses oli see ülikeeruline sise- ja välispoliitiline ülesanne. See võitlus on praeguseks päädinud sellega, et Eestis on ligi 500 pagulast plaanitust vähem, me ei ole ühinenud mingite kohustuslike skeemidega ja seoses kasinate hüvedega on Eestis alles vaid sadakond ümberjaotatud pagulast. Kuid see ei juhtunud iseenesest, vaid oli neli aastat kestnud ideoloogiline debatt, milles minu relvaks justiitsministri­ametis olid ennekõike juriidilised argumendid.

2015 oli vajalik, et Eesti ei tohiks olla oma toetustega pagulastele atraktiivne riik ning nende toomise protseduur peaks olema võimalikult keerukas ja arvestama julgeolekuriske. Selleks seadsin ma nõude, et tuleb muuta siseriiklikke seadusi. Pärast kuudepikkust võitlust siseministeeriu­miga seaduseelnõu üle võttiski parlament vastu seaduse, millega peab riiki võimalike pagulaste ümberasustatavate pagulaste arvu aastate lõikes kinnitama parlament, lisaks kaotati kõik erihüved pagulastele võrreldes vara­semaga (näiteks 4500-eurone korteri sisustamise toetus) ning mis kõige tähtsam: kõiki asju tuleb menetleda väljaspool Eesti riiki. See võttis sisulise tempo sellelt protsessilt maha.

Mäletatavasti nägi toonane üle-euroopaline kava Eestile ette 550 pagulase ümberasustamise ja paigutamise. See protsess kulges eelpool viidatud keerukate õiguslike tõkete tõttu aeglaselt ja 2017. aasta sügisel esitasin järgmise nõude. See andis märku, et kuna eelmine kava oli koostatud tähtaega silmas pidades, siis tähtaja ammendumisel peaks Eesti ühepoolselt deklareerima, et seda kava ta enam ei täida. Siseministeerium esitas valitsusele vastupidise seisukoha, kuid valitsus otsustas 2017 arvestada minu seisukohta. Selleks ajaks oli Eestisse toodud umbes 200 pagulast, kellest omakorda pooled on praeguseks Eestist lahkunud ennekõike põhjusel, et Eesti toetused on võrreldes teiste riikidega nõnda madalad.

Selle otsusega jäi Eestisse ümber asustamata umbes 350 pagulast. Sise­ministeerium tegi 2017. aastal ettepaneku asustada Türgist kahel aastal veel 80 pagulast ehk kokku 160 pagulast. Pärast teravat võitlust valitsuses jäi lauale poole vähem ehk maksimaalselt 40 pagulast 2018. aastal ja teist sama palju 2019. aastal. Kuid nüüd asus teise tõkkena tööle omaaegne tehtud seaduseparandus: kuna 2018 faktiliselt kedagi ümber ei asustatud, siis parlamendi mandaadi aega ei kasutatud ära ja 40-st sai 0. Seega, algse taotletud 160 asemel 40 isikut.

Lisaks olid pidevalt õhus erinevad initsiatiivid, et Eesti seoks ennast püsi­vate rahvusvaheliste kohustustega. Arutlusel oli toonase siseministri Hanno Pevkuri ettepanek lepingu sõlmimiseks ÜRO pagulasasjade ülemvolinikuga, mis oleks meid sidunud raamiga hakata püsivalt panustama globaalsesse pagulaste ümberjaotamise skeemi. Pärast pikka võitlust õnnes­tus see vetostada.

EL-i eesistumise ajal 2017 oli laual ka Eesti kui eesistujariigi võimalik ettepanek kohustuslike pagulaskvootide sisseseadmisest kriisimeetmena. See oli üliohtlik, sest oleks meilt võtnud hiljem argumendi sellele vastu seista. Minu ettepanekul õnnestus läbi suruda Eesti kui eesistujariigi ettepanek, et igasugune ümberasustamine ja paigutamine on riikidele vabatahtlik.

Toona ütlesid paljud ametnikud, et see on ikka väga paha toon, kui eesistujariik sellise seisukoha võtab. Võtsime ja midagi hullu ei juhtunud. Jooksvalt on esitatud taotlusi ka ad hoc pagulaste vastuvõtmiseks, nt viimati Itaalia ettepanek laevapagulasi ümber asustada. Minu ettepanekul vastas Eesti valitsus keelduvalt, pakkudes igakülgset muud abi pagulaskriisi ohjeldamisel kohapeal. See peakski minu hinnangul olema meie rahvusvaheline roll: abistada kriisis olevaid riike kohapeal ning anda humanitaarabi. Eesti ei peaks tulevikus enam täiendavaid kohustusi isikute ümberpaigutamisel ja jaotamisel võtma. Tagasi vaadates oli see võitlus selles mõttes oluline, et kui Eestis oleks mastaabi mõttes olnud umbes 500 pagulast enam, oleks see moodustanud juba suurema kogukonna, mis oleks sisemiselt hakanud integreeruma ja tõmbama ligi omakorda suuremat arvu inimesi.

Kõigis neis diskussioonides pagulaskriisi teemadel oli mul valitsuse laua taga istudes veider tunne. Minul olid oma arusaamad, millesse usku­sin, teiste erakondade poliitikud aga esindasid koos ametnikega hoopis sisuliselt Euroopa Komisjoni positsiooni.

Nende aastate jooksul võideldes kujunes minus välja sügav veendumus, et ka rahvusvahelistes suhetes on ausam, kui riik ütleb välja oma tegeliku kavatsuse ning positsiooni, ja seda kaitstes otsib kindlasti kompromissi, kuid oluline on iseennast mitte maha salata.

Pagulaskriisi võitluses ütlesid mulle nii mõnedki ametnikud, et ma ajan õiget asja, aga seda ei tohiks avalikult teha. See tähendaks, et peaksime peitma oma tegelikku positsiooni, olema kavalad, siis suured Lääne-Euroopa riigid ei pane tähele.