Читать книгу Välisminister - Urmas Reinsalu - Страница 9

Suuremal moel kerkis küsimus rahvuslikest huvidest ja riikide koostööst üles poleemikas ÜRO rändeleppe üle, mis oleks Eesti äärepealt suisa valitsus­kriisini viinud.

2018. aasta sügisel puhkes nii Eestis kui rahvusvaheliselt arutelu ÜRO ränderaamistiku üle, mis pidi riigijuhtide allkirjad saama sügisel Marokos Marrakeshis toimuval kõrgetasemelisel konverentsil.

Poleemika avas laiemale üldsusele rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, kes kirjutas sotsiaalmeedias: „Kutsun üles Eesti poliitika ja meedia parimaid päid lähinädalatel pöörama erilist tähelepanu ÜRO migratsioonikompaktile, mille heakskiitmist plaanitakse detsembris Marokos. Oluline on tutvuda dokumendi enda tekstiga, aga ka nende juriidiliste ja poliitiliste vaidlustega, mis sellega seotud. Kes oskab saksa keelt, siis hea ja kiire sissejuhatuse teemasse saab Saksa kvaliteetajakirjandusest (FAZ, Die Welt jne). Teema puudutab olulisel määral ka Eesti tulevikku.“

Teema tõstatasid ka opositsiooni kuuluvad parlamendiliikmed.

Toonane välisminister Mikser viitas selgitusena, et valitsus on sellele dokumendile oma heakskiidu andnud. Lükkasin need väited ühemõtteliselt toona oma avaldusega ümber.

Valitsus ei ole ÜRO rändelepet kuidagi heaks kiitnud ja langetanud eraldi otsust mingite volituste kohta presidendile.

Selle aasta 15. märtsil esitas välisministeerium valitsusele heakskiitmiseks Eesti läbirääkimispositsioonid ÜRO rände- ja pagulasleppe kohta. Neid positsioone oli vaja Euroopa Liidu ühise seisukoha kujundamiseks Euroopa Liidu üldasjade nõukogus nende dokumentide suhtes. Tõesti, tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga, kuna nii radikaalset ja ulatuslikku dokumenti poleks eales saadud suure riikide hulga poolt heaks kiita lepingule seatud protseduuridega. Kuid, samas on see ikkagi kokkulepe, kus deklareeritakse suurt hulka hoiakuid ja tegevusi migratsioonialal. Tuumküsimus on, kas see deklaratsioon moondub hilisemas tõlgendamises eeldatavaks tavaks, mille järgimiseks riigid on kohustatud ja mida hinnatakse rahvusvaheliste kohtute ja asutuste poolt. On ju näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus loonud ÜRO kehtivale pagulasseisundi konventsioonile väga avara tõlgendusulatuse. Minu palvel ei langetanud valitsus märtsis otsust Eesti positsioonide kohta samal istungil, vaid katkestas arutelu. Järgmisel istungil, et turvata Eesti suveräänsust oma migratsioonipoliitika üle otsustamisel, lisati minu ettepanekul Eesti positsioonidesse põhimõtted, et lepe ei tohi luua uut rahvusvahelist tavaõigust ning et see lepe ei tohi kaasa tuua riikidele ühtki täiendavat kohustust ning vajadust muuta seadusi. Kuid toonane otsus ei olnud leppe heakskiitmine, vaid valitsuse positsioonide heakskiitmine mandaadiga ametnikele läbirääkimistel neid kaitsta. Rohkem valitsus seda küsimust arutanud pole. Vahepealsel ajal on lepet arutanud liikmesriikide esindajad ning teinud sinna muudatusi. Samuti on rida riike püstitanud Eestile sarnased kahtlused rahvusvahelise tavaõiguse laienemise kohta ja selle tulemusena väljendanud soovi leppega mitte ühineda.

Rahvusvaheline õigus tunnistab riikide õigust olla nn persistent objector ja selgelt deklareerida, et selle dokumendiga ei ühineta ja selle alusel ei saa tekkida mingeid kohustusi, sealhulgas tavaõigust, mis oleks riigile siduv.

Arvestades tõsist riski, mille eest hoiatasin selgesõnaliselt kevadel, et lepet võidakse hilisemas praktikas asuda tõlgendama rahvusvahelise tavaõigusena riikidele, kes sellega ühinesid, peab valitsus kiiremas korras arutama seda lepet, loobunud riikide argumente, leppele tehtud muudatusettepanekuid kui ka võimalikke õiguslikke tulemeid ja langetama teadliku otsuse.

Detsembrikuus Marokos toimub valitsustevaheline konverents, kus riigid hääletavad lepet (mitte ei allkirjasta). Tõenäoliselt formaalselt käetõstmist ei toimu, vaid riigi osalemise akt ja vastuolemise mitteväljendamine loetakse poolthääleks. Riigid, kes ei soovi saada osaks võimalikust leppega kaasnenud rahvusvahelisest tavaõigusest, on seda avalikult väljendanud või teevad seda lähitulevikus. Ehk teisisõnu: mitte allakirjutamine, vaid konverentsil osalemine ja seal eitava seisukoha mitteväljendamine on konverentsi statuudi järgi leppega ühinemise akt. Olen palunud justiitsministeeriumil analüüsida seda lepet riigiõiguslikus vaates.

Minu jaoks ongi argumendid nii tõsises küsimuses ennekõike riigiõiguslikud. Loodan, et keegi ei kasuta argumenti, et lepe ei kuulu arutamisele põhjendusel, et isepäise käitumisega võime ära peletada mõnede migratsiooni lähteriigiks olevate riikide hääled ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel. Lihtsalt see argument kuulub diplomaatilise taktika, mitte riigiõiguse valdkonda.

Facebook

10. november 2018

Pärast minu avaldust teatas president paar päeva hiljem, et kuna valitsuses pole üksmeelt, tema Marrakeshi ei sõida ja allkirja riigi nimel ei anna. Seejärel tõi välisminister Mikser rändepakti teema valitsuse kabinetiistungile. Sama päeva hommikul toimus veel valitsuse 100. aastapäeva pidulik istung Õpetajate Majas, millele järgnes valitsuse pressikonverents, kus kired välisministriga tõusid üsna kõrgele. Jüri Ratas tundis end ebamugavalt.

Õhtul alanud valitsuse kabinetinõupidamine oli minu elu üks raskemaid istungeid. Ametnikud ja koalitsioonipartnerid püüdsid mult jahi välja keelitada. Minu taskus oli trumbina endiselt õiguskantslerilt Allar Jõksilt tellitud analüüs rändepakti võimalike õigusmõjude kohta ning justiitsministeeriumi hinnang.

Oma õiguslikus analüüsis rändepakti kohta sedastasid Soraineni büroo vandeadvokaat Jõks ja advokaat Pihlak selgelt, et tegemist on ulatusliku kaudse mõjuga kohustustega.

Arvestades, et ränderaamistik ei ole rahvusvaheline leping, tuleb kaaluda, kas tegemist on instrumendiga, millest võiks siiski tekkida liikmesriikidele juriidilisi õigusi ja kohustusi läbi kaudse mõju.

Esiteks tuleb arvestada, et rahvusvahelise rändeõiguse killustatust silmas pidades oleks ränderaamistiku puhul tegemist esimese instru­mendiga, mis väljendab rahvusvahelist konsensust minimaalsete õiguste ja kohustuste kohta, mis rahvusvahelises rändes osalejatel on. Seetõttu saab ränderaamistikku pidada oluliseks leebe õiguse instrumendiks olenemata sellest, kas liikmesriigid seda teksti koostades taotlesid või mitte. Leebel õigusel puudub otsene õiguslik toime, kuid see mõjutab siiski juriidilisi otsustusi. Ränderaamistiku puhul võib selline mõju avalduda näiteks dokumendis sisalduvate tehniliste ja standardeid loovate sätete jõustamises siseriiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Teiseks võib ränderaamistikust kujuneda rändepoliitikas õigus­regulatsiooni asendav instrument, kuna ta näeb ette liikmesriikide ühised põhimõtted, pühendumised ja arusaamad seoses olemasolevate reeglite ja nende tõlgendamisega. Ränderaamistik võimaldab tugevdada liikmesriikide toetust rahvusvahelisele õigusele kui rändepoliitika nurgakivile ja luua kümnendite jooksul tekkinud standarditele ja põhimõtetele tuginedes uut käitumisjuhist.

Kolmandaks võib ränderaamistik luua uut rahvusvahelist õigust, muutudes osaks tavaõigusest. Rahvusvahelise õiguse ühe peamise allikana tunnistatakse rahvusvaheliste lepingute kõrval ka tava kui „õigusnormina tunnustatud üldist praktikat“. ÜRO Peaassamblee poolt vastuvõetud soovituslikud instrumendid, sh eelduslikult ränderaamistik, on vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 10 mittesiduva iseloomuga. Ka ränderaamistiku preambuli punktis 7 ja juhtpõhimõtete punktis 15(b) on selgitatud, et raamistik ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduv.

Samas võivad rahvusvaheliste organisatsioonide mittesiduvad otsused, kui nende poolt hääletab maailma riikide enamus, väljendada riikide õigusveenet (opinio iuris), et otsustes sisalduvad käitumisjuhised on siduvad rahvusvahelise tavaõigusena. Aja möödudes nende käitumisjuhiste järgimine võib seetõttu tuua kaasa käitumisjuhiste muutumise tavaõiguse osaks. Seega võivad käitumisjuhised muunduda kohustuslikuks käitumisstandardiks.

Kuigi ränderaamistik ei sisalda otseselt siduvaid juriidilisi kohustusi, on selle eesmärk, et seal nimetatud „põhimõtted, pühendumised ja ühised arusaamad“ moodustaksid struktuuri, mille alusel tulevikus rännet reguleeritaks. Ka ÜRO kõrgeim rändeametnik Peter Sutherland on öelnud: „Ränderaamistik võib kokkulepitud normid ja põhimõtted siduda kokku rahvusvaheliseks raamkokkuleppeks, mis sisaldab nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke elemente, ja määratleda valdkonnad, milles riigid võivad teha koostööd sõlmimaks uued rahvusvahelised normid ja lepingud.“

Ränderaamistiku 23 valdkondlikust eesmärgist nimetavad 16 eesmärki nende saavutamise vahendina siseriikliku õigusregulatsiooni muutmist või loomist ja vastastike rahvusvaheliste lepingute sõlmimist. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 järgi ratifitseerib ja denonsseerib Riigikogu Eesti Vabariigi lepingud, mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastu­võtmist, muutmist või tühistamist. Olukorras, kus ränderaamistik ei ole rahvusvaheline leping, aga sellega liitumine võib tuua kaasa kaudse kohustuse asuda tulevikus seadusandlust muutma või looma, oleks demokraatia põhimõttest tulenevalt vajalik eelnev õiguslik analüüs ja riigikogupoolne arutelu raamistiku võimalikust mõjust Eesti Vabariigi kohustustele.

Analüüs ränderaamistiku kohta justiitsministeeriumile

Advokaadibüroo SORAINEN

November 2018

Valitsuse istungil on põhimõtteks, et otsus võetakse vastu konsensusega. Kuna mina olin Mikseri ettepanekule ränderaamistik heaks kiita vastu, siis oli tulemuseks eitav otsus raamistikuga ühineda.

Kuumaks köetud õhustikus valitsuse kabinetikoosolekute toas, mida nimetatakse sõjaeelse riigisekretäri Aleksander Terrase järgi, katkestasime koosoleku ning kogunesime viivuks arutama peaministri kabinetti koos Ratase, Mikseri ja Jüri Luigega. Sel arutelul viitas Mikser salapäraselt, et eitaval otsusel on tagajärjed. Lähemalt ta seda ei avanud. Kuulsin järgmisel hommikul, et Mikser oli tühistanud oma välisreisi Kanadasse Halifaxi julgeolekukonverentsile. Aimasin, et sotsid nuputavad oma vastukäiku. Suur oli siiski minu üllatus, kui lugesin järgmisel päeval meediast, et sotside esimees Jevgeni Ossinovski nõuab minu ametist vabastamist. Selle uudise lugemise järel oli selge, et tegemist on täiemahulise valitsuskriisiga, sest ma olin ka Isamaa valitsusdelegatsiooni juht. Helistasin Helir-Valdor Seederile, kes talle omase külmaverelisusega ütles, et vaatame, mis juhtub, ning ta vestleb nii Ossinovski kui Ratasega. Ajakirjanikud hakkasid rodus helistama, kuid ma ei tahtnud igaühele eraldi kommentaare jagada, vaid palusin justiits­ministeeriumi meediaametnikel kutsuda kokku pressikonverents ühendministeeriumi pressisaalis. Sel koosolekul lugesin ette ühe hingetõmbega valmis kirjutatud avalduse.

Välisminister Sven Mikser esitas Vabariigi valitsusele heakskiitmiseks ettepaneku ühineda ÜRO rändeleppega.

Valitsus arutas seda küsimust põhjalikult. Isamaa valitsusdelegatsiooni juhina ei pidanud ma võimalikuks seda ettepanekut toetada ja arvestades valitsuses kehtivat otsustamise konsensuspõhimõtet, jäi otsus vastu võtmata. Selle tulemusel Eesti ei ühine nimetatud leppega.

Valitsuse koosolekul esitasin ma justiitsministeeriumi ja vande­advokaat Allar Jõksi õiguslikud hinnangud, millega põhjendasin ettepaneku mittetoetamist. Eilne arutelu oli sisuline ja mingeid ultimaatumeid ei sisaldanud.

Minu ettepanek oli tehtud Isamaa fraktsiooni ja valitsusdelegatsiooni ühehäälse otsuse alusel. See oli ja on Isamaa erakonna arusaam, kuidas see küsimus lahendada.

Eesti Vabariik on hoidnud migratsiooniküsimustes vabanemisest saati alahoidlikku joont ja Eesti rahvusriigi kestmise seisukohalt on see kõige olulisem küsimus.

Sellel leppel on võimalikud õiguslikud järelmid, nagu on möönnud rahvusvahelise õiguse eksperdid ja leppega võtavad riigid endale ulatuslikke, vähemalt poliitilisi kohustusi, mida eile möönis ka välisministeeriumi esindaja.

Eesti teostab ennast osana rahvusvahelisest suhete ja reeglite süsteemist. Kõikidel riikidel on rahvusvaheliste suhete vallas oma rahvuslikud huvid. Neid ei pea häbenema ja maha salgama.

Lisaks Ameerika Ühendriikidele on kuus Euroopa Liidu liikmesriiki erinevatel motiividel otsustanud leppega mitte liituda ja selles pole midagi erakorralist.

Oma rahvuslike huvide tõttu on Eesti näiteks üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kes ei ole ühinenud ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konvent­siooniga.

Jevgeni Ossinovski ettepanek on tulnud üllatusena nii mulle kui küllap kogu avalikkusele. Mida ta sellega taotleb ja oma motiive oskab ta ise seletada. Rõhutan vaid, et kui selle ettepaneku mõte on suruda Isamaad ja mind kõnealuses küsimuses põlvili, siis minult seda oodata ei maksa. Riiki ei saa juhtida põlvili.

Pressikonverents justiitsministeeriumis

16. november 2018

Tundsin ajakirjanike vaenulikest küsimustest, et neid oli teiselt poolt teavitatud üpris ühekülgselt. Tõtt-öelda olin valitsuse püsimise nimel ka valmis tagasi astuma, tingimusel, et valitsuse keelduv otsus jääb jõusse. Samas tõlgendas meedia minu viimast lõiku mitte üksnes keeldumisena muuta eelmise päeva valitsuse otsust, vaid ka keeldumisena tagasi astuda. Ma ei tõtanud seda ka ümber lükkama.

Samal päeval kutsus sotse ja avalikkust tervele mõistusele ka kaitseminister Jüri Luik, kes väljendas imestust, et tekkinud on täiesti uskumatu olukord: justiitsministrit, kes täitis oma kohust valitsuse justiitsnõuandjana, tahetakse sundida tagasi astuma. Luik meenutas ERR-le tehtud pöördumises, et teema algus oli täiesti mittepoliitiline: „Akadeemik Lauri Mälksoo kutsus üles valitsust hoolikalt ÜRO ränderaamistikku analüüsima ja hindama selle vastavust Eesti seadustele ja huvidele. Reinsalu justiitsministrina tellis ka põhjaliku analüüsi, mille üks autoreid on endine õiguskantsler Allar Jõks. „Luige sõnul selgus, et Eesti võtab selle mittesiduva raamistikuga endale poliitilisi ja võimalik, et tulevikus ka õiguslikke kohustusi sellises Eestile väga tundlikus teemas nagu ränne. „Oleks ju naeruväärne väita, et ränderaamistikku ei peaks arutama, sest see tekst on mittesiduv. Ilmselgelt oli ühiskonna laiapindne hinnang, et teema on tõsine ja valitsus peaks seda teemat ka arutama. Isamaa fraktsioon oli rändeleppe teemat samuti arutanud ja võtnud ühinemise suhtes selgelt eitava seisukoha,“ rääkis Luik. Ta lisas, et tema arvates ei olnud valitsuse ees mingeid lihtsaid lahendusi. „Tava­liselt neid ju selliste teemade puhul polegi. Peale tundidepikkust arutelu valitsuse mandaati ühinemiseks ei antud, mis on igati arusaadav. Meenutan, et näiteks pole Eesti andnud allkirja ÜRO kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonile, millega pole EL-is ühinenud vaid neli riiki ehk siis Malta, Eesti, Poola ja Küpros. Miks? Me pole lihtsalt pidanud vajalikuks piirata oma otsustusõigust neis eluliselt tähtsates küsimustes, lisaks on suur osa neist teemadest juba kaetud siseriikliku seadusandlusega,“ sedastas Luik ERR-le 16. novembril.

Samal õhtul kogunes Keskerakonna juhatus ning Ratas kutsus koalitsioonipartnereid üles rahule ja pidama läbirääkimisi. Kogunesimegi järgmisel laupäeval Paides hotellis, kuna Ossinovski oli sealkandis parteiüritusel ning Seeder tuli Viljandist. Istusime numbritoas, laual olid võileivad, kohal olid Tanel Kiik, Jüri Ratas, meie Heliriga ning Indrek Saar ja Jevgeni Ossinovski. Arutelu lõpuks teatasid sotsid, et nemad kavatsevad kokku kutsuda Riigikogu erakorralise istungi ning panna ränderaamistiku seal hääletusele – kuna parlament on valitsusest ülem, tuleb Riigikogu toetava otsuse korral Eestil ränderaamistikuga ühineda. Selle teadmisega sõitsime kõik laiali.

Järgmisel nädalal püüti meedias igati Isamaa positsiooni kõigutada ning naeruvääristada. Andsin nendele seisukohtadele vastuse oma artiklis Eesti Uudistes, kus tõin välja, et rändeleppega seoses on leppe toetajad avalikkust mitmes asjas tahtlikult eksitanud.

Esiteks, leppe siduvusest. Meile on väidetud, et see ei tähenda meile midagi. Et see paber on lihtsalt sümboolne akt ilma tagajärgedeta. Et mitte midagi ei muutu Eesti jaoks. Ja teisalt räägivad samad suud: lepe on ülisuure tähtsusega, et korrastada migratsiooni ja et Aafrika riigid kui migratsiooni lähteriigid võtavad leppega rea kohustusi, mis korrastavad rännet. Siin on minu jaoks põhimõtteline vastuolu: kuidas siis nii, et Aafrika riigid võtavad kohustusi, aga meie ei võta? Teine küsimus, mida on väidetud leppe siduvuse kohta. Asutud on eristama leppe poliitilist ja õiguslikku siduvust. Leppe poliitilist siduvust on muuhulgas tunnistanud nii välisministeeriumi esindaja valitsuse läinud nädala koosolekul kui möönnud selle võimalikkust ka õiguskantsler.

Kas petame iseennast ja maailma?

Küsimus on Eesti riigi jaoks põhimõtteline: kas ühineme leppega, teades, et tegelikult salgame selle maha ja täita ei kavatse, või oleme ausad iseenda ja teiste maailma riikide suhtes? Näiteks nõuab lepe muuhulgas, et peame hõlbustama tööjõu liikuvust siin piirkonnas ja maailmas, sõlmima sellekohased piirkondlikud lepingud ning lubame välja töötada migrantide tööjõu liikuvuse kavad.

Kas oleme Eestis seda kusagil arutanud ja analüüsinud, et see on meie eesmärk? Minu eesmärk see küll pole. Me pole seda arutanud, analüüsinud ja ammugi on arusaamatu deklareerida seda kogu maailmale.

Muuhulgas deklareerime, et inimsmugeldamise ohvritele oleme valmis tagama alalise või ajutise sihtriiki jäämise õiguse. Minu jaoks on sellel kohustusel pigem riskantne maik survestada inimkaubandust Venemaalt Eestisse. Kui tabame ebaseaduslikud piiriületajad kui inimkaubanduse ohvrid Eestis, siis see pühendumus tagaks neile kui inimkaubanduse ohvritele kas alalise või ajutise elamisloa.

Õiguslikust siduvusest kõneledes aetakse osavasti segamini rahvus­vahelise õiguse kirjutatud normid ja tavaõigus. Tõusku püsti see inimene, kes väidab, et see lepe ei või tulevikus muutuda osaks rahvusvahelisest tavaõigusest. Seda inimest ma näinud ei ole.

Mitteühinenute hulgas on mitu olulist liitlast

Lisaks püütakse väita, et leppega mitteühinemine asetab meid ühte seltskonda halva maiguga riikidega. Nagu regiooni suurim NATO sõjaline liitlane Poola, meie suurim sõjaline liitlane Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu praegune eesistuja Austria. Jättes kõrvale selles argumendis kõlava meie liitlassuhteid halvustava hoiaku, on see on minu meelest demagoogia argumentum ad hominem. Samamoodi nagu oleks naljakas väita, et kuna leppega ühinevad ka despootliku riigi­juhtimisega riigid, siis ühinemine tähendaks otsekui selle heakskiitu. Riigid jätavad lepetega liitumata erinevatel motiividel ja sellel õigusel rajanebki kogu ÜRO tegevus.

Väide, et leppega mitteliitumine tähendab Eesti välispoliitilisest kursist lahtiütlemist, ei ole tõsi ja selle levitajad teavad seda suure­päraselt. Olen seda argumenti näinud pikka aega. Ametnikud on selle argumendiga moosinud oi-oi kui palju ka varem, et Eesti ei tohiks lisada preambulit piirilepingule, et peaks andma Nord Streamile uurimisloa ja toetama pagulaste kvoote. See ei tähenda sugugi, et vastupidiselt tegutsedes Eesti poleks oma julgeolekuhuvisid kaitsnud paremini, kui ametnikud ette panid. Me oleme iseseisev riik. Poliitikud langetavad otsuse.

Meie välispoliitiline ja sisepoliitiline põhijoon on olnud üks: olla iseseisev rahvusriik. Ja selle nimel oleme ennast integreerinud lääne süsteemi ja säilitanud konservatiivse migratsioonipoliitika. Eestil ongi oma ajaloost ja väiksusest tulenev unikaalne vaade migratsioonile ja seda tuleb julgeda maailmale selgitada. Sellest johtuv minu küsimus on hoopis: kas Eesti tegi muudatusettepanekuid sellesse leppesse ja millised need olid?

Eesti ei pea olema igas pulmas peigmees

Lisaks on hoiatatud, et mitteühinemisest tuleneb oht meie Julgeolekunõukogu kohale, kuna paljud migratsiooni lähteriigid, kes on leppest kui migratsiooni soosijast väga huvitatud, ei hääleta meie poolt. Mulle tundub tänaseks, et mõningaid isikuid erutab see küsimus palju rohkem kui Eesti tulevik rahvusriigina ja meie hoiakud, kuidas säilida rahvana maailma migratsioonisurve kasvu tingimustes. Mina olen sügavalt veendunud, et üks on taktikaline, teine strateegiline küsimus. Mõneti on see meie suutlikkuse test. Kui oleme ähmi täis juba niisuguses küsimuses enne Julgeolekunõukogu võimalikku positsiooni, mis siis veel rääkida otsustest Julgeolekunõukogu laua taga. Säilitame külma närvi ja jäägem sellest leppest lihtsalt kõrvale. Igas pulmas ei pea olema peigmees.

See lepe on küsimus väärtushoiakutest. Ja need väärtushoiakud on seotud meie arusaamadega migratsioonist ja selle riskidest, riikide otsustuspädevusest ja julgusest teha otsuseid, mida ise peame õigeks. See ongi riigiks olemise vastutus.

Eesti Uudised

November 2018

Keskerakonna ja sotside saadikud kutsusid kokku 26. novembriks Riigikogu erakorralise istungi. Sel istungil palusin justiitsministrina sõna poliitiliseks avalduseks, et veel kord alla kriipsutada küsimuse õiguslikku ja poliitilist tähendust. Olin just saanud ka Saksamaa Max Plancki rahvusvahelise õiguse instituudi direktori Anne Petersi analüüsi, millest Riigikogu teavitasin.

Mikser selgitas ränderaamistikku Riigikogus oma poliitilises avalduses alljärgnevalt: „See on õiguslikult mittesiduv raamdokument, mis on vajalik, et anda 193-le ÜRO liikmesriigile võimalus rääkida rändest kui globaalsest väljakutsest selliselt, et selles mõttevahetuses oleksid laua taga nii rände lähte-, siht- kui ka transiitriigid. See on üks väga paljudest ÜRO Peaassamblee mittesiduvatest resolutsioonidest, mis visandavad olulisi tegevusi olulistes, kogu maailma mõjutavates küsimustes. Mitte keegi meist vist ei arva, et ränne ei ole täna üleilmne väljakutse.“

Riigikogu võttis lõpuks vastu ränderaamistikku toetava avalduse häältega 41 poolt ja 27 saadikut vastu. Ränderaamistikku toetasid keskerakonna ja sotside saadikud, vastu olid Isamaa, EKRE ja Vabaerakonna saadikud. Reformierakonna saadikud loobusid hääletamast.

Õhus oli küsimus, kuidas edasi?

Saatsin 2018. aasta 7. detsembril omapoolse Riigikogu otsuse tõlgendusega kirja Mikserile, milles tegin üleskutse teavitada ÜRO-d, et Eesti ei osale Marrakeshi konverentsil, sest välisministril puudub selleks mandaat:

„Eeltoodut arvesse võttes pean vajalikuks üle rõhutada, et vabariigi valitsus ei ole andnud välisministrile mandaati, et Eesti Vabariik ühineks kõnealuse leppega. Vabariigi Valitsuse mandaat on olemas üksnes leppe üle läbirääkimiste pidamiseks.“ Meenutasin, et Riigikogu 26. novemb­ril vastu võetud seisukoht ränderaamistikule toetuse avaldamise osas ei ole õiguslikult siduv: „Riigikogu avalduses on toodud esile, et Riigikogu avaldab üldist toetust globaalse ränderaamistiku vastuvõtmisele, mitte seda, et Eesti Vabariik peaks globaalse ränderaamistiku heaks kiitma. /…/ Valitsus ei ole nimetatud konkreetsetes asjades oma otsust teinud. Jätkuva ebaselguse tõttu leppe iseloomu ja mõjude osas Eesti õigusele ning tuginedes vajadusele säilitada siseriiklik pädevus migratsiooniküsimustes ka tulevikku vaadates, kordan siinkohal enda poolt 15. novembril toimunud kabinetiistungil esitatud ettepanekut. Vastavalt sellele teen välisministrile ettepaneku teavitada ÜRO-d kirjalikult Eesti Vabariigi mitteosalemist 10.-11. detsembril 2018. aastal Marrakeshis toimuval valitsustevahelisel rändekonverentsil, mida tuleb tõlgendada kui leppe heakskiitmata jätmist ÜRO valitsustevahelise konverentsi statuudi tähenduses ning jätta ka ÜRO Peaassambleel leppe üle hääletamata.“

Kiri välisminister Sven Mikserile

7. detsember 2018

Selles võitluses teavitasin Eestis toimuvast oma head sõpra, Läti justiits­ministrit Dzintars Raznacsit. Minu infost ajendatuna ja tema initsiatiivil tõstatus teema ka lõunanaabrite valitsuses, mis päädis Läti Seimi otsusega rändeleppega mitte ühineda.

Eesti esindaja lõpuks Marrakeshi konverentsil ei osalenudki. Eesti suursaadik ühines raamistikuga ÜRO Peaassamblee hääletusel 19. detsembril 2018, tuginedes Mikseri hinnangul parlamendi mandaadile.

See saaga jätkus 2019. aastal, kui olin juba asunud välisministri ametisse. Juuli keskel toimus ÜRO peakorteris hääletus ränderaamistiku edasiarendamiseks, et asuda leppele looma rakendusmehhanismi. Minu korralduse alusel hääletas Eesti selle mehhanismi vastu. Mehhanism nägi ette riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel perioodilised ülevaatekohtumised ränderaamistiku elluviimise kohta, millele riigid esitavad oma ülevaated ja saavad vastu üldsoovitused. Kokku hääletas selle mehhanismi vastu või jäi erapooletuks kaheksa EL-i liikmesriiki.